Peetrikese unenägu

Esimene vaade, mis Peetrikesele avanes, kui ta oma silmad lahti tegi, oli tema kohal kõrguvate tammepuude latvade vahelt läbi pressiv päikesevalgus ja siniselt vastu naeratav selge taevas. Peetrike pilgutas silmi, seejärel hõõrus neid, kuid ei tõusnud veel püsti. Ta pea käis ringi ning seal tiirles ohtralt küsimusi, mis ootasid vastuseid. „Kuidas ma siia sain?“ mõtles Peetrike endamisi, end samal ajal istukile ajades. Veidral kombel ei tekitanud teadmatus temas hirmu ning Peetrike leidis endas hoopiski kummalisena tunduva enesekindluse. Nooruke kõhna poisike tõusis aeglaselt püsti, pea senini ringi käimas. Ta otsis tuge tema kõrval asuvalt suurelt kivilt. Kuigi päike ei olnud jätkuvalt suutnud puulatvade kaitvast kilbist läbi tungida, tundus kivi tema käe all soe.

Peetrike uuris enda ümbrust, saamaks aru kuhu ta sattunud on. Ta leidis ennast keset kitsast, tolmust metsateed, mille mõlemad otsad hajusid horisondil kriipsudeks ning mitte kuidagi polnud võimalik välja lugeda ühtegi vihjet, kuhu need teeotsad teda juhatada võiksid. Temast vasakule jäi paks, tihe mets, mille lõppu tema silmad ei seletanud. Paremale jäi täpselt samasugune vaade, ent seda küllastas teda eelnevalt toetanud soe kivi, mis oli pool kitsast teest enda alla võtnud. Kivi tundus olevat siin metsas sama üksi ja eksinud kui Peetrike ise. Saades aru, et edasi liikumata ta oma küsimustele vastuseid ei leia, tegi Peetrike esimese sammu. Tema jalad ei olnud veel korralikult ärkvel ning kui tald kohtus maaga, ei olnud vasak jalg Peetrikese raskuse jaoks valmis, manades esile veidra nõksatuse ning saates Peetrikese õlg ees vastu tee kõrval asuvat kõhnukest tammepuud. Puu värises, lehed sahisesid ning nende vahelt kukkus maha üksik tammetõru, mis veeres suure kivi kõrvale. Peetrike vaatles veidrat paari, muigas ning ütles poolenisti naljatledes kivile: „Nüüd ei ole sa enam üksi.“ Seejärel keeras ta selja ning astus ettevaatlikult mööda teed edasi. „Sellest tõrust kasvab ükskord tamm,“ mõtles ta endamisi.

Päike keris ennast mööda taevakaart aeglaselt õhtusse, ent Peetrike jätkas oma kõndi vaikuses. Suur kollane kera kadus metsa taha ära ning mõne aja pärast ilmus tema asemele kahvatu, ent sama särav Kuu, kuid tema all mööda teed kõndiv poiss ei teinud sellest väljagi. Päike ja Kuu hakkasid üksteisega peitust mängima; vahel oli üks peidus ja teine otsis, vahel vastupidi, ning nõnda mitmeid kordi järjest. Ühel päeval, kui Kuu oli peitus ning käes Päikese kord teda otsida, ilmus Peetrikese silmapiirile üks must täpp. Esimest korda pika aja jooksul jäi poiss kahtlevalt seisma, kuid jätkas juba järgmisel hetkel kõndi, seekord juba tõtlikuma sammuga. Must täpp muutus suuremaks ja suuremaks, kuni muutus kindlalt piiritletud nelinurkseks koguks, mis seisis täpselt keset teed. Mida lähemal nelinurk paistis, seda kiiremaks muutusid Peetrikese sammud. Päike ja Kuu jõudsid veel ühe peitusemängu maha saada enne, kui Peetrike lõpuks kohale jõudis. Tema ees kõrgus tohutu must kuubik. Peetrikeses tekkis koheselt tohutu uudishimu. „Kindlasti peidab see hiiglaslik kuubik endas võrratuid saladusi! Ma pean teada saama, ma pean!“ pomises Peetrike oma nina alla, pisut närviliselt. Ta hakkas otsima sissepääsu, seda leidmata. Ta uuris kuubikut veelgi lähemalt, leidmaks mõnda pragu, mõnda avavust, et sisse piiluda, ent tema silmad ei leidnud midagi. Ainult sile, laitmatu must pind. Peetrike ei andnud alla; ta kõndis ümber kuubiku, silmadega tolle pinda skanneerides. Päike ja Kuu alustasid järjekordse peitusemänguga.

Peale järjekordse ringi lõppu jäi Peetrike väsinuna kuubiku ette seisma ning toetas oma pea vastu tolle siledat külge. Sügaval tema sisemuses tekkis pisike raevukolle, mis muutus aina suuremaks ja suuremaks ning tahtis välja saada. Peetrike avas oma suu, millest väljus pettunud, väsimust väljendav karjatus. Sellele järgnes nördinud rusikahoop vastu kuubiku seina. „Raks.“ Kurnatud noormees tõstis äsja kõlanud heli peale pea ning leidis oma rusika alt väikese prao. Poisi silmad muutusid suureks. Peetrike andis seinale veel ühe hoobi. Ja veel ühe. Ja veel ühe. Pragu muutis aina suuremaks ja suuremaks ning kuubiku külgedelt kukkus tükke. Peetrike jätkas hoopide andmist, kuup lagunemist. Möödusid tunnid, mis muutusid päevadeks, nädalateks ning seejärel kuudeks, kuid kuubiku külge peksev poiss ei väsinud. Kiht-kihi haaval jõudis ta lähemale musta kasti sisule. Sisule, mida ei pruukinud olemaski olla; saladustele, mida ta võis juba teada, kuid olles jõudnud nii lähedale, kulutanud niivõrd palju aega, ei kavatsenudki ta enam alla anda. Ta oli kindel, et aina väiksemaks laguneva kuubiku keskele jõudes muutub tema elu kardinaalselt. Vaid paar hoopi veel! „Aargh!“ Peetrikese viimane rusikalöök manas esile ereda, pimestava valguse.

Kui Peetrike oma silmade hõõrumise lõpetas ning need taaskord avas, ei leidnud ta ennast enam oma vana tuttava tee pealt musta kuubiku seina eest. Nooruk seisis keset valgust, ta oli kõikjal ja mitte kusagil. Ümberringi valitses tühjus ning silmapiiri ei eksisteerinud. Ühtäkki märkas ta oma jalge ees liikumist. Peetrike kükitas ning lähemalt vaadates sai ta aru, et vaatab otsa miniatuursele kiilakale vanemale härrasmehele mustas ülikonnas. Ülikonnas mees manas oma pisikesele näole naeratuse ning ütles: „Tere tulemast… uus Jumal!” Miniatuurne mees nägi segadust Peetrikese näol. „Vaata, me ei ole üksi.“ Peetrike vaatas ning äkitselt oli kogu valgus tema ümbert kadunud. Ta oli tagasi metsas, kuid kõik puud olid kahanenud…või oli tema hoopis kasvanud? Kuskil kaugel oma hiiglaslikena tunduvate varvaste all nägi ta musta kuubiku riismeid, mis järk-järgult tolmuks muutudes tuules laiali hajusid. Ka mets oli muutunud. Tihedast tammikust oli järgi vaid unistus, vaid üksikud puud kõrgusid keset lagedaid välju. Neid ümbritsesid väikesed hütid, mille ümber sagisid pisikesed inimesed. „Nüüd on sinu kord nende üle valvata. Hoolitse nende eest, õpeta neid.“ Ning nende sõnadega keeras pisike mees selja ning asus teele, suundudes sinna, kuskohast Peetrike varem tulnud oli.

 Peetrike oli ekstaasis. Alles see oli, kui noor mees ärkas keset metsateed, teadmata miks ta seal on ning kuidas ta sinna sattus. Kuid kõik need küsimused olid nüüdseks peast pühitud, ta teadis, et praeguse hetke kõrval oli muu tühine. Peetrike pööras oma pilgu väikeste inimeste suunas. Tikutopse meenutavate hütikeste korstnatest tõusis suitsu. Peetrike tegi endale lubaduse anda endast kõik, et see suits otsa ei saaks ning asus tööle. Noor Jumal liigutas mägesid, manas esile puid ja põõsaid, aitas oma inimestel uusi ja suuremaid maju ehitada, õpetas neid armastama, üksteisest hoolima, aitama. Ta armastas neid ning tema inimesed armastasid teda vastu. Nende silmis ei saanuks Peetrike midagi valesti teha ning kõik, mida Peetrike omakorda neile lubas, sai reaalsuseks.

Möödusid aastad ning Peetrike jäi järjest vanemaks. Noorest poisist sai vana, kiilanev mees ning ühel hetkel tundis ta, et tema aeg on varsti ümber saamas. Ent mis saaks tema inimestest, tema hoolealustest? Kes võtaks üle tema kohustused? Peetrike murdis nende küsimuste üle pead mitu päeva. Tema keskendumise katkestas valjult kärkiv taevas. „Pikne?“ mõtles Peetrike ning viipas sujuvalt käega, et eeldatavat kõuetormi minema ajada. Kuid sellest polnud kasu, mürtsumine ja paukumine jätkus. Peetrike viskas pilgu selgesse, sinisesse taevasse. Ei ühtegi pilve. Paukumine jätkus. Äkitselt hakkas taevas murenema. Selle vaatepildi peale vana Jumal ehmatas. „Kuidas on see võimalik?“ ei saanud ta aru, „Ma olen ju siin neid kaitsemas, see ei tohiks juhtuda?“ Kärkimine muutus aina valjemaks ning üle taeva jooksid suured praod. Ning ühtäkki sai Peetrike aru mis toimub. Ta manas esile pimestava valguse ning peale senini kõige valjemat kärgatust vaatasid talle vastu hiiglasuured uudishimulikud silmad. Peetrike avas suu: „Tere tulemast…uus Jumal!”

∗ ∗ ∗

Peetrike kõndis mööda tuldud teed tagasi. Teda ümbritses paks ja tihe tammik. Ühtäkki jäi ta seisma, sest tema teed blokkeeris suur puu, mis kasvas keset teerada, oma juurtega kallistas ta suurt kivi. Peetrike astus lähemale, pannes oma käe kivi seljale. Kivi kumas soojust ning Peetrike tundis oma vanad sõbrad ära. „No vaata vaid!“ pomises ta omaette. Tõrust oli kasvanud tamm. Täpselt nagu ta lubas.