Gone Home on HALB!

Gone Home on üks enim kiitust pälvinud indie-mängudest ning on lihtne aru saada, miks teda jätkuvalt kõrgelt hinnatakse. Ajal, mil mängutööstuse tippu jõuavad eelkõige teosed, mis propageerivad armutut vägivalda ja ohtralt plahvatusi, on märkimisväärne saavutus heita kõrvale kõik väljakujunenud standardite rasked ahelad ning keskenduda sellele, mille poole nii mõnigi mängur kui ka mängutegija altkulmu vaatab – lugu.

Sellega minu silmis mängu positiivsed omadused üldiselt piirduvad. Lugu, mida Gone Home jutustab, on kulunud, klišeeline ning üdini etteaimatav. Seda on olnud võimalik kogeda enne pea et ükskõik millises muus meediumis, tema eksisteerimine videomängus ei tee teda automaatselt heaks, ega asendamatuks. Võib olla oleks täpsem kriitikanooli just põhiloo poole suunata, sest mängijal on võimalik kogeda ka väiksemaid kõrvallugusid, mille narratiivi nii lihtsalt ette ei söödeta. Kuigi samuti klišeemaigulised, mõjuvad nö. vabatahtlikud loojupid värskendavalt ainuüksi seetõttu, et neid ei suruta mängijale peale. Mõned neist nõuavad pikemat keskendumist, et kõik pusletükid omavahel sobituma saada ning terviklikku pilti näha. Nende leidmiseks ei pruugi ühekordsest läbimängimisest piisata, ent üksiku majakese mitmekordne läbiotsimine on samas nüristav tegevus. Selles situatsioonis ei ole võitjat.

Senimaani võib leida interneti avarustest väikeseid tülikoldeid, mille on põhjustanud üks lihtne küsimus – kas Gone Home on videomäng või mitte? Sellele küsimusele on andnud aluse asjaolu, et mängitavus tundub olevat justkui uitmõte või järelkaja, olles ülimalt lihtsakoeline; teose primaarne kui ka sekundaarne eesmärk on erinevate majas leiduvate esemetega interaktiivsesse suhtlusesse astuda, lootuses et mõni neist päästab valla järjekordse helijupi mängija poolt kehastatava tegelase õe päevikust. Seega vastus on jah, Gone Home, oma kõige primitiivsemal tasandil, on tõepoolest videomäng; see fakt on pettumustvalmistava narratiivi kõrval tema suurimaid puudusi. Lisaks narratiivi kandvatele esemetele on maja täis ka palju kõrvalist, selles kontekstis teemavälist nodi. Kõik kohad on täis pabereid, vildikaid, raamatuid ja muid argiseid esemeid. Tõsi, ühest küljest jätab ta mulje päris, elavast majast, ent lõppkokkuvõttes taandub mängitavus valemile, mille kohaselt peab kõikide esemete sees ringi sobrama, kuniks see õige kätte satub.

Kõik need elemendid kokkupanduna tundub justkui lati alt läbi minek. Videomängud kui meedium pakub niivõrd palju erinevaid võimalusi, ent Gone Home ei haara ühegi ülekõrre järele. Ta hoiab nina kõrgilt taeva poole ja usub, et suudab ise kõigega hakkama saada. Aga kahjuks jääb tal oskustest puudu. Aasta lõpus noppis Gone Home nii mõnegi aasta parima indie-mängu auhinna, kuid kas ta oli need ka ära teeninud? Ei. Nimekiri parematest kandidaatitest peidab endas näiteks The Stanley Parable’it, mis oli mängitavuse mõttes sarnase ülesehitusega, ent suutis jutustada parema, põnevama, meeldejäävama loo(d). Ka Brothers: A Tale of Two Sons oleks tunduvalt parem variant, eriti võttes arvesse, et mäng omas tunduvalt paremat ja emotsionaalsemat narratiivi, mis toodi mängijateni kasutamata ühtegi rida (arusaadavat) dialoogi.

Gone Home ei ole hea mäng, ent ta on vajalik meie kõigi jaoks, näitamaks, et alati ei pea lootma jääma mängumehaanikatele, mis nõuavad ohtras koguses tapmist. Mõnikord võib lihtsalt aja maha võtta ning lugu nautida. Lihtsalt järgmine kord peab see lugu ka hea olema.