WATCH_DOGS komistab, kuid jääb jalule

WATCH_DOGS’ist kuulis maailm esimest korda 2012. aasta E3-el Ubisofti pressikonverentsi lõpus. Publikule oli see positiivne üllatus – lubati korralikku „järgmise põlvkonna“ mängukogemust koos parema graafikaga, mitmekesistemate efektidega ning suure ja rikkalikult sisustatud detailse avatud maailmaga. Raske on mitte paralleele tõmmata Assassin’s Creed’i seeria esimese osaga, mille Ubisoft lasi välja 2007. aastal, eelmise konsooligeneratsiooni algusaegadel. Siis olid lubadused üsna sarnased – suur ja detailne maailm, kus on palju teha ja näha ning graafilised uuendused, mis jätavad varasemad videomängud kaugele selja taha. Nii WATCH_DOGS’i kui ka Assassin’s Creed’i puhul kasvasid enne mängu poelettidele ilmumist inimeste ootused ja lootused ülimalt suureks ning peab tõdema, et see asjaolu sai hiljem mõlemale mängule ka komistuskiviks.

WATCH_DOGS’i tegevus toimub Chicagos, mille virtuaalne teisik on suur ja visuaalselt vaheldusrikas, pakkudes mängijale kesklinna pilvelõhkujaid, tööstusrajoone, äärelinnu ja sügisestes toonides maapiirkonda. Mängija asetatakse häkkeri ja endise kriminaali Aiden Pearce’i rolli. Pearce’i esimest korda kohates ei ole tema elu just lust ja lillepidu – tiivustatuna õetütre kaotusest jahib mees nüüd väsimatult neid, keda ta selle teo eest vastutavateks peab. Tegemist on kiirelt ununeva ning tuhmi looga, mis ei sisalda mitte midagi uut ega huvitavat. Mängu teises pooles teeb süžee küll paar kiiremat pööret ning üritab publikul vaipa jalge alt tõmmata, kuid ei saa sellega siiki hakkama. Osalt on selles süüdi Aiden Pearce’i karakter ise. Tegemist on iseloomutu ning mittemidagiütleva tegelasega, kellega minul oli keeruline ennast samastada. Ei ole üllatav, et sellise tegelase kättemaksusaaga jääb mängijale kaugeks ja ebahuvitavaks. Klišeelikult tuttavad on ka kõrvaltegelased – noor ja isemeelne häkkerineiu/tätoveerija, kes üllitati tõenäoliselt kellegi poolt, kes ei ole kunagi varem näinud arvutitega elatist teenivat inimest, ja eraklik geeniusprogrammeerija, kelle ainsaks sooviks on, et ta rahule jäetaks. Ühe särava erandina tooksin siiski välja Jordi Chini tegelaskuju, kelle dialoog on hästi kirjutatud ning ellu toodud, mistõttu jääb ta üheks vähestest tegelastest WATCH_DOGS’is, kes oli tõeliselt huvitav ja intrigeeriv. See karismaatiline, humoorikas ja salapärane „probleemide lahendaja“ suutis mu iga kord oma muretult morbiidse ellusuhtumisega muhelema panna.

Kui WATCH__DOGS’i narratiiv jääb kuivaks ja kaugeks, siis mänguliselt on Ubisoft püüelnud mitmekesisuse ja valikuvabaduse poole. Lisaks püstolitele, kuulipildujatele, granaadiheitjatele, pommidele ja muudele plahvatavatele ja pauku tegevatele asjadele on Aiden Pearce‘i arsenalis veel üks relv – nutitelefon. Selle seadme abil on Pearce’il võimalik häkkida turvakaameraid, valgusfoore, linlaste pangainformatsiooni ning nende erakõnesid ning -sõnumeid, panna plahvatama pomme, teede all olevaid aurutorusid, avada autode uksi ja palju muud. Telefon on lihtsasti kasutatav ja nauditav tööriist, mille abil on mängijal võimalik kiiresti, stiilselt ja efektiivselt enda ümber toimuvat kontrollida ja vormida. Mööda teed kihutamine ja valgusfooride tulede muutmise tõttu liiklusõnnetuse tekitamine või aurutorude õhkulaskmine ning seeläbi enda jälitajate kõrvaldamine on oma lihtsuses väga rahuldustpakkuv tegevus. Sõitmine nõuab mängijalt natukene harjumist, kuna autode juhitavus tundub harjumatult jäik. Mul ei õnnestunud näiteks kordagi ühtegi autot üle katuse keerata. Samuti jätavad soovida autode purustusefektid, mis on isegi pärast suuremaid liiklusõnnetusi aeglased tulema.

Missioone ja kõrvaltegevusi läbides akumuleeruvad punktid, mida kulutades on mängijal võimalik oma telefon veelgi efektiivsemaks muuta, ostes endale uusi vahendeid häkkimiseks. Näiteks kui mängija ei soovi, et Aiden GTA stiilis autoaknaid sisse lööks, peab ta enne ostma endale „võime“ telefoniga autode uksi avada. Uuenduste hankimine ei ole limiteeritud ainult telefonile, vaid paremaks on võimalik muuta ka sõitmis-, võitlemis- ja esemete valmistamise oskusi. Selline oskuspunktidel põhinev süsteem annab mängijale hea initsiatiivi tegemaks mängus maksimaalselt palju, et seeläbi rohkem punkte välja teenida. Siiski leidsin, et osad uuendused ei olnud kuigi kasulikud ega suutnud seega mind ahvatleda nende peale oma raske tööga teenitud punkte kulutama. Näiteks saab siinkohal tuua telefoni häkkimise vahendi, mis võimaldanuks Aidenil sularahaautomaatidest rohkem raha välja võtta – raha ei olnud minu jaoks kunagi probleem, seda eriti mängu teises pooles. Huvitavaid olukordi tekitas ka võimalus häkkida linlaste telefone ja arvuteid ning seeläbi heita pilk inimeste eraelule. Saab ainult loota, et WATCH_DOGS’i Chicago elanikkonda luues ei ole Ubisoft eeskuju võtnud reaalse Tuulise linna asukatest, kuna selle metropoli virtuaalne ekvivalent tundub olevat asustatud suures osas mõrvarite, pervertide, pedofiilide ja muude nendesarnaste poolt. Läbi nutitelefoni on üritatud mängu sisse tuua ka moraalse otsuse aspekt – kas häkkida äsja võõrutusravilt naasnud narkomaani pangakontot või leida sissetuleku hankimiseks muid viise? Mängija valikust olenemata ei kaasne kummagi otsusega mingeid mängupoolseid tagajärgi ning seega jääb iga mängija enda hingele, kui kaugele on ta valmis virtuaalsete linnakodanike kimbutamisega minema.

Lisaks nutitelefonile pakub WATCH_DOGS kaose ja hävingu külvamiseks ka tavapärasemaid vahendeid. Mängu arsenal on rahuldustpakkuvalt suur ning mäng ei sea piirangut relvade arvule, mida Aiden saab korraga kaasas kanda. Lisaks sellele on võimalik uusi relvi hankida ka mitmeid erinevaid kõrvaltegevusi tehes ning selles vallas WATCH_DOGS tõepoolest ei koonerda: pokker, male, joomismängud, kuritegude ennetamine, kriminaalide konvoide peatamine ning gängide liidrite kõrvaldamine on vaid mõned üksikud näited. Viimasena mainitud missioonitüüp jäi mulle WATCH_DOGS’ist kõige enam meelde, kuna siin teevad mängu erinevad mehhanismid kõige paremini koostööd – mängija peab kaameraid kasutades selgeks tegema, kes on ta sihtmärk või sihtmärgid, ning seejärel vaikselt sisse hiilima (vastasel korral üritab sihtmärk põgeneda), vajadusel kas häkkimist või relva kasutades endale teed rajades. Sihtmärk kõrvaldatud, on mängijal nüüd võimalik kas vaikselt uuesti välja lipsata või kõik ülejäänud vaenlased maatasa teha. Siin saavad häkkimine, tulistamine ning peitusemäng vaenlasega edukalt kokku, luues väga nauditava missioonitüübi. Lisaks mainitud tegevustele on Aidenil võimalik kasutada ka futuristlikku hallotroopset droogi ning seeläbi juhtida näiteks suurt ämblikukujulist tanki ja linnas kaost külvata, tulnukaid hävitada, lillelt lillele hüpata või lihtsalt mööda linna joosta ja münte taga ajada. Mängule, mis ennast nii tõsiselt võtab ja täiskasvanulike teemadega tegeleb, tunduvad need kummalised lisandid. Kui tõepoolest mängus enam muud teha ei viitsi, siis on need mõeldavad ajaviitetegevused, kuid üldiselt mina neid rohkem kui paar korda ei puutunud.

WATCH_DOGS on graafilise poole pealt saanud suure hulga kriitika osaliseks, kuna lõpptoode ei näe välja päris nii hea, nagu sai näidatud 2012. aasta E3-l. Sellegipoolest ei ole tegu sugugi mitte koleda mänguga. Päeval ei sära virtuaalne Chicago tõepoolest graafiliselt kuigi eredalt, kuid öö saabudes ja vihmasajus on WATCH_DOGS kaunis ja muljetavaldav. Tehnilise poole pealt jäi silma kõigest paar viperust – tihti pärast missioonide lõppu langes kaadrisagedus märgatavalt ning paaril korral oli plahvatusi enne kuulda kui näha.

WATCH_DOGS oli minu jaoks nauditav kogemus, mis takerdus iseendale tõstatatud ülikõrgetesse ootustesse ja eesmärkidesse. Raskusi valmistas kindlasti ka GTA V, millega igat järgnevat liivakastimängu justkui kohustuslikus korras võrdlema peab, kuid mille standarditeni suudavad küündida väga vähesed mängud. Nutitelefon on huvitav ja efektiivne tööriist ning töötab mängumehhanismina hästi, kuid muus ei ole WATCH_DOGS eriti innovaatiline. See on justkui kompott varasemast Ubisofti toodangust, sisaldades omajagu Assassin’s Creed’i, natukene Far Cry’d ja killukest Splinter Cell’i. WATCH_DOGS on ambitsioonikas ja üritab hammustada liiga suurt tükki, surudes ühte mängu kokku väga suurel hulgal erinevat materjali. Mäng on lõbus ja mitmekülgne, kuid võtab ennast liiga tõsiselt. Põhinarratiiv ei ole huvitav ega kaasahaarav ning WATCH_DOGS’i parimad momendid on peidus kõrvaltegevustes. Just nagu esimene Assassin’s Creed, komistas ka esimene WATCH_DOGS mõneti omaenda saapapaelte otsa. Saab siis loota, et teine WATCH_DOGS tuleb sama suur samm õiges suunas nagu seda oli viis aastat tagasi teine Assassin’s Creed.