Mis on mängus „Flappy Bird“ nii head?

Kui nüüd alustada täiesti ausalt, siis kuulsin mängust „Flappy Bird“ vahetult enne seda, kui selle autor Dong Nguyen mängu kõrvaldas. Usun, et ma pole ainus sellise kokkupuutega mänguhuviline. Kõigile lisaks olen Windows Phone omanik, seega ei ole minust kujunenud erilist mobiilimängude sõpra. Minu telefonile lihtsalt ei tehta mänge.

Mida enam ma uurisin „Flappy Bird’i“ kohta, seda rohkem mind hakkas painama küsimus: miks? Internetis küll liikusid artiklid teemal, et see mäng on parim näide sellest, kuidas ei ole võimalik ette ennustada mida mängijad soovivad, aga need ei andnud mulle piisavat vastust. „Flappi Bird’i“ võrreldi isegi hitt-mänguga „Angry Birds“. Lind-linnud. Märkasite, mida ma seal tegin?

Kuna mul ei olnud võimalik mängida seda mängu oma originaalsel kujul, ja nii kuidas oli autori nägemus, hakkasin otsima alternatiive. Nimelt pakub veebiavarus küllaga nii-öelda plagiaate, mis üritavad vähemal või rohkemal määral lasta liugu „Flappy Bird’i“ edul, kasutades ära nime paralleele, sarnast mängumehhaanikat või otsest visuaali kopeerimist. Järeldus, milleni jõudsin neid mänge mängides, oli ootamatu. „Flappy Bird“ sisaldas endas nauditavat ja lihtsat kontseptsiooni, millega rohkem tööd tehes võib saada väga hea mängu.

„Flappy Bird MMO“

Mäletate seda kaost, mis leidis aset siis, kui lõpetasid „Super Meat Boy“ leveli? Kõik need tegelased, kes surid sinu saamatuse tõttu.  See oli nagu enne surma silme eest läbi jooksev elu. Rohkem filosoofiliseks vist ei anna enam minna, kui kirjeldada „Flappy Bird MMO“ kogemust. Lihtsalt hea on teada, et ei ole ainus, kes ei oska mängida. Mängi „Flappy Bird MMO’d“

„Vladi Bird“

Vladimir Putin ja Sotši taliolümpiamängud on palju kõneainet pakkunud. Geidesse suhtumine, Pussy Riot, maksumaksja rahakoti täielik tühjendamine, põhjendamatud kulutused, propaganda-propaganda-propaganda ja Hollandi lennufirma bossi urineerimine Putini villa aeda. Miks mitte teha sellest järgmine poliitvideomäng „Flappy Bird“ kontseptsioonil? Mängi „Vladi Birdi“

„Maverick Bird“

„Super Hexagon“ oli mäng, mille seltsis veetsin oma uimased pühapäeva õhtud. See valmistas mind rahulikult ette kurnavaks töönädalaks ning peksis minust välja hullumeelse nädalavahetuse. Ma ei olnud selles kunagi väga osav, aga see ei muutnud mind kurvaks. Keegi ei osanud ju seda mängida. Terry Cavanagh avaldas „Flappy Bird’ile“ austust enda versiooniga, mis sarnaneb visuaalilt ja helirealt väga „Super Hexagon’iga“, kuid kontseptsiooni on täiendatud teise nupu lisamisega, mis teeb mängukogemuse kuratlikult keeruliseks. Arvasite, et „Flappy Bird“ oli raske? Mõelge veel! Mängi „Maverick Bird’i“

„Flappy Bird“ lõi oma lihtuse ja selle salapärase miskiga, mille allikat teadlased ja mänguarendajad veel leidnud ei ole. Kui aga puhastada mäng vundamendini ning ehitada sinna peale täiesti uus koodikogum, võib jõuda märkimisväärsete tulemusteni.

Kindlasti on lisaks minu nimetatud mängudele veel (ehk isegi paremaid) näiteid, milleni minu otsingud küündinud ei ole. Ehk aitab lugeja mind hädast välja?