Kuidas võtta kokku seda maailma, mida väga armastad? Teha seda täiuslikult ja nii, et midagi ei läheks kaotsi. 2013. mänguaasta seda ju kindlasti väärib! Kui hakata aga kõike meenutama, jääks ajanappuse tõttu 2014. mänguaasta sootuks vahele. Igal juhul oli tegemist viimaste aastate parimaga, sest…
Parimaks viisiks level1 liikmetega tutvumiseks on teada saada nende 2013. aasta lemmikmäng
Möödunud aasta oli minu vastu kohati karm ja halastamatu. Täpselt sama võiks öelda ka Walking Deadi teise hooaja esimese episoodi kohta. Ta murdis mind, mängis mu tunnetega ning ajas silmad niiskeks. Ometi nautisin ma iga hetke, sest taaskord tuletati mulle meelde, miks ma armastan videomänge.
Ma naudin häid jutustusi, emotsioone ja graafikat interaktiivse virtuaalsuse näol. Loo jutustusega mitte vastavuses olev surm pigem lõhub üldist sujuvust ja rikub mängukogemust. Kollid näivad pigem odava moodusena tekitada mängijale antagoniste. Mängus Beyond: Two Souls on kõik see lahendatud suurepäraselt. Peale tõsist äpardumist kuvatakse ekraanile mõneks hetkeks must pilt ning seejärel antakse kohe võimalus parem olla. Võitlus kurjade verejänuliste hingedega on mugav, kuid põnevust kannab kiire reaktsioonimäng. Jutustus ise viib sind läbi ilusa ja õudsa, kuid põhitooniks jäävad siiski kurvad emotsioonid. See eristab üldisest mängutööstuse foonist. Uskumatu, et 7 aastat vana masinavärk suudab midagi nii kaunist ekraanile kuvada. Avardav kogemus, “STILL HERE”.
Ma ei saa aru, kas ma mängin mängu, vaatan filmi, vaatan filmi mängust või mängin filmi. Puhast kulda, mida vist suudab vaid David Cage pakkuda, saab käega katsuda harva. See hetk on täielik "Mind-Blown". Ma ei taha öelda, et enamus teiste single player mängude lood on halvad, aga nad on.
Väiksena sai hästi palju mängitud mängu King's Valley ning Spelunky meenutab seda väga. Spelunky pealtnäha lihtsa mängumehaanika taga on tegelikult väga sügav ja keeruline maailm, mille alla lausa tuleb matta kümneid tunde.
* Mäng ilmus originaalis aastal 2009. Remake nägi ilmavalgust 2013
2013 jääb minu jaoks meelde kui Final Fantasy tagasituleku aasta. Final Fantasy XIII-2 omab endas kõike seda, mida lapsena hakkasin seeria juures armastama. Hea sisu, hea battle system, suurepärane soundtrack ning rasked bossid. Ootan aastat 2014, sest tulemas on FFXIII-3 ning palju muudki.
* Mäng ilmus küll aastal 2012, kuid siiski oli tegemist parima mängukogemusega 2013 aastal
Gone Home suhtles minuga kui mõtleva inimesega, kellel on päris elu ja argipäeva mured. Mäng suhtus austusega mängijasse. Narratiiv ei aidanud põgeneda reaalse elu eest vaid tõstis selle esile. Gone Home tekitas igatsust millegi järele, tekitas seda nostalgilist tunnet, mida suudab luua vaid hea kunst.
Mul on komme peale zombie mänge ja filme pidada maha “MINA selle tegelase asemel käituksin hoopis teisiti” monoloog. The Walking Dead mängus sain oma egole paraja põntsu.
Lara Crofti viimane seiklus pakub kõnetavat atmosfääri, huvitavaid karaktereid ja ajusid ragistama panevaid mõistatusi. See oli üks mängudest, mida ei jätnud pooleli enne, kui olin selle lõpuni mänginud. Mängul oleks küll võinud olla tugevam lugu, aga õnneks suutis seiklusmäng oma põneva gameplay'iga suletööd tasakaalustada.
Mäng, mis mõjus minule nii nagu pole seda teinud mitte ükski teine - puhas emotsioon, siiras lugu ja tõeline mänguelamus. “Brothers: A Tale of Two Sons” oli möödunud aasta kõige mängulikum, innovaatilisem ja kaasahaaravam näide mängu kui kunstivormi täiuslikkuse püüdlustest, üllatusi pakkuvast mehaanikast ja unikaalsest loo jutustamisest, selle mõjuvusest ja olulisusest ühe kunsti arendamises.
Möödunud aasta parim mängukogemus oli kindlasti The Last of Us. Kuigi igasugune zombiteema on popkultuuris juba öökimiseni läbi mämmutatud, pakkus The Last of Us ka selles vallas midagi värsket ning tehniliselt võttes ei olnudki seal tegu zompsidega... Mängu tõeline võlu peitus aga tegelastes. Joel ja Ellie olid paras paar valelikke pussitajaid ja vargaid ning sellepärast ma neisse armusingi. Lõpetuseks on mul siiamaani vahel näriv tunne, et mul on varuks liiga vähe kääre.
“Zombie Apocalypse” idee on levinud sama kiirelt nagu “The Inception Sound” filmimaastikul, kuid The Last of Us'i puhul ei lähe see mulle korda.
Pole näinud nõnda kaua nii võimsalt mõjuvat ja originaalset lõppu mängule. Vaata loo arengu üldist pilti, kaeva selle sees pisut, et mõista, mida nad öelda proovivad, mida see kõik tähendab, mida see kõik tähendab Sulle. Ei? Tõesti?...Kui nii, siis millised oleksid Sinu otsused olukorras, kus ühiskonna abistav ja ohutu viis reguleerida valikuid on kadunud igaveseks.
Dante küll vahetas oma šarmikuse ja hõbehallid juuksed tülgastavalt nolgiliku kõnepruugi ja emo-tuka vastu välja, kuid see oli täiesti õigustatud uues Ninja Theory poolt loodud DmC maailma kompotis. Kui isegi tegelastega väga samastuda ei suuda ja lugu venib mööda seina alla nagu tatt, siis tuleb tõdeda, et mänguga kaasa poogitud “attitude” naelutab ekraani taha seniks kuni sõit läbi. Tasemete kujundus ja interaktiivsus eelkõige “limbo” levelites oli tohutult nauditav ning kaasnev soundtrack Noisia poolt kostub senimaani tihti mu kõlaritest. Ma valetaks kui ütleks, et ei oota Ninja Theory järgmist mängu.
Möödunud aasta indie-välk selgest taevast. Kes ei tahaks olla supervõimetega maski kandev luchadore, kes hüppab elavate ja surnute maailma vahel kui Erki Nool liivakastis ning kelle eriliseks oskuseks on muutuda kaagutavaks kanaks?
Ambiente teekond looduses läbi nelja aastaaja. Minimalistlik graafika ja väga suur roll helidel, mida kogeb mängija iga kord erinevalt. Ma saan aru inimestest, kes leiavad, et Proteus on igav ja mõttetu ja ma ei vaidle neile täielikult vastu, aga minu jaoks oli tegemist kindlasti möödunud aasta lemmiku mänguga.
Narratiiv, esteetika!
Istud pimedas toas, laup higine, kell hakkab juba 5 hommikul saama. Ootad, kuni sinu vaatevälja ilmub Clicker. Sul pole kuhugi kiiret ja tead, et on ainult üks võimalus. Su shiv on oma viimasel kriipsul ja eksimist andeks ei anta. Seejärel saabubki otsustav moment, kus pigistad kolmnurka ja loodad parimat. Nüüd võid rahulikult hingata ja mõne Ellie tobeda nalja üle muiata, kuid mitte kauaks, sest Survivor difficulty on halastamatu ja Story tahab oma lõppu.
Level1 tänab sügavalt oma lugejaid, kaasaelajaid ja toetajaid.
Alanud aastal uue hooga ja uues kuues!
