The Witcher 3 teiseks mängitavaks tegelaseks on ettemääratuse laps Ciri

Enne kui Poola tuntuim mängustuudio CD Projekt RED teatas, et lükkavad 24. veebruaril ilmuma pidanud The Witcher 3: Wild Hunt hoopistükkis 19. mai peale, illmus detsembri alguses Las Vegases toimunud The Game Awardsi ajal treiler, mis andis mõista, et esimest korda on The Witcher’i seeria jooksul võimalik mängida ka ühe teise tegelasega peale Geralti. Kas selleks on Geralti ustav relvavend Triss või hoopis kauaaegne armastatu isepäine nõid Yennefer? Treileris viidati ka kellegile valgejuukselisele naisele, kelleks pole ei keegi muu kui Nõiduri raamatutest tuttav ettemääratuse laps Ciri, kes oli mängudele inspiratsiooniks oleva Andrzej Sapkowski romaaniseeria teise osa,„Ettemääratuse mõõga“ juures üks väga oluline element.

Sapkowski järgi on ettemääratus justkui saatus või usk millegisse kõrgemasse. Geralt sellesse ei uskunud, kuid siis seisis vaatamata raamatus toimunud sõdadele ja õudustele tema ukselävel laps, keda ta ei oodanud, ent oli palunud teda endale kunagi ammu, et treenida teda järgmiseks nõiduriks. See ongi ettemääratus – keegi, keda sa ei oota, aga kes muudab nii sinu kui ka kogu maailma saatust. Nüüd selguski, et teiseks mängitavaks tegelaseks ongi Ciri ise.

CD Projekt RED-i sõnul ei saa tegelaste vahel siiski valida, vaid Cirina on võimalik mängida kindlatel loole oluliste episoodide jooksul. Ciri olevat osav sõdalane ning ta on omandanud pikki aastaid Geralti, Yenneferi ja Trissiga elades ja treenides mitmeid huvitavaid võimeid. Üks nendest kandvat nime blink, mis meenutab mulle muidugi Dishonoredist pärit oskust kiirelt ühest punktist teise teleporteeruda. Miks on Ciri niivõrd oluline? Ta on vereliini pidi seotud kaua aega tagasi välja surnud iidse haldjarassiga ning sellel põhjusel on Ciri muutunud sihtmärgiks nii Wild Hunti nimelise kohutava jõu kui ka maailma sõtta tõmmanud Nilfgaardi impeeriumi jaoks. Miks on Ciri vereliin oluline kahe kohutava väe jaoks? See pole selge, kuid sellepärast me nüüd maikuuni ootamegi, et saaksime teada.

Me kõik teame, et The Witcheri mänguseeria põhineb Poola fantaasakirjaniku Andrzej Sapkowski „Nõiduri“ romaanidel, mida on hetkel kokku kaheksa: „The Sword of Destiny“, „The Last Wish“, „Blood of Elves“, „Time of Contempt“, „Baptism of Fire“, „The Swallow’s Tower“, „Lady of the Lake“, „Season of Storms“. Inglise keelde on neist ametlikult tõlgitud „The Last Wish“, „Blood of Elves“, „Time of Contempt“ ja „Baptism of Fire“. Eesti keeles on saadaval nii „Viimane soov“ („The Last Wish“) ja „Ettemääratuse mõõk“ („The Sword of Destiny“). Olen mõlemad eestikeelsed versioonid läbi lugenud ning pean ütlema, et „Nõiduri“ lood on suurepärased näited Euroopa fantaasiakirjandusest.

„Nõiduri“ fantaasiamaailm on karm, kalk ja südametu koht täis koletisi, keda on inimeste seas alati rohkem kui päris elukate hulgas. Sapkowski fantaasia põhineb tihtipeale tuntud muinasjuttudel nagu „Kaunitar ja koletis“ või ükskõik milline tuntud lugu aegade hämarusest, kus koletis polnud tegelikult halb ja tema hinge võis päästa ainult kaunis vooruslik neiu. Sapkowski ei lähe algsetest lugudest just väga kaugele, ta näitab pigem seda, et iga muinasjutt sai kuskilt alguse ja see ei pruukinud olla nii ilus kui praegu tundub. See kõik on „Nõiduri“ enda raamatutes kui ka videomängudes ainult taustalooks suuremate võimumängude jaoks.

CD Projekt RED on raamatuid adapteerides olnud väga varmad kasutama rohkem omaloomingut kui konkreetseid sisuliine algmaterjalist, kuid süda on neil siiski õige koha peal ja kohustuslikud elemendid on ka mängudes täiesti olemas. Mina leian ennast aga sellisest kummalisest olukorrast, kus ma ei ole „Ettemääratuse mõõgast“ kaugemale lugenud ning Ciri oli seal alles väike laps. The Witcher 3 tegevus leiab raamatu suhtes aset aastaid hiljem ning mängu lugu on nüüd minu jaoks midagi täiesti uut „Nõiduri“ universumist, mis on aga nii suur, et ruumi jagub veel mitmeks mänguks, romaaniks ja äkki kunagi ka mõneks korralikuks filmiks.

Allikas: IGN