Kuidas müüa mängu? Igatahes mitte nii.

Lähen kohe asja juurde ja võtan ette teema, mis seostub paratamatult Evolve’iga – palju kõmu tekitanud allalaetavate lisade äristrateegia. Ideaalses maailmas pidanuks mäng müügile tulema nii nagu paljud teised enne seda – tavaversioon, ootuspärane Deluxe Edition koos Season Pass’iga ja siis suur kogus kosmeetilisi vidinaid, mille soetamine pole oluline, sest ei mõjuta mängu tasakaalu mitte kuidagi. Evolve’i väljaandja 2K Games ja stuudio Turtle Rock Studios otsustasid aga teistmoodi ning tulemuseks oli keeruline äriplaan täis mitmeid ettetellitavaid versioone ja võimalusi tulevikus lisategelaste ja -koletiste eest maksmiseks. Lisaks veel tohutus koguses kosmeetilisi iluasju, mida tegelikult omama ei pea. Kraami, mille eest raha küsiti, oli liiga palju, see tekitas segadust ja nii kujunes ka Evolve’iga kaasas käiv halb maine.

Et tuua sellesse kahtlasesse afääri natukene selgust, siis toon ära hiljutise teadaande, et uus koletis, neli uut kütti, kaks uut kaarti ja üks lisamood teiste mängude jälgimiseks ning ülekandmiseks ilmuvad 31. märtsil. Kõik kaardid hakkavad alati olema tasuta kõikidele mängijatele ning sama lugu on ka eelpool mainitud Observer Mode’iga, aga uue koletise omamiseks oleks pidanud ette tellima ühe kindla versiooni mängust või omama Season Passi. Alati on võimalus kõik tegelased ja lisakoletis eraldi soetada, aga see tuleb kokku kallim kui Season Pass ise. Ilmselgelt on näha, et loodud on pinnas, mille alusel saaks võimalikult suurel hulgal raha sisse kasseerida. Põhjus ise on aga lihtne.

Evolve on nišimäng ja kuidas müüa mängu, mida hakkab igapäevaselt mängima ainult üks väike osa suuremast massist? Tuleb luua illusioon uuest lahedast ja kõigile sobivast mängust. Lahe on ta küll, aga kohe kindlasti mitte kõigile. Samamoodi nagu ei meeldi MOBA-d kõigile, ei meeldi ka Evolve, aga sellest hiljem natuke pikemalt. Kohe, kui reklaam töötab, tuleb luua skeem, mis tooks sisse võimalikult palju raha. See töötas, aga täpselt nii kaua, kuni mänguajakirjandus sai asjale pihta ja tõi süsteemile kaela rahva viha. Press paisutas olukorra muidugi üle, asetades suuremat rõhku just iluasjadele. Selle kohta oskan öelda ainult üht – neid ei pea ostma, need ei muuda mängu ennast mitte kuidagi ja need ei peagi olema tasuta.

Evolve kannatas halva pressi pärast päris palju, aga 2K teatas, et mäng müüs ilmumispäeval plaanitust rohkem. Evolve’iga käis kaasas vähemalt üks positiivne areng – Titanfalli loojad andsid teada, et nende mängu teise osa puhul võetakse samuti kasutusele kontseptsioon, kus kõik kaardid on kõigile tasuta, sest nii ei lõhuta mängijate kogukonda mitmesse leeri ja kaardid ei jää tühjaks. Nüüd, kus sain selle koorma selja taha jätta, liiguksin edasi mängu juurde, mis mulle üle ootuste palju meeldib  ja mida nimetaksin 2015. aasta enda esimeseks lemmikmänguks.

Lugu pole, aga see pole otseselt puudus.

Evolve’i taga oleva idee sünnilugu tundub selline nagu oleksid endised Left 4 Deadi tegijad vaadanud ühel õhtul koos Arnold Schwarzeneggeri kultusfilmi Predator ja mõelnud, et see oleks videomänguna väga lahe – grupp palgasõdureid ühe koletise vastu või siis üks koletis küttide vastu. Predatori koletis oli ilmselt visuaalses mõttes liiga sarnane inimesele ja mõõtudelt liiga väike, et olla mängus tõeliselt hirmutav vastane. Ühest inimesemõõtu tulnukast sai kolm tohutut koletist, kes suudavad kaugele hüpata, lennata või maa kohal hõljuda. Filmis olnud kuus sõdurit muutusid aga kaheteistkümneks kütiks, kes on kõik suuremal või vähemal määral Schwarzeneggeri prototüübid sõltumata soost, rassist ja välimusest. Nad on kõik väga kõva suuvärgiga musklis sõjardid ja mõned neist räägivad isegi aktsendiga, näidates, et tegelased on erineva kultuurilise taustaga ja pärit eri riikidest (mitte ainult ameeriklased). Austriast pärit, nagu Schwarzenegger, pole siiski keegi.

Põhimõtteliselt on Evolve mäng sellest, kuidas neli Schwarzeneggerit võitlevad korraga ühe koletisega ja vastupidi. Tegelased jaotuvad neljaks klassiks – raskerelvastust kandev Assault, koletise jälgi ajav Trapper, kaaslasi raviv Medic ning teisi kütte kaitsev Support. Hetkel on igas klassis 3 tegelast, aga neid lisandub pidevalt juurde. Igal karakteril on küll klassi poolt määratud funktsioon, kuid neil on ka lisavõimed, mis murravad nad välja kindlaksmääratud rollidest. Näiteks on Assaultil miinid, mis piiravad koletise liikumist, või granaadid, mis koletist aeglustavad. Trapper mitte ainult ei sulge monstrumit kupli alla, vaid samuti aeglustab teda harpuunidega ja granaatidega või tulistab teda jälgimisnooltega. Medic ravib küll kaaslasi ja toob neid surmasuust tagasi, aga samal ajal toob ta esile koletise nõrgad kohad, muudab ta ajutiselt selgelt nähtavaks ning samuti aeglustab teda. Supporti suurimaks plussiks on võimsad raketid, mis teevad elukale palju kahju. Samal ajal muudab ta teised kütid vajadusel ajutiselt nähtamatuks, toetab neid keset lahingut kaitsva kilbiga või aitab leida koletist. Igal tegelasel on küll oma kindel suund, aga samas on nad piisavalt sarnased, et saaksid olla sama võimekad kui kõik teised.

Allolevas videos mängisin meedikuna Krakeni vastu. Lahing ei läinud kõige paremini, aga vigadest saab alati õppida.

Evolve on kiiksuga tulistamismäng, umbes nagu Titanfall, Left 4 Dead ja Destiny. Kui Titanfall ja Destiny panevad mängijad võitlema teiste inimestega ja robotitega või erinevat tüüpi tulnukatega, siis Evolve meenutab rohkem Left 4 Deadi, sest mängijate ülesandeks ei ole mitte tulistada teisi inimesi, vaid hoopis mängijate poolt kehastatud koletisi või – Left 4 Deadi puhul – elavaid surnuid. See on üks paljudest põhjustest, mis teeb Evolve’i niivõrd erinevaks peavoolu tulistamismängudest. Teiste põhjuste hulka kuulub väga suur rõhuasetus strateegiale ja meeskonnatööle (4 vs 1) ning sarnasus MOBA-dele. Kõik Evolve’i kiiksud pole positiivsed, sest otsus keskenduda ainult mitmikmängule ja loobuda täielikult üksikmängust tekitas omajagu pahameelt. Nimelt on paljude jaoks mängu hind liiga soolane. Täismängu hinnaskaala peaks sisaldama tavapärast tervikut – lühike üksikmäng ja lõputu mitmikmäng. See asendati offline-moodiga, kus saab mängida kõiki võrgupõhiseid lisasid üksi koos arvuti juhitud kaaslastega. Umbes nagu Counter Strike bottidega, kus viimased on tihtipeale palju võimekamad kui Evolve’iga alles tutvust sobitavad või lihtsalt enda arust väga naljakad mängijad.

Videos teen ühe eduka matši Krakenina mitte just väga heade küttide vastu.

Näiteks sattusin paar päeva tagasi kokku meeskonnaga, kelle hulgast üks otsustas kõiki teisi blokkida ja rikkuda kahel järjestikusel matšil ära kogu mäng. Ta mängis Trapper klassis. Neil on võime panna maha kuppel, mis ei luba koletisel küttide lähedusest lahkuda. Kahjuks ei saa läbi barjääri minna ka kütid (sisse saab minna, välja mitte) ja nii me siis seisime ja kirjutasime sellele mängijale, et palun võta kuppel maha, aga ta ei teinud seda. Ta väitis, et on Evolve’i professionaalne mängija, aga tundus, et blokeeris oma meeskonnakaaslasi hoopis nalja pärast, sest kuidas veel hinnata olukorda, kus me kõik istume luku taga samal ajal kui koletis areneb kolmandale tasemele ja on valmis meid kõiki maha lööma. See on ainult üks näide olukorrast, mis tõestab mängu võimet olla ülim kooslus strateegiast ja usaldusest. Kui üks meeskonnaliige ei tee oma tööd, siis kaotatakse tihtipeale isegi kõige kogenematu koletisena mängija vastu võideldes.

Evovle’il oleks võinud olla sisukas üksikmängukampaania, mis tutvustaks mängumehaanika võimalusi ja näitaks, kuidas olulised elemendid töötavad. Kõigil 12 kütil on oma nägu, tegu ja kõla. Nad on pärit erinevatest piirkondadest ja enne iga võitlust toimuva laadimise ajal mainivad tihtipeale detaile, mis loovad neile isegi midagi karakteri taolist. Üksikmängus oleks saanud tutvustada maailma ja sündmusi, mille kohta antakse mitmikmängus paar mittemidagiütlevat repliiki matši eel ja ajal. Põhimõtteliselt asus inimkond koloniseerima eluslooduse poolest tihtipeale vaenulikke planeete.

Vaatamata raskustele loodi siiski elamurajoonid, aga ühel hetkel hakkas inimeste arv vähenema, sest välja ilmusid tohutud intelligentsed koletised. Nende vastu võitlemiseks moodustati hetkel veel 12 kütist koosnev rühm, mille eesmärk on hävitada inimasundusi laastavaid monstrumeid. Seda saab teha moodides, kus peab koletist jahtima, hävitama liigikaaslasi juurde tekitavaid mune, päästma viga saanud koloniste või kaitsma energiageneraatoreid. Koletisena mängides on olukord vastupidine ja kõike peab hävitama – kütte, koloniste ja generaatoreid.

Nendest moodidest oleks saanud kokku panna päris huvitava üksikmängu, mis oleks keskendunud näiteks neljale esimesele kütile. Lugu oleks alanud esimeste teadetega koletiste rünnakust ja küttide esimese kokkupuutega brutaalset jõudu demonstreeriva Goliathiga. Võib-olla oleks mõni neist surma saanud, et siis tutvustada samasse klassi kuuluvaid teisi kütte. Samamoodi oleks olnud huvitav näha inimkonna lõputut võitlust senitundmatu looduse vastu. Lugu oleks kulmineerunud tõdemusega, et koletistele ei tulegi lõppu ning küttide ülesanne on end ohverdades kaitsta planeetidelt evakueeruvaid koloniste. Või oleks ilmsiks tulnud mõni suur saladus koletiste päritolu kohta. Võimalusi loo rääkimiseks oli, aga neid ei kasutatud ning tulemus on käes – mängijad leidsid tihtipeale, et täismängu hinna maksmine küllaltki võõrapärase ja strateegiapõhise mitmikmängu eest on liiast. Evolve’i lugu oleks võinud olla Predatori oma ja kõik oleks olnud rahul.

Suurepärane näide perfektsest tasakaalust.

Enam ei taha ma mitte rääkida asjadest, mis oleks võinud olla, vaid hoopis sellest, kuidas Evolve on suurepäraselt läbi mõeldud, perfektselt tasakaalustatud ja iga viimse kui detailini lihvitud mängijate kavalusele ja oskustele pühendunud mitmikmäng. Olen kuulnud kriitikat, et koletist taga ajades pole küttidel midagi teha. Vaidleksin vastu. Ma ei saa enam isegi kokku lugeda kõiki neid kordi, kus meeskonnakaaslased süüakse ära mõne kohaliku looma poolt või haaravad neist kinni inimsööjataimed või ründab neid mõni muu jahitava koletise mõõtu elukas. Iga kaart on täis ohtusid, mis võivad olla sama saatuslikud kui võitlus mängija poolt kontrollitud koletisega. Kaartidele omane iseloom ja juhuslikult kokku pandud meeskonna ettearvamatu kooslus muudab iga matši omaette elamuseks. Umbes nagu Titanfall – hüppan korra sisse ja teen paar matši, ainult et Evolve’i üks võitlus võib kesta kuni 40 minutit.

Evolve nõuab strateegilist mõtlemist. Koletist taga ajades peab keskkonda jälgima, kuid ka silmas pidama, et vaenuliku loomastiku eest jetpackiga eemale hüpates ei kuluks kogemata ära kogu kütus, sest võid alati sattuda silmitsi koletisega või joosta otsa mingile ülekasvanud konnale. Nii peab ka monstrumiga lahingusse astudes jälgima, et ta meelega ei ärritaks suuremaid loomi. Koletis saab endale sel juhul võitluskaaslase ja mõnel juhul ka võimaluse põgeneda. Kütid peavad päästma teise eluka lõugade vahele jäänud kaaslast või suunama tuld mujale kui ainult peamisele monstrumile. Iga lahing on sellevõrra huvitavam, sest mitte alati ei tule teised haavata saanud kamraadile appi, vaid tegelevad samal ajal kolmekesi vaenlastega. Selle tulemusena saab näiteks meedik surma. Ta saabub paari minuti pärast tagasi lahingutandrile, aga teised peavad senikaua ootama, sest kolmekesi pole mõtet koletise maha võtmisele isegi mõelda. Tema areneb samal ajal edasi ja siis on eluka vastu juba raskem võidelda.

Iga kaart (ja neid on palju) on esmapilgul ühe ja sama noodiga löödud. Matšid leiavad tihtipeale aset öösel kaljudest ümbritsetud valdavalt rõskes ja varjulises piirkonnas. Rõhk on sõnal esmapilgul, sest pealtnäha on nad tõesti samasugused, aga mängides selgub kiiresti, et iga kaart on väga omapärane ja nõuab mängijatelt erinevat strateegiat nii küti kui ka koletisena mängides. Näiteks on mõnel kaardil jõed, mida mööda käies ei jäta monstrum maha jälgi, aga mõnel teisel on järved toksilised ja haavavad koletist. Üllataval kombel sarnaneb Evolve ühele mängužanrile, millel pole midagi ühist FPS tulistamismängudega.

Selleks on MOBA (multiplayer online battle arena). Kui Destiny meenutab MMO-d, siis Evolve jätkab tulistamismängudesse uute tuulte toomist ja meenutab mõne mängumoodi poolest tavapärase MOBA lahinguplaani – grupp kangelasi peab kaitsma teatud tugipunkte teiste mängijate eest. Evolve erineb selle poolest, et üks osapool koosneb alati neljast kütist ja teine alati ühest koletisest, keda vahel toetavad arvuti poolt kontrollitud väiksemad liigikaaslased. Siit ka minu soovunelm Turtle Rockile – me vajame moode, kus oleks võimalik võidelda 12 kütina 3-4 koletise vastu. See oleks fantastiline elamus!

Hetkel on koletisi kokku 3 ja kütte 12. Kõik kolm koletist on väga erinevad – brutaalse jõu kehastus Goliath, õhus lendav justkui piksenooli loopiv Lovecrafti Cthulhut meenutav Kraken ning Evolve’i proffide lemmik ja küttide suurim nuhtlus, väga kiire, voolujooneline ja jõhker Wraith. Viimane tundub esmapilgul ülevõimendatud vastasena, kelle vastu lihtsalt ei saa, aga temaga on nii nagu iga asjaga Evolve’is – peab teadma, mis taktikat kasutada ja kokku panema väga hea meeskonna, sest üks nõrk lüli tähendab tihtipeale küttide jaoks väga kiiret lõppu. Kuna kütte ja koletisi on omajagu, siis on ka loomulik, et tekivad lemmikud. Koletiste seas on mul nendeks Wraith ja Goliath. Wraith on väga ulmeline elukas, kes võib lahingusse saata oma ajutise koopia või rünnata kütte sellise kiiruse ja raevukusega, et nad ei saa tema vastu mitte midagi teha. Goliath on nagu väiksem Godzilla. Ta purskab tuld, loobib kive ja hüppab kaugele. Iga koletisena tuleb matši alguses küttide eest põgeneda ja süüa võimalikult palju loomi, et areneda kolmandasse astmesse. See tegutsemisviis pole kohustuslik, aga küttide vastu tasub astuda siiski alles teiselt astmelt.

Küttide seast on raske valida, sest nad kõik on päris erinevad. Sama klassi tegelastel on olemas teatavad sarnasused, kuid igaühel neist on kindel isikupära, mis ei luba neid omavahel segi ajada. Esimesed 4 kütti on kohe mängu alustades saadaval, ülejäänud tuleb progresseerudes lahti lukustada. Seda on kõige lihtsam teha offline-moodis. Nii ei jää tegelaste võimeid kasutama õppides teistele mängijatele jalgu. Minul õnnestus kõik tegelased mängitavaks muuta juba paari tunni jooksul. Nii sain selgeks õppida iga karakteri ja koletise oskused, et neid siis tõhusalt rakendada juba teistega koos mängides.

Evolve võib veel palju areneda (pun intended).

Evolve on suurepärane kiiksuga mitmikmäng, mis pole küll kõigile, aga peaks sobima neile, kes on väsinud tavapärastest tulistamismängudest. Suurim miinus kogu selle positiivse jutu peale seisneb mängumoodide jaotuses. Neid on kokku kaks  – Hunt ja Evacuation. Huntis tuleb erinevatel kaartidel, muutuva ilmastiku ja varieeruvate omadustega maastikel jälitada koletist või kütte. Evacuation koosneb viiest päevast, kus saab valida erinevate moodide vahel. Esimene on alati Hunt ja viimane on alati MOBA-t meenutav Defend, kus tuleb koletiste lainete eest kaitsta teatud tugipunkte. Vahele mahub veel Nest ja Rescue, kus peab kas hävitama koletise mune või päästma tema küüsist koloniste. Mängumoodide jaotuse probleem seisneb selles, et Huntis on iga matš ühtemoodi, aga et proovida kõiki teisi moode, peab mängima vahel üle 40 minuti kestvat Evacuationit.

Olemas on ka Custom mood, kus saab mängida koos sõpradega. Seal saab ise luua kogu matši, sättida ilmastikku ja omadusi ning määrata isegi loomastiku suurust. Imelik on aga see, et Rescue, Nest ja Defend pole mängitavad niisama, vaid alati peab kaasama kas Evacuationi või looma ise oma matši, kuhu saab ainult kutsuda sõpru. Mul näiteks pole nelja sõpra, kes omaksid sama mängu. Miks pole võimalust luua oma matš ja kutsuda sisse ükskõik keda? Need küsimused võivad tulevikus saada mingisuguse lahenduse, aga seni pole seda tehtud.

Kuidas erineb Evolve’i mängumehaanika teistest tulistamismängudest? Kujutage hetkeks ette Call of Duty, Counter Strike’i või Titanfalli mitmikmängu lahingut. Mõlemal poolel on teatud arv mängijaid, ühed langevad kohe, teised aeglasemalt ja naasevad siis üsna kiiresti lahingutandrile. Evolve pakub versiooni, kus kogu mängu läbivaks jooneks on nelja küti võitlus ühe koletisega. Iga matš oleks nagu üks pikk lahing, kus surma saamist ei tohi endale lubada enne, kui koletis on langenud või kui kõik kütid on mutta trambitud. Küttidena mängides peab oskama väärtustada meeskonnatööd, omavahelist suhtlemist (teksti või mikrite kaudu) ja teadmisi nii oma võimetest, oskustest kui ka kaardist. Evolve oleks justkui mõeldud väga spetsiifilisele osale mängijatest. Seepärast on mäng üle elanud väga suure kasutajate kadu, aga mängijate arv on siiski püsiv. 2K ja Turtle Rock müüsid Evolve’i nagu igale mängijale sobilikku tulistamismängu, aga siis selgus tõde ja suur osa mängijatest loobusid, sest oskustepõhine ja kohati juhuslik mängulaad võib pinged tõesti proovile panna. Minule pinged ja kiiksud meeldivad ning Evolve pakub mõlemat.

Mängu võimaldas Progames.ee!