The Witcher 3: Wild Hunt – (teised) esmamuljed

Vanaproua on kaotanud oma panni. Ta tahab seda iga hinna eest tagasi.

Ma põrnitsen monitori sarnase pilguga nagu Geralt, The Witcher 3: Wild Hunti peategelane ja nõidurite koolkonna üks tuntuimaid esindajaid, silmitseb mu ekraanil oma vestluskaaslast. Geralt on jahtinud verdtarretavaid elukaid ja ohtlikke monstrumeid igas maailma nurgas, kuid nüüd seisab tema ees sümpaatne vanem naisterahvas, kelle ainsaks sooviks on, et kogenud nõidur tagastaks tema kadumaläinud panni.

Vanaproua on ahastuses. Ta seletab, et eelmisel ööl saabus tema uksele üksik sõdur, kes palukest süüa ja peavarju palus. Naine, võttes mõistagi arvesse käimasolevat sõda ja sellega kaasnevat barbaarsust, oli avanud ukse, pigistades kramplikult käes oma ainsat panni kui mingisugust hädist nõgist kaitsekilpi. Vestluse käigus võõraga oli proua aga täheldanud, et mees silmitseb ainiti just tema köögiriista ja lõpuks palus ka otse, et kas võiks üheks õhtuks laenata. Homme toovat tagasi. Proua keeldus. Sõdur marssis vihaselt tagasi ööpimedusse.

Olenemata ilmselgelt ülipinevast köögiriistakriisist, ei saa nõidur märkamata jätta, et vanakese kodu asub kaunis paigas. Maja eest voolab mööda vulisev jõgi, millel veel sillerdavad peatselt loojuva päikese viimased kiired. Jutuvada vahel kuulatades hakkab nõidurile kõrva nii mõndagi. Ta kuuleb kuskil kauguses huntide ulgu ja linna poolt koerte klähvimist. Ta kuuleb vee vulinat ning sumedas suveõhtus lendlevate putukate pininat. Ta kuuleb hanede hirmunud kaagutamist, kui maja tagant mööda kihutav üksik ratsanik linnuparvele tähelepanu pööramata sellest läbi kihutab. Kaugemal, punakas-kollase horisondi taha vajuva päikese suunas, näeb ta kail kahte kalastajat ning nende kõrval rannaliival paari üles-alla koogutavat pesunaist.

Oma rännakute jooksul on Geralt näinud nii mõndagi, kuid kadunud pann on miski, millega ta pole veel pidanud rinda pistma. Sellegipoolest otsustab ta vanaprouat aidata. Naine ei julge nimelt iseenda majja siseneda – uks on seestpoolt lukustatud ja majast õhkub kohutavat lehka. Proua kardab, et tema äraoleku ajal on võõras naasnud, kuid mingil kummalisel põhjusel surnud.

Geralt astub ukse juurde ning kasutab Aard loitsu, et vanaproua maja uks pilbasteks purustada. Mitte just kõige peenekoelisem lähenemine, kuid mis sa hädas ikka teed. Pann on ju kadunud! Astun majja ning võtan kasutusele oma witcher sense’i. Sarnaselt Assassin’s Creedi eagle visioniga ja Arkhami-seeria mängude bat visioniga, aitab see nõiduril märgata asju, mis treenimata silmale varjatuks jääksid. Leian majast tõepoolest ühe surnukeha, kaugemale hoonesse uidates osaliselt põlenud dokumente ning lõpuks ka rändama läinud panni. Tuleb välja, et mees, kes vanaproua uksele ilmus, ei olnud mitte tavaline sõdur, vaid spioon, kes vajas pannil olevat nõgi tindi valmistamiseks, et oma ülemustele sõja kohta tähtsaid teateid saata. Surnukeha oli keegi, kes oli valel ajal vales kohas.

Vanake on oma köögitarbe tagastamise eest mõistagi väga tänulik ning annab Geraltile kaasa hunniku söödavat kraami. Väga hea, see kulub pärast mõnda raskemat taplust tervise turgutamiseks marjaks ära. Ekraanile ilmub kiri, et olen selle lühikese kõrvalmissiooni edukalt läbinud, kuid seisatan veel hetke proua hubase väljanägemisega talumaja ees. Nüüd, kui tema roll mängija tegelasega suhestumisel on ennast ammendunud, ei jää ta lihtsalt ühele kohale seisma, ta ei konda ka suvalises suunas minema. Pann käes, siseneb ta oma majja ja sätib ennast köögitoolile istuma. Olles minetanud oma rolli narratiivis, on ta siiski jätkuvalt usutavalt mängumaailma osa.

See ongi aspekt, mis mulle Wild Hunti juures kõige enam muljet avaldab. Nõiduri maailm näib hämmastavalt orgaaniline. Kohati tundub tõepoolest, et CD Projekt RED on loonud midagi keskaegse ühiskonna simulatsiooni laadset. Inimesed klatšivad üksteiste elude ja poliitilise olukorra kohta, lapsed küsivad Geralti lumivalgete juuste kohta, naised kitkuvad sulepilves kanu ja turtsatavad mööduvale nõidurile üleolevalt solvanguid, mehed kalastavad ja töötavad aiamaal. Wild Hunt suudab edukalt jätta mulje, et tema maailmas elatakse, on elatud juba väga pikka aega ning elatakse edasi ka siis, kui Geralt otsustab sellest maanurgast sääred teha. See on peamine põhjus, miks ma olen oma esimest viit-kuut tundi Geraltiga – või siis Geraltina – niivõrd nautinud. Tegu on maailmaga, millesse sisseelamiseks ei pea palju vaeva nägema. Maailmaga, kus isegi midagi nii rudimentaarset nagu vanaproua panni jahtimine suudab mängijal aidata ümbritsevat natukene paremini mõista ja usutavamaks muuta.