Veri, higi ja pisarad…

Suur osa minu eelmisest aastast kulus Dark Souls II mängimise peale. Mind toodi mu mugavustsoonist välja ning peale seda vaatan videomänge hoopis uue pilguga. Enam ei põlga ma neid vaid seetõttu, et need osutuvad liiga raskeks ega süüdista igas tehtud veas kehva programmeerimist (kuigi vahel on sellised süüdistused põhjendatud). Veidral kombel nautisin igat Dark Soulsi teise osaga veedetud hetke ning plaanin esimest osa taasavastada (enne teise osaga alustamist olin esimest Dark Soulsi kõigest mõne tunni jagu mänginud). Kuid enne seda tegin väikese kõrvalepõike ning proovisin PlayStation 4 uut eksklusiivmängu, milleks ei ole miski muu, kui Souls seeria spirituaalne järg Bloodborne.

Praeguseks hetkeks on seljataga vaid mõned Bloodborne’iga sisustatud õhtud, kuid sellest on piisanud, et tekiksid esmased mõtted:

• Nagu juba varasemalt arendajate poolt väideti, on Bloodborne tunduvalt agressiivsemat lähenemist soosiv mäng, eriti minusuguste mängurite jaoks, kes läbisid eelmised Souls seeria mängud ettevaatlikumalt – ühes käes mõõk ning teises kilp. Bloodborne asendab kilbi tulirelvaga ning sellega kaob ära võimalus vastase löögid enda kilbi sisse imada, et peale seda kiirelt oma rünnakuga vastata. Selle asemel tuleb oodata vaenlase rünnaku algust, et see kärmelt tulirelvalasuga pareerida ning sellega avanenud auku kaitses ära kasutada. Kuigi Bloodborne’i on võimalik ka pisut kaitsvamalt mängida, paneb see siiski pareerimisele tunduvalt rohkem rõhku kui eelnevad mängud ning tunnistan ausalt, et minul läks sellega harjumiseks päris korralikult aega.

• Bloodborne pakub lisaks uudsele mängustiilile ka väga pingelist atmosfääri. Mängija poolt loodud tegelane leiab ennast üksinda mahajäetud kliiniku teiselt korruselt. Esimesele korrusele jõudes märkab ta hiiglaslikku hunti kanderaamide vahel ringi luusimas. Tema seljataga on uks, mille tagant vaatab vastu viktoriaanlik linn, mille tänavatel vedelevad mahajäetud kirstud, nende kõrval põlevad ristid. Ristid ei ole aga tühjad, neil ripuvad suurte huntide elutud kehad. Tänavatel patrullivad inimesi meenutavad hangude ja tõrvikute ja üksikute püssidega relvastatud kogud. Mõnede akende või uste tagant võib leida hääle, kes paljastab läbi krüptilise jutu pisut selle maailma tagamaid. Aset on leidmas „Suur Jaht“, kuid mis see on ning kelle peale jahti peetakse…? Need on küsimused, mis ootavad vastamist ning nende otsimine on meeletult põnev.

• Ma ei ole ise veel piisavalt kaugele jõudnud, et selle üle kurtma hakata, ent siit-sealt on kuulda jutte, et kuigi keskkonnad on kaunilt üles ehitatud, on variatsiooni mängus vähe.

• Mängus on ühed teatud tüüpi vaenlased. Nad näevad välja nagu suured rongad. Iga kord, IGA KORD, suudavad nad mind ehmatada. Ma küll tean, et alguses nad roomavad vaikselt minu poole ja seejärel kargavad hetkeks õhku, ent ometigi lasen ma ikka ja jälle oma korteris valla ehmatusest tingitud karjatuse. Põrgusse need linnud!

Bloodborne on raske. Raske, aga hea.