Teleglitch ehk Eesti edukaim arvutimäng

Viimati lõunanaabreid külastades rääkis üks Läti noormes sellest, kuidas eestlaste ja lätlaste ainsaks erinevuseks on Skype, aga ka see müüdi maha. Mis jääb alles? Vahepeal on isegi Soome Nokia vahetunud vihaste lindude vastu. Angry Birdsile vastast meil võtta ei ole, aga sellest hoolimata on hakkama saadud Eesti esimese indie-hitiga PC-le – Teleglitch.

Teleglitchi indie-ringkondade staarseisusesse panek ei ole kindlasti hellitav. Näideteks võib tuua positiivsed kajastused nii Rock, Paper, Shotgunis, PC Gameris kui ka Eurogameris. Kõikjal kiideti mängu huvitavat visuaaliat ja ülikõrget raskustaset. Maailmamastaabis on Teleglitchi kolm arendajat – Johann Tael, Mihkel Tael ja Edvin Aedma – teinud oma töö hästi.

Piisab vaid treileri vaatamisest, et mõista, kuidas Teleglitch visuaalselt endasse haarab ning teistest eristub. Mina armusin sellesse tõrgetega retrostiili koheselt. Vürtsitada seda veel ülevalt alla vaates roguelike tulistamise, zombide, õudusmängudele omase vähese kuulidearvu ning juhuslikult genereeritud maailmatega, on mängu peale aja „investeerimise“ põhjendus olemas.

Teleglitch on üldmuljelt suhteliselt pruunikates toonides. Värvispektri laiemat haaret toovad endaga kaasa erinevate relvade kasutamine ning keskkondades leiduvad anomaaliad, millega esimesel kohtumisel lihtsalt pidi kokku põrkama. Isegi kaameranurk, selle muutumine ning vaatevälja piirangud on väga põhjendatud ning sobivad üldisesse keskkonda kui jogurt hommikuse metalmuusika kõrvale.

Mängu lugu võib lühidalt kokku võtta märksõnadega: suurkorporatsioon, kauge planeet, kõik läheb salapäraste asjaolude tõttu rappa. Kas ei kõla mitte nagu iga neljanda ulmefilmi stsenaarium? Hoolimata sellest, et esmapilgul võib Teleglitch näida mänguna, kus igasugune loo olemasolu on pigem segavaks faktoriks, pole antud olukorras eelloetletud märksõnad piisavad talumaks pidevast suremisest tulenevat frustratsiooni.

Teleglitch on esimestel mängukordadel väga lõbus kogemus, mida hakkab varjutama edasitõmbava jõu puudumine. Huvi, mis peitub järgmise nurga taga, muutub iga suremisega väiksemaks. Abi oleks võinud olla loo kaasahaaravamaks muutmisest või relvade arendamise kõrval ka tegelase täiendamisest. Või on tõesti kaasaegsed mängud meid ära rikkunud…

Kahjuks on mängu visuaalse stiili kõrval täiesti tähelepanuta jäänud muusika. Pole ime, et mõningase aja möödudes läks taustal käima Hotline Miami soundtrack. Mängu üldine meeleolu küll muutus, aga selle asemel tekkis kahest peamisest meelest kehasse saabuv endorfiinipuhang.

Mängutegijate endi sõnul võib müügiga rahul olla, aga peamiseks eesmärgiks loevad nad siiski indie-ringkondades tähelepanu pälvimist. Sellega saadi väga hästi hakkama! Loodetavasti on nüüd olemas tugev tõuge järgmiste mängude suurema publikuni toomiseks.

Negatiivsetest külgedest hoolimata on Teleglitch kohustuslik kõikidele Eesti mänguritele. Olgu selle põhjenduseks huvi erilise visuaalia vastu või patriotismist tulenev soov tarbida kohalikku toodangut, valik on Teie. Kui juba filmiringkondades kasutatakse lauset „Kõik Eestis tehtud linateosed on kohustuslikud kinokülastused“, siis miks ei võiks sama mõte kehtida ka mängumaastikul?

2013. aastal ilmus mängu täiustatud versioon Teleglitch: Die More Edition, mida levitas Paradox Interactive.

Allikad: Rock, Paper, Shotgun, Eurogamer, PC Gamer