Arkham Knighti esmamuljed – Eest ära, Batmanil on tank!

Tunnistan ausalt üles, et selle artikli kirjutamise hetkel on uni veel pisut silmades. Veetsin eile õhtul üle pika aja päris hilise öötunnini oma aega teleka taga Xboxi pult käes, sest värskelt välja tulnud Batman: Arkham Knight lihtsalt ei lubanud mul magama minna. Virtuaalne Pimeduse Rüütel istus massiivse, aukartustäratava Batmobiili roolis, mis ühe nupulevajutusega muutus möirgavast autost vaikselt hõljuvaks tankiks.

Nagu päriselt! HÕLJUV TANK!
(Hoiatus: tank *tegelikult* ei hõlju, see vaid tundub nii.)

Batman: Arkham Knight toob endaga kaasa suure avatud linna, mis on jagatud ära kolmeks erinevaks saareks ning, nagu sedalaadi mängudele tihti kohane, ei ole kõik saared kohe alguses ligipääsetavad… vähemalt mitte Batmobiiliga, sest vabaks liikumiseks vajalikud sillad on üles tõstetud ning ootavad langemiseks parajat hetke loo arengus. Ilma sõidukita teistele saartele sattumine eeldab, et Batman jääb katusepiirile, sest tänavad on täidetud mehitamata tank-droididega. Nendega efektiivselt võitlemiseks tuleb pisut kogemuspunkte koguda, sest Batmani HÕLJUVA TANKI relvastus vajab pisut täiendusi – kiiremat laadimisaega, rohkem võimsust vastastele suurema kahju tekitamiseks – seda sorti vidinad. Esimesel korral üle silla sõites lasti mind kiirelt puruks, sest terve saare tankiüksus tuli mulle korraga tere ütlema.

Peale arsenali täiustamist läks asi tunduvalt ladusamalt ning ekraanil toimetav Batman elimineeris vastaste metalsed sõjamasinad (peaegu) alati ühe lasuga. Asjale lisas lõbu muidugi fakt, et lindprii HÕLJUVA TANKI juthimine toimib nagu unelm; see lihtsalt sulab asfaltiga ühte ning liugleb graatsiliselt ühest puntkist teise. Autovormis on Batmobiil pisut robustsem, ent lõbufaktor säilib sellegi poolest – vaid majad ning mõned teised suuremad ehitised ja takistused suudavad seda monstrumit peatada. Kõik ülejäänu, mis teele ette jääb, puruneb kas tuhandeks betoonikilluks, metallijupiks või, eeldusel, et tegemist on elava inimesega, saab korraliku elektrilöögi. Batmobiilist sõidu ajal välja ja sinna tagasi hüppamine on samuti meeldivalt sujuv kogemus, rääkimata auto kõrval kaklemisest, mis lubab sõiduriista osaliselt vastaste mahavõtmisesse kaasata. Batmani sõiduvahend on inimesed üldiselt kahte leeri jaganud: need, kelle arust on tegu kohmaka pealesunnitud mängumehaanikaga, ning need, kes leiavad, et Batmobiil sobib fiktiivse Gothami tühjadele tänavatele nagu rusikas silmaauku! Mina isiklikult kuulun viimaste sekka – eilsest õhtust vähemalt 50% kulus sihitule ringisõitmisele, sest see on lihtsalt nii äge!

Visuaalselt näeb Arkham Knight üpriski hea välja, ent loodetud „vau-efekt“ jääb olemata. Kindlasti on siin oma roll mängida asjaolul, et kõik Arkhami seeria teosed on välimuse poolest paljudest mängudest üle olnud ning ka Arkham Knight ei ole kole. Gotham on kirev, mitmekülgne, stiilne, ent on näha, et ressursse on pisut laiali paigutatud. Suur avatud linn nõuab mõningaid ohvreid, kuid inimeste kommentaare, et see näeb välja täpselt nagu esimene mäng, ei tasu kohe kindlasti tõsiselt võtta. Esimene vaade linnale lükkab taolised kahtlused ümber. Tegelaste juuksed on miskipärast üks kitsaskoht, mis silma jääb – tihitlugu kipuvad pikemad karvad läbi paistma, jättes mulje justkui oleks osad tegelased hõreda juuksekasvuga. Batmani uusim seiklus jääb kindlasti pikaks meelde ka stiilsete tegelasdisainide poolest – Scarecrow pole tõenoliselt mitte kunagi varem niivõrd tõsiseltvõetava kurjamina tundunud. Seni toetab seda kõhedat ning kohati tülgastavat tegelast ka lugu – teada on mehe teod, ent mitte tema motiivid. Samuti lisab loole põnevust mängu alapealkirjas figureeriv müstiline kuju, kes on enda nimeks võtnud Arkham Knight ning oma välimuselt meenutab futuristlikku Batmani. Varakult saame aru, et salapärasel Arkhami Rüütel peab kõigile tuttava Nahkhiire mehe vastu vimma, kuid kes peitub maski taga? Saladused panevad loole kaasa elama. Kahjuks visatakse samal ajal kodarate vahele ka mõned parajad kaikad, mis, vähemalt minu jaoks, loo päris mitme pügala võrra alla toovad ning siinkohal ei pea ma silmas lisamissioone.

Kui lisamissioonidest rääkida, siis neid on ohtralt. Võib olla ehk isegi liiga palju, sest ülimalt suure ja pingelisena tunduva olukorra kõrval üritavad väiksemad, pealtnäha laiahaardelisemad probleemid Batmani tähelepanu võita. See tasakaal loksub hiljem paika, ent algusmeetritel on kaalukausid teineteise suhtes väga viltu. Erilist tuska tekitavad Riddleri „mõistatused“, mis pooltel juhtudel on kõigest lihtsakoelised võidusõidud. Meenuvad härrasmehe hiilgeajad Arkham Asylumist, mil tuppa sisenedes anti Batmanile mõistatus ning selle lahendamiseks tuli nõutud objektist pilti teha. Ärge laske end tekstil heidutada, see oli tunduvalt põnevam ja raskem, kui esialgu tunduda võib!

Algselt veidra lisana kõlanud kahe-mehe-kaklemine ehk võimalus teatud aegadel Batman kakluse ajal kellegi teise vastu välja vahetada on ülimalt nauditav tegevus. Sellele aitab kõvasti kaasa ka võib-olla kõige sujuvam ja mõnusam kaklemine kogu seeria ajaloo vältel. Ehk on asi minus, sest mingeid muutusi kontrollskeemi sisse toodud pole, ent siiski tundub, et kadunud on igasugune puisus, mis varem vähegi ennast ilmutas. Nuppudele vajutamine ei tooda ühtegi frustreerivat hetke ning Batman liigub galantselt ühest rusikahoobist teise.

Ma olen alati olnud pigem Marveli, kui et DC fänn, ent ometigi on mul kodus raamaturiiulis kõige rohkem Batmani koomikseid. Selle tõttu pakub Arkham Knight pidevalt äratundmisrõõmu, visates mängija poole tohutul hulgal viiteid ja vihjeid varasemate mängude, koomiksite ja teiste superkangelaste pihta. Kõige parem osa mängu juures on aga see, et mul on veel avastada küll ja küll!

Gotham, pane end valmis, sest „I’m the goddamn Batman!“