TOP 30 mängu, mida sa lihtsalt pead mängima!

Hea küll, võibolla ei pea sa neid kõiki mängima, kuid kindel on see, et hiljuti ilmunud Rare Replay – mängustuudio Rare mõningaid paremaid palasid kokku koondav kogumik – on soetamist väärt! Ära sai proovitud iga viimne kui üks plaadil olevast teosest ning nüüd on aeg suu puhtaks rääkida!

Jetpac

Kollektsiooni esimene mäng ilmus esmalt aastal 1983 tolleaegsete 8-bitiste koduarvutite peale, nagu ZX Spectrum, Commodore VIC-20 või BBC Micro. Kontseptsioon on meeletult lihtne, nagu selle ajastu teostelt oodata võib – väike kosmonaut Jetman (või kosmonaudid, Jetpaci saab ka koos sõbraga mängida) lendab oma rakettidega varustatud seljakotiga ringi, et kokku koguda enda katkise kosmoselaeva jupid ning seejärel selle tarbeks ka taevast alla kukkuvad kütusekanistrid. Samal ajal lendavad ümberringi veidra kujuga tulnukad, kes astronauti rajalt maha üritavad võtta. Mäng on äärmiselt lihtne ning lõbufaktorit suurendab asjaolu, et osad heliefektid meenutavad peeretusi. Või pakub see ainult mulle nalja?

Lunar Jetman

Nagu mängu nimest järeldada võib, on ka selle üllitise keskmes astronaut Jetman, ent seekord ülesanne keerukam ning Jetpaciga võrreldes on sellest ka pisut raskem aru saada. Maa vajab tulnukate käest päästmist, selleks tuleb üles leida kõik nende baasid ja need õhku lasta. Eesmärgi saavutamiseks tuleb kohale transportida pomm, abivahendiks on auto, sest Jetmani enda seljas olevad raketid on seekord piiratud kütusekogusega. Auto aga ei sõida aukudest üle, selleks on vaja sildasid. Kõik see… ei ole enam nii lõbus ja isegi heliefektid ei paku enam seda lihtsat, labast lõbu, sest keegi on otsustanud need nö. „normaalseks“ teha.

Atic Atac

Atic Atac oli minu jaoks üks suurtematest üllatajatest terve kogumiku peale. Pealtnäha lihtne seiklusmäng 80. aastate algusest osutus üllatavalt komplekseks, võttes arvesse, et loss, kus mängija oma eelnevalt valitud tegelasega visatakse, on üpriski suur ja parajalt segane. Sinna veel juurde lisada asjaolu, et osad esemed on alati fikseeritud ilmumistega, teised aga suvalised. Ning muidugi igale tegelasklassile omased salakäigud. Atic Atac on nii armas ja šarmantne, kuid andestamatult range, sest nõuab mängijalt väga head mälu, et oleks meeles, millised teed ja toad juba läbi on käidud. Lisaks sellele tuleb aga tähele panna, et tegelane nälja kätte ära ei sureks!

Sabre Wulf

Sabre Wulf meenutab oma olemuselt pisut Atic Ataci, kuna mõlemad on seiklused labürindis. Nende vahe on aga see, et Sabre Wulfi esmakordsel proovimisel ma esimesest ekraanist kaugemale ei jõudnudki. Kõik tahtsid minu (või täpsemini, teose kangelase Sabremani) surma ning see ka õnnestus neil, kuna keset ekraani olnud orhidee muutis mu kontrollid mõneks hetkeks tagurpidiseks. Kõik oli nii kiire ja segane ning labürint kordades suurem kui eelkäija oma. Too enda aja kohta menukas mäng pole, vähemalt minu arust, just kõige paremini aegunud.

Underwurlde

Tegu on otsese järjega Sabre Wulfile, ent kui eelmine osa oli veel kuidagi mängimiseks kõlblik, siis Underwurlde on üsnagi hapuks läinud. Kogu olemus on frustreeriv. Eelmise mängu nö. pealtvaates vaatenurk on asendunud konkreetse 2D-tasandiga, mis muudab labürindis ekslemise veelgi tüütumaks ning kui see ei ole veel kellegi jaoks eemaletõukav, peaks mängu robustne kontrollskeem küll olema piisavaks ajendiks, et Underwurlde proovimata jätta – kõik, mida mängu kangelane Sabreman puutub, põrgatab teda eemale. See poleks isegi kõige hullem, KUI temaga ei käiks pidevalt kaasas kari vaenlasi, kes talle otsesest viga ei tee, ent lennutavad teda pidevalt ekraanist ekraanile. Esimesest toast väljumiseks kulus mul päris korralikult aega. Tegemist on tõesti omalaadse elamusega.

Knight Lore

Järjekordne peatükk Sabremani kronoloogias ning taaskord on muudetud vaatepunkti, seekord isomeetriliseks. See tähendab aga seda, et kuigi pilt (olgugi, et ühevärviline, vastavalt toale) näeb kena välja, on platvormikale omaste hüpete sooritamine kuratlikult raske, sest väga keeruline on aru saada, kus lõppeb põrand ja algab ohutsoon. Samas huvitava visuaalia pärast tasuks Knight Lore üle vaadata küll. Lisaks on (selle kogumiku raames) tegemist esimese mänguga, mis murdis välja algeliste koduarvutite raamist ning leidis oma koha ka Famicomi disketipõhisel lisaseadmel. Ja no kuuldavasti olevat graafiline pool omal ajal niivõrd uhke olnud, et arendajad hoidsid ilmumiskuupäeva teadlikult tagasi, et mitte oma eelmiste mängude müügiedu nurjata.

Gunfright

Šeriff Quickdraw’le on antud üks missioon – kõik kurikaelad kinni nabida, elavalt või surnult. Sarnaselt Knight Lore’ile, kasutatakse ka siin isomeetrilist vaadet, ent õnneks ei tule sooritada ühtegi hüpet (vähemalt mina ei märganud ühtegi). Küll aga tuleb pättide leidmiseks rännata ringi mööda võrdlemisi kitsast ekraani, sest kolmandiku (kui mitte enama) võtab enda alla lisainfo, nagu näiteks konkreetse närukaela poster, kuulide arv Šerifi relvakambris või erinevad rahalised arvud, sealhulgas ka trahv süütute linnainimeste tulistamise eest. Lihtne idee ja lihtne mäng… mis oleks pisut lõbusam, kui ekraan oleks suurem ja näeks rohkem, mis ümberringi toimub.

Slalom

Roosa kostüümiga suusataja sõidab mäest alla. See on kõik! Aastal 1987 kodukasutusse jõudnud lihtne mäng pakub puhast lusti, eriti kui veel koos sõbraga virtuaalne mäelaskumisvõistlus korraldada! Ma ei tee nalja, juba ainuüksi Slalomi pärast tasub Rare Replay kogumik endale soetada.

R.C. Pro-Am

Aastal 1987 said Rare’i arendajad ilmselt aru, et isomeetriline vaade on neile väga südamelähedaseks saamas, sest ka see kõnealune mänguautode võidusõidumäng on selles võtmes. Pealtnäha kena ja armas kihutamine on aga kõike muud – juba esimestel meetritel on aru saada, kuivõrd andestamatu ja raske R.C.Pro-Am ikkagi on! Ent samas on mäng väärt, et selle peale pisut aega kulutada.

Cobra Triangle

Sellist pealkirja nähes ei teadnud ma üldse, mida oodata. Mängu esimest korda tööle pannes arvasin, et tegemist on R.C. Pro-Amiga, ainult, et autode asemel on paadid. Aga siis selgus, et seal on lisaks võidusõitmisele veel ka tulistamine ja erinevad missioonid ja palju-palju muud. Ah, et kas mäng on isomeetrilises vaates? Võid oma taguotsa peale kihla vedada, et on!

Snake Rattle ‘n Roll

Ma… ma isegi ei tea. See mäng on midagi. Midagi teistsugust. Ja isomeetrilist, muidugi. Ta näeb kena välja ja muusika on tore, aga neetud, see mäng on segane!

Solar Jetman

Jetman teeb comebacki! Vahepeal on möödunud seitse pikka aastat, kuid meile nüüdseks tuttav astronaut on ikka piisavalt kehva õnnega, sest taaskord tuleb kosmoses seigelda, et kadunud laevajuppe otsida ja tulnukaid kuulirahega kostitada. Solar Jetman on üpriski raske õppimiskurviga, sest enda väikese laeva kontrollimine pole just tegevus kergemate killast – mängu tuleb gravitatsioon ja inerts, mille tulemusena peab enda sõiduriista pidevas liikumises hoida.

Digger T. Rock

Kõnealune mäng, mis ilmus aastal 1990, tundub küll ambitsioonikas, ent on samas siiski üsnagi keskpärane. Digger T. Rock on noor seikleja, kes otsib erinevatest kaevandustest vihjeid, mis juhataksid ta legendaarse Kuldse Linnani. Tema karjäärivalik ning töömeetodid on tema nime arvesse võttes üsnagi iroonilised, sest kaevamist tuleb tihti ette ning ega kividestki puudust ei tunta. Kaevatud käikudest leidub aardeid, töövahendeid ja muidugi ka vaenlasi, alustades erinevate väikeste putukatega, lõpetades draakonitega. Mängul pole tegelikult mitte midagi viga, kontrollskeem näiteks ei ole ajale jalgu jäänud, ent lõbufaktor on vähemalt teksti autori jaoks pisut puudulik.

Battletoads

Kurikuulsalt raske Nintendo Entertainment Systemi mäng on leidnud oma tee Rare Replay kogumikule, et oma raskusastmega uue põlvkonna juukseid halliks ajada. Kuigi pisut on mängu selle koha pealt mugandatud (andes mängijale piiramatu arv võimalusi surma korral leveli algusest alustada), hoiavad tänapäeva standartite kohaselt liigselt tuimad kontrollid raskustaset jätkuvalt kõrgel. Väidetavalt on mängust eemaldatud viga, mis takistas kahe mängija korral mängu edukat lõpetamist. Seni pole veel õnnestunud seda järgi proovida, ent ehk muutub see puisus koos sõbraga mängides pisut talutavamaks.

R.C. Pro-Am II

Seeria teine osa, ilmselgelt. Lisandunud on väikesed muutused siin-seal. Rajad ei ole enam ainult tasapinnalised, lisandunud erinevad takistused, kuid kõige suurem parandus on paranenud juhitavus. Kui esimene osa nõudis pikemat kohanemist, siis teise osa õppimiskurv on tunduvalt sujuvam ning juba peale esimest sõitu olin suuteline esikoha konkurentsis püsima.

Battletoads Arcade

1994. aastal arkaadides ilmunud Battletoadsi mäng, kus ei tule teha muud, kui ainult pahadel nahk tuliseks kütta! Järjekordne positiivne üllatus minu jaoks, kuna varasem teadmine mängu olemasolust puudus. Mängu kontrollid võivad kohati pisut kangena tunduda, ent kuna pidev müntide masinasse toppimine on asendunud kõigest ühele nupule vajutamisega, võib sellele läbi sõrmede vaadata. Kena pikselgraafika peab ajale üldiselt vastu ning mäng ise on lõbus. Lisaks saab ühele suurele rotile rusikaga kubemesse virutada. Ma ei tee nalja.

Killer Instinct Gold

Tegu on kaklusmänguga. Ilmus aastal 1996 ning näeb kohutav välja, kuid ilu on vaataja silmades. Vastav mängužanr ei ole muidugi minu jaoks, seega täies ulatuses kõnealust teost ma hinnata ei oska.

Blast Corps

Aastal 1997 Nintendo 64 konsoolil ilmunud… lõhkumissimulaator on lihtne arkaadihõnguline lõbu. Mängu on raske muud moodi kirjeldada – mängijale antakse tavaliselt ehitusplatsidelt leiduv sõiduvahend ning seejärel spetsiifiline eesmärk, mis üldisel juhul sisaldab mingi objekti või eseme(te) täielikku ja totaalselt hävitamist. Tänu sellele muutub Blast Corps kiirelt ning kindlalt üheks mõnusalt meelt lahutavaks kogemuseks, millel ei pruugi ehk olla pikemaajalist võlu, kuid vahel on täpselt see, mida vaja on.

Banjo-Kazooie

Enne Rare Replay ostmist ei olnud ma Banjo-Kazooiet eriti mänginud. Mul on selle N64 versioon küll kodus riiulis, ent mängumasinasse on too kassett jõudnud vist ainult ühel korral ning sedagi pigem eesmärgiga testida tema töökorda. Xbox 360 versioon on suurepäraselt lihvitud ning tänu sellele võin ilma mingisuguse kahtluseta öelda, et Banjo-Kazooie näol on tegu ühe parima, kui mitte kõige parema 3D-platvormeriga läbi aegade. Selles teoses on niivõrd palju, mida armastada – hea, sujuv kontrollsüsteem, rõõmsad värvid ja muhedad tegelased, lihtne ja kaasahaarav lugu ning üleüldine šarm. See nimekiri on reaalsuses lõputu. Jah, ujumissektsioonid on ehk pisut kangemad kui muu mäng, ent seni pole kohanud ma veel ühtegi mängu, kus need seda ei oleks. Millises teises mängus saan ma hiiglasliku kilpkonna jalgadele astuda, et talle sooja pakkuda ning tema tänab mind enda suu avamisega, et ma saaks tema kõhus toimuvast muusikatunnist osa võtta? Jah, Sa lugesid õigesti!

Jet Force Gemini

Jet Force Gemini on üks neist teostest, mida ma kaua ei suutnud mängida, sest kange kontrollskeem on ajale väga korralikult jalgu jäänud ning isegi nn. moderne versioon tegelase juhtimiseks ei aidanud mind eriti välja. See mäng on täna sellele minu jaoks kõige võõram.

Perfect Dark

Esimesed meetrid mängus olid vaevalised, sest absoluutselt ei saanud aru, kuhu ma minema või mida tegema pean. 90ndate mängudisain andis ennast tugevalt tunda ning Perfect Darki nö. keskusmaailm (ehk agentuur, kus mängu peategelane Joanna Dark töötab) on tühi, ent suur. Väga suur. LIIGA suur. Ekslesin seal peaaegu veerand tundi enne, kui aru sain, et missiooni valik toimub seal toas, kus ma alustasin. Selles võib süüdistada ainult minu bossi, kes aeglaselt läbi agentuuri jalutas ja mulle kolleege tutvustas. Lõpuks esimese missioonin jõudes tuli aga nentida, et mäng on ajahambale üsna hästi vastu pidanud. Tõsi, eks selle kallal Xbox 360 peale toomisel ka pisut kõpitseti, ent sellegi poolest tuleb kiita – Perfect Dark oli lihtne, ent lõbus tulistamismäng!

Banjo-Tooie

Mäletad, mida ma Banjo-Kazooie kohta ütlesin? Peaaegu kõik kehtib ka siin, seeria teise osa puhul.

Conker’s Bad Fur Day

Antud teos oli üks peamiseid põhjuseid kogumiku soetamiseks. Kahjuks ei saa siin päris sama öelda, mida Banjo-Kazooie juures. Põhjuseks on asjaolu, et mängu puhul on võetud plaadile originaalversioon, mitte aastaid hiljem esimese Xboxi peale ümberehitatud mäng. Kontrollskeem tüütult kange, eriti just seetõttu, et ta on originaalis nö. ümberpööratud – see tähendab seda, et kangi vasakule lükates läheb tegelane paremale ja vastupidi. Võimalust seda skeemi teistpidiseks muuta ei ole ning sellest on ülimalt kahju, sest nüüd ma juba kahtlen, kas viitsin seda mängu üldse korralikult läbima hakata. Mänge tahaks siiski inimese kombel mängida…

Grabbed by the Ghoulies

Ainuke mäng kogumikul, mis originaalselt esimesel Xboxil ilmus. Grabbed by the Ghoulies on miskipärast paljude mängurite ja pressiliikmete jaoks mitmete naljade allikaks, kuid peale proovimist ei oska vähemalt mina öelda, mis põhjusel. Tegu on ülimalt armsa teosega, mis pakub ilusat visuaalset külge ja kiirelt õpitavat mängitavust. Jah, lugu on imal ja klišeeline ja kulunud (või täpsemalt tegelaste motivatsioonid selles), ent üleüldine kompott on piisavalt veenev, et nendesse naljadesse kahtlevalt suhtuda.

Kameo: Elements of Power

Kameo on tõenäoliselt kogumiku kõige veidram kogemus. Mäng ilmus koos Xbox 360 tulekuga eksklusiivselt Microsofti konsoolil ning, nagu arvata ka võiks, on otsast lõpuni pungil nii palju kirevust, et pea hakkab ringi käima. Kirevust võib liigitada nii positiivse kui ka negatiivse nähtuse alla, sest, kuigi omal ajal näitas ta uue konsooli võimekust nii hästi kui suutis, on ekraanil toimuv niivõrd segane ning mängu kontseptsioon, mis lubab peategelasel erinevate juhtumite jaoks erinevate fantaasiaküllaste olendite kuju võtta, ei tee asja paremaks. Mäletan esimesi videoid, mida ma Kameost nägin, kus peategelane kappas hobuse seljas sadade trollidega kaetud lahinguväljal ning vaenlasi lendas kahte lehte. Tol ajal oli tehnilisest vaatepunktist vaadates kindlasti tegu hämmastava teosega, ent tänapäeval jääb sellest väheks. Kuigi minu arusaamist mööda on siiani tegu paljude poolt palavalt armastatud teosega, jääb see minu jaoks paljude teiste uue konsooli esimeste mängude sarnaselt kategooriasse „mängi ja unusta.“

Perfect Dark Zero

Olles samuti üks Xbox 360 esimestest mängudest, on Perfect Dark Zero näol tegemist eellooga varem mainitud Prefect Darkile, mis samuti kogumikul olemas on. Siinkohal pole aga tegu vaid visuaalide silumise ja kontrollskeemi kohandamisega, vaid mäng on nullist Xbox 360 peale üles ehitatud. See muidugi ei tähenda automaatselt seda, et mängija ei aimaks neid, seeriale omaseid tunnusjooni ning 90. aastate tulistamismängudele omaseid veidruseid. Ei, paljud neist on alles! Aga noh, inimestele meeldis, kriitikud kiitsid ja raha mäng teenis.

Viva Pinata

Kõige parem videomäng, mis Rare kunagi teinud ja välja andnud on! Mulle antakse kõblas, päevinäinud maalapike ning ülesanne see korda teha, et sinna saaksid elama asuda mitmed erinevad pappmassist valmistatud värvilisi loomakesed. Mida kenam kodu ja hoolitsevam aednik, seda suurem tõenäosus, et loomaaed kasvab ka järglaste näol. Kuidas see anatoomiliselt välja näeb, ma ei tea. Ja see ehk ongi hea.

Jetpac Refueled

Tegemist on seda artiklit alustanud mängu uusversiooniga. Kõik toimub ühel liikumatul ekraanil ning ülesandeks koguda kosmoselaeva juppe ja kütust, ainult et see näeb ilusam välja. Jätkuvalt on puudu heliefektid, mis kõlavad peeretustena. Selle eest ka miinuspunktid.

Viva Pinata: Trouble in Paradise

Järg Rare’i kõige paremale videomängule. Rohkem tegemist, rohkem pappmassist valmistatud värvilisi loomakesi!

Banjo-Kazooie: Nuts and Bolts

Kõige kardinaalsem mäng eales, sest internetis leiduvad arvamused jagunevad täpselt keskelt pooleks – Parim asi, mis Banjo ja Kazooie’ga kunagi juhtunud on!/Halvim asi, Banjo ja Kazooie’ga kunagi juhtunud on!

Rare Replay on fantastiline kogumik, sest see mitte ainult ei sisalda endas 30 erinevat mängu odava hinna eest, see on osake mänguajaloost. Sellele faktile räägivad kaasa ka arvukad videoklipid, mis plaadil leiduvad ja kompanii ajaloost ning mängudest räägivad. Tõsi, puuduvad nii mõnedki legendaarsed mängud, nagu Goldeneye või Donkey Kong Country seeria, kuid siinkohal jäid jalgu litsentsid, mis takistavad, ilmselgetel põhjustel, nende mängude eksistentsi kõnealusel kollektsioonil.

Sellised olid minu esmamuljed, kuid kuna inimeste maitsed on erinevad ning Rare Replay valik on hiiglaslik, usun, et Sinu nimekiri oleks kardinaalselt erinev!