The Last of Us

The Last of Us kui 15-tunnine seriaal

The Last of Us on eelmise aasta üks hinnatumaid videomänge. Seega asusingi seda kiitustega üle valatud mängu vaatama, kuid mitte mängima. Mänguga tutvumiseks valisin MKIceAndFire Youtube’i kanali, sest selle haldaja on üks vähestest, kes kogu mängu jooksul sõnakestki ei kõnele.

Pärast ligi 15-tunnist The Last of Us’i maratoni olin emotsionaalselt justkui vaeseomaks pekstud. Lugu räägib karmist ja elunäinud salakaubavedajast Joel, kes üheskoos oma kamraadi Tessiga on sunnitud noort tüdrukut Ellie’t transportima. Kõik ei lähe aga nii nagu plaanitud ja kaalukauss muutub iga hetkega aina raskemaks. Tegemist on kararakteripõhise dramaatilise mänguga, mis viib mängija sügavale hirmuäratavasse postapokalüptilisse maailma, kus muteerunud nakatunute kõrval on sinu vaenlasteks ka inimesed. The Last of Us tuletab meelde selliseid filme nagu „The Children of Men“ ja „The Road“ ning zombie-filme „28 Days Later“ ja „28 Weeks Later“.

The Last of Us kui film ja mäng

The Last of Us järgib mängufilmile omast narratiivi ja rakendab oma loos väga palju erinevaid postapokalüptilise maiguga filmižanre. Tegemist on mänguga, mis on jutustatava loo ja mängumehaanika suutnud viia perfektse tasakaaluni. Suures osas ei räägi ükski element teineteisele vastu. Ludonarratiivne dissonants, mis kätkeb endas mängumehaanika ja jutustatava loo vahelisi konflikte, on peaaegu et täies ulatuses eemaldatud.

The Last of Us ei paku mängijale narratiivseid valikuid. Sulle öeldakse kuhu sa pead minema ja sulle antakse kindlad kaaslased, kellega rännak läbi teha. Lugu on juba ammu kirjas ja meie, publik, vaatame ja anname oma hinnangu, kas lugu pakub piisavalt pinget või mitte. Just nagu filmi puhul. Oskus varjata omaenda lineaarsust on aga omaette kunst, mis on tihtipeale tõeliseks proovikiviks nii mängudele kui filmidele. The Last of Us tegi seda põhjapaneva kergusega. Kui selline suunitlus peaks mängumaastikul üheskoos Naughty Dogiga jätkuma, siis muutuvadki uued videomängud filmidega samaväärseteks elamusteks. Mina veetsin 15 tundi vaadates, kuidas võõras mängur tegi läbi eelmise aasta kiidetuima mängu ja olen siiani selle valikuga ülimalt rahul.

Valikute puudumise õigustatus

Videomängude üheks eeliseks filmide ees on alati olnud see, et mängijale pakutakse valikuid kuidas problemaatilist või täiesti tavalist olukorda lahendada. Mass Effect’ile või The Walking Dead’ile omast valikuvõimalust siin mängus ei pakuta ja seda õigustatult. The Last of Us jutustab loo üksildasest ja vägivaldsest mehest, kelle minevik on täis laastavaid sündmusi. Mängu stsenaarium on kirjutatud väga karakteripõhiselt. Kogu mäng ja lugu on karakterdraama. Kellegi hukkamise, mingi nipsasja hankimise või teiste tegelastega vestlemise valikud ei mõjuks siin väga veenvalt.

Edge Online’ile antud intervjuus tõdebki mängu üks loojatest Neil Druckmann, et mängu pingelisele finaalile lõid nad alguses paar olulist valikuvõimalust, kuid lõpuks need siiski eemaldati. Kui mäng jõudis testistaadiumisse, leidsid proovimängijad, et nad oleksid tahtnud teha valikuid ise. Samas tunnistati, et nad oleksid langetanud täpselt samad valikud, mida mäng praegusel juhul mängija eest teeb. Võib ainult ette kujutada, kuidas mängu loojad Neil Druckmann ja Bruce Straley vaidlesid ning lõpuks ka konsensusele jõudsid, et The Last of Us’i karakterikeskse loo võidule pääsemiseks tuleb sisuliste valikute langetamise võimalus mängust eemaldada.

Valik siiski säilib

Mängijal on võimalus valida, kuidas ühele või teisele olukorrale läheneda ning millist strateegiat vaenlasest mööda pääsemiseks kasutada. Seega tulenebki The Last of Us’i läbimängimise vaatamise pingeline kogemus mitte ainult tegelaste ja sündmuste sisukusest, vaid ka puhtmängulikust avastamisrõõmust.

Avastamisrõõmu toonitab ka asjaolu, et The Last of Us ei toetu pelgalt vahevideotele, et sisulist materjali edasi kanda, vaid sisu areneb pidevalt üheskoos mängijaga, kes varemete vahel luurates teiste tegelaste vestlusi pealt kuuleb. Seega valiku eemaldamine andis The Last of Us’ile kui videomängule vägagi põhjapaneva mängufilmile omase tasandi. Sul ei ole võimalust mängu lugu mõjutada, aga sa koged vägivaldset, kuid ilusat lugu, mis paneb sind kahtlema tehtud valikute õigsuses ja õigustatuses.

Kogemus ja tunnetus

Kuna The Last of Us on ikkagi ehtne videomäng, mitte pelgalt filmilik mäng, siis pean kindlasti puudutama mängu ja filmi suurimat erinevust. Mängude fundamentaalseks osaks ongi kogemus. Filmid jäävad alati tunnetuslikule tasandile, aga mängu muudab elavaks just nimelt selle kogemuslik osa. The Last of Us vastas kõikidele minu ootustele. Puldi tekitatav värin minu kätes kui Joel jookseb läbi märatsevate verejanuliste nakatunute. Adrenaliin, kui ta hetk tagasi meisterdatud terariistaga klikkijat (Clicker) kaela pussitab.

Läbimängimist vaadates on samuti võimalik jõuda tunnetuseni, mida kogeb mängija, et jõuda ühest punktist teise. Pimedates ruumides ja varemete vahel ekslemine, klikkijate valju ägamise taustal hiilimine ning hordide nakatunute eest ära jooksmine mõjus vähemalt minule sama pingeliselt kui mängurile, kes neid momente läbi elas. Seda kogemusega võrdväärset tunnetust ilma päriselt pulti kätte võtmata suudavad väga vähesed mängud pakkuda ja The Last of Us on antud hetkel esimene suunanäitaja.

Mängur on kogeja, mitte ainult vaataja. Ta tahab tunda, kuidas talle jalaga näkku pekstakse või kuidas verejanuline vastane talle pimedusest turja kargab. Ta tahab tunda, kuidas miski temas jõuliselt kripeldab, kui peategelane peab tegema otsuse, mis võib mõjutada mõne tegelase või koguni terve mängu kulgu. Kui mängijale ei anta võimalust otsustada jutustatava loo suuna üle, aga mängu enda rusuvad valikud mõjuvad kui oleks need teinud mängija, on videomäng suutnud ületada teatud barjääri. The Last of Us näitab, et lineaarne lugu võib mängurile mõjuda sama põnevalt nagu Mass Effect’is Jack Shepardina iseseisvalt sündmuste, tegelaste ja galaktika saatuse üle otsustamine.

The Last of us: Left Behind

The Last of Us’i esimene ja arvatavasti ka viiamne allalaetav lisa The Last of Us: Left Behind teeb just seda, mida peamäng vältis. Pannes mängija Ellie rolli pakub Naughty Dog meile mõningaid uusi elemente ja toob tagasi valikuvõimaluse.

Left Behind on lugu Ellie’st ja Riley’st. Viimane on Ellie parim sõber enne Joeli ja Tessiga kohtumist. Tüdrukud elavad sõjaväelises koolis keset karmide piirangutega karantiinitsooni. Ellie mainib Rileyt esmakordselt põhimängu viimases stseenis. Ei hakka siinkohal reetma mis kontekstis ta seda tegi.

Ellie, olles uudisimulik ja seiklushimuline nooruk, suudab tunda rõõmu sellest vähesest, mis teda ümbritseb ja koos Riley’ga lõbutseksid nad justkui igavesti. Maailma nende ümber on aga halastamatu ning igasugune sõprus võib ootamatult katkeda. Tüdrukute iga mäng on ettevalmistus paratamatuks võitluseks elu ja surma nimel ning The Last of Us’ile omaselt on iga leevendust pakkuva momendi lõpp halastamatu.

Sarnaselt peamängule ei tee Naughty Dog ka allalaetavas lisas hinnaalandust. Emotsionaalne lugu noorte tüdrukute omavahelisest sõprusest pannakse proovile ja läbi raskuste peavad nad otsustama, mida neile antud ajaga peale hakata. The Last of Us loo austajad leiavad uuest lisast väga palju äratundmisrõõmu, samas keskendub Left Behind eelkõige avastamisele.

Samas pakub Left Behind peamänguga võrreldes üsnagi üllatavaid lahendusi. Kaks tüdrukut askeldavad mööda hiiglaslikku mahajäetud kaubanduskeskust. Selle maailma avastamine väljendub mängumehaanikas kui tüdrukud oma keskkonda ära kasutades uute ja lõbusate ideedega lagedale tulevad. Lisaks on sisse toodud kõige geniaalsem mäng üdse – fantaasia. Tegemist on ääretult unikaalse momendiga, mille sarnast emotsionaalset mõju on raske ühestki teisest videomängust otsida. See kõik on tore ja helge. Samas on igal momendil ka hirmutav vari, sest kunagi ei tea millal täiest kõrist naermine päädib elu eest põgenemisega.

Uusi külgi pakub lugu, mis keskendub kahe peategelase ja nendevahelise konflikti arendamisele. Samal ajal on teravaks kontrastiks raamlugu, sest mäng on loodud kahepooluseliseks, et võimendada Ellie muutumist erinevate sündmuste tagajärjel. Tegemist on rikkaliku looga, mida peab kindlasti mitmekordselt vaatama ja mängima. The Last of Us saab Left Behind’i abil väga olulise lisa, mille kvaliteet on täpselt sama hea.

Lõpetuseks

Kogemusliku osa ülekanne mängu vaatajale sündis üksnes tänu veenvalt kirjutatud tegelastele, kaunilt kujundatud kõhedale postapokalüptilisele maailmale ja laastavatele konfliktidele, mis tundide kaupa mängijat proovile panevad. See ongi põhjus, miks ei tohiks alahinnata lugu, mis on mängu jaoks loodud või on alles kirjutamisel.

Võib ainult imestada kuidas suutis Naughty Dog enamasti ainult kasumit taga ajavate suurstuudiote ajastul luua nii tugeva videomängu, mida võib vaadata kui filmi kus rusuvalt emotsionaalne lugu töötab täiesti laitmatult. Film kui mäng, mäng kui film. Ükski teine mäng pole suutnud mind veenda, et võiksin mitmeid tunde veeta seda pelgalt vaadates.

The Last of Us on parim mäng, mida ma ei ole kunagi mänginud.