ARVUSTUS: Rise of the Tomb Raider

Mäletan, kui kuulutati välja, et aastal 2013 alustab Tomb Raider taaskord algusest ning jutustab Lara Crofti saamisloo, olid nii mõnedki mängurid pettunud. „Jälle pühitakse leht puhtaks? Miks mitte teha tavaline järg?“ – see oli reeglina nende esmane reaktsioon. „See ei ole enam Tomb Raider!“

Kuid siis jõudis mäng meieni ning jutt muutus – see mäng on hea! Võiks lausa öelda, et suurepärane! Ning seda see ka oli. Tomb Raider laenas palju Unchartedi seerialt, ent samal ajal ei mõjunud see lihtsa koopiana. Sel oli oma identiteet ja olemus ning tänu võrratule mängitavusele ning sümpaatsele peategelasele oli tegu teosega, mis jättis naeratuse näole. Võite ette kujutada, et olin elevil, kui kuulutati välja teine osa, Rise of the Tomb Raider.

Mängitavus on jätkuvalt tasemel. Lara arsenal on mitmekülgne – tema käsutuses on püstol, automaat, pumppüss ning, otse loomulikult, vibu, mille kasutamine on jätkuvalt lõbus, ent mille tõttu relvade sihikute liigne magnetiseeritus vaenlaste suunas ehk pisut liigselt ilmselgeks muutub. Eriti paistab see silma siis, kui krapsakas neiu vibuga kanu ja jäneseid jahtima asub. Mehaanika, mille kohaselt leiab Lara uusi relvatüüpe (antud nelja klassi raames) erinevatest kastidest ning mõnest väiksemast hauakambrist, tekitab pisut seda, no teate küll, ludonarratiivset dissonantsi, ent suure pildi tasandil on see õnneks kõigest pisike häirija. Meeldib aga see, et vaenlaste hulk on tagasihoidlikum, kui näiteks Unchartedi seerias – kunagi ei teki sellist tunnet, et päriselulises situatsioonis oleks tegu naeruväärselt suure hulgaga, mille alistamine oleks ka kõige karmima adrenaliinilaengu all võimatu (Uncharted, vaatan sinu poole!).

Eelmise osa puhul kritiseeriti seda, et hauakambreid on mängus liiga vähe ning need vähesed, mis eksisteerivad, on liialt lihtsad ja lühikesed. Seda on uues osas püütud parandada ning võiks öelda, et pigem edukalt. Mängus on paras ports erinevaid avatuma laadiga tasemeid, kuhu on muuseas ära peidetud ka väiksemad ja suuremad hauakambrid. Väiksemate puhul piisab lihtsalt nende läbijooksmisest, et lõpus leiduvale aardele näpud taha saada, suurte puhul tuleb aga eelnevalt lahendada mõistatus, mille raskusaste ja n-ö lõbufaktor on kambrist kambrisse üpriski erinev. Väiksemad kambrid jagavad Larale relvaosi, suuremad aga lisaoskusi, näiteks võime kaljuservadel kiiremini ronida, mistõttu oleks nende külastamine loo käigus soovitatav, ent mitte hädavajalik. Lisaks kambritele on ära peidetud erinevad kogutavad esemed, näiteks rahakirstud ning taustlugu paljastavad päevikud. Samuti on peaaegu igal tasemel üks või paar väiksemat väljakutset, millest pea kõik olid ühel või teisel kombel lõbusad. Üks neist pani Lara küla peal kanu jahtima, et neid siis hiljem sõna otseses mõttes aedikusse tagasi visata.

Kui rääkida loost, ei ole siinkohal midagi vapustavat oodata. Lara otsib ühte kadunud linna, et sealt leida müstiline ese, mida valvab mägedes elav rahvas, kes on antud eset kaitsnud juba sajandeid. Kõlab tuttavalt? Jah, tegu on täiesti tavalise indianajonesiliku narratiiviga, mis kubiseb klišeedest niivõrd ohtralt, et kui veel mõni sinna potti lisada, läheks see lihtsalt suurest pingest lõhki. Sedasama eset jahtivad kurjamid on samuti tuttavlikud ning nendega seostuvad süžeepöörded on äranähtavad juba üsna varakult. Samal ajal leevendab seda kõike pisut fakt, et Lara Croft on äärmiselt armas ja sümpaatne tegelane, kes saab hakkama igas olukorras ning hoiab videomängude naistegelaste lippu kõrgel. Paha ei tee ka mängu võrratu visuaalne ilme, sujuv kaadrisagedus ning kõrvupaitav heliriba, olgu siis taustaks hea häälnäitlemine, situatsioone toetav muusika või tundras uluva tuule vilin. Vaid kahel korral sattusin väiksema vea otsa, mille tulemusena Lara müstiliselt seina sisse kinni jäi.

Mäletate, kuidas 2013. aasta tituleeriti vibu aastaks, sest niivõrd paljud videomängud, eesotsas antud teose eelkäijaga, võtsid enda arsenali eelnimetatud relva? Tänavune aasta tuleks tituleerida kaartide aastaks, sest aina rohkem ja rohkem hakkab tekkima mänge, kus kasutatakse mingisugust kaardisüsteemi (nagu näiteks Halo 5). Siinkoohal teeb seda Expeditions mängulaad, mis lubab läbi mängida erinevaid tasemeid, ent tehes seda näiteks aja või suure punktisumma peale, kasutades eelnimetatud kaarte, mis annavad tegelasele kas eeliseid või hoopiski võtavad neid ära. Mõlema variandi puhul muutub selle tulemusena mängija lõplik punktide hulk. Eelmise osa suhteliselt ebapopulaarse mitmikmängu asendanud Expeditions on ehk hea lisa neile, kes soovivad enda mängust peale loo lõppu rohkem saada, ent tundub siiski piisavalt fantaasiavaene variant. Kogu asjale külgepoogitud vabatahtlik mikromaksetesüsteem ei näi samuti juba praegu tulutoova käiguna.

Mina veetsin mänguga veidi üle 30 tunni, ent vaid lugu järgides ning kõike muud, nagu väljakutseid, kogutavaid esemeid ning mõningaid väiksemaid kõrvalmissioone eriates, on võimalik seda muidugi teha tunduvalt vähema ajaga. Rise of the Tomb Raideriga samal päeval ilmunud Fallout 4 jäi minul igatahes unarusse, kuniks selle hetkeni, mil olin läbi mänginud loo, lahendanud iga viimse hauakambri mõistatuse, kogunud kokku kõik peidetud rahakirstud ja päevikud ning edukalt seljatanud kõik väljakutsed. Loo klišeemaik ei jäänud kauaks häirima, sest selle taustal leidsin ühe fantastiliselt hea ja ilusa seiklusmäruli, mida ei ole mitte ainult kerge soovitada kõikidele Xboxi omanikele, vaid ka PC ja PlayStation 4 kasutajatele, kes saavad mängu mängida alles järgmisel aastal. Isegi, kui ooteaeg tundub pikk, ma luban – Rise of the Tomb Raider on seda väärt!