BioShock Infinite: Burial at Sea 1

Pärast BioShock Infinite suurt edu kriitika lainetel (nii halvas kui heas) tabas mind hirm, et Irrational Games`ist on saamas uus Call of Duty stiilis stuudio – iga aasta uus mäng ja vähe muutusi. See osutus aga täiesti alusetuks mõtteks, sest iga mängu vahel on olnud hulk aastaid ja vähemalt siiani on iga osa olnud eelmistest kapitaalselt erinev. Pean silmas siis esimest ja seni viimast põhimängu. Senine taktika on muutumas, sest Infinite sai alles hiljuti endale kaaslaseks esimese loopõhise allalaetava lisa Burial at Sea. DLC ilmub kahes osas – esimeses kehastab mängija taas Booker Dewitt`i, aga teises veel ilmuvas on peategelaseks enigmaatiline Elisabeth ise.

Lugu naaseb varasematest osadest tuttavasse Rapture linna ning mängule annab tooni tõsiasi, et tegu on eelllooga kogu BioShock’i seeriale. Burial at Sea 1. episood on üles ehitatud kui film noir sugemetega thriller, kus kohustuslikuks saatuslikuks naiseks (femme fatale) on seekord palju naiselikum, karmim ja iseseisvam Elisabeth ning loo peategelaseks on alati joogisena oma kontoris ööbiv detektiiv Booker Dewitt. Samad tegelased, aga uus lugu. Tuttav linn, aga teine aeg. Sarnane süžee, aga uued suhted ja eesmärgid. Tegelikult olid juba esimesel Bioshock’il olemas film noir’i elemendid – suitsused ruumid, vaenlased varjudest, mälukaotus. See keerati omakorda steam pungilikuks veealuseks tehisulmeks täis geenimanipulatsioone ja luhta läinud katsetusi.

Looliselt oleme tagasi veealuses linnas Rapture. Seekord näeme Rapture linnakest üle pika aja värskema graafikamootori peal ja seda kõike enne linna halvanud hävingut, surma ja hullumeelsust.
Burial at Sea puhul on maailm ja muidugi ka Rapture ise veelgi rohkem silutud, stabiilsem ja sujuvam kui ta seda oli peamängus. Rapture’it on meile seni tutvustatud kui hukka läinud utoopiat. Nüüd on võimalus näha seda intelligentsile ja suurtele mõtlejatele mõeldud veealust paradiisi puhta, rõõmsa ja värvikireva linnana. Lugu leiab aset aasta enne lõpu saabumist. Juba sel ajal on tunda esimesi märke saabuvast hävingust nagu näiteks esimesed väikesed õed, õhku lastud linnaosad ja Rapture looja Andrew Ryan’i diktaatorlik kontroll inimeste üle.

Tänavatel vestlevad paarikesed, baarides konutav inimass ja poodides uusi riideid valivad daamid – nad kõik on ühel või teisel viisil tulevased narkomaanid otsimas järgmist geneetilist laksu oma endise kodu varemetel. Soovides loo kohta võimalikult vähe rääkida, tõstaksin esile hoopis mõned eredamad hetked. Nii nagu iga BioShock’i mänguga, on ka uue lisa puhul tegemist looga täis uskumatuid süžeepöördeid ja karakteriarenguid. Seetõttu ei saagi mängust päris avameeli rääkida, vaid peab mitu kuud ootama enne kui on turvaline suud paotada ja rääkida taaskord seeriale omasest lõpust – šokeeriv, seniseid veendumusi kõikuma panev ja kiiresti keeruliseks osutuv trikitamine mängijate arvamuste, arusaamade ja seniste teadmistega loost.

BioShock on alati hiilanud meeldejäävate tegelaste ja sündmuste poolest. Üks nendest oli esimeses osas elutsenud hullunud kunstnik Sander Cohen ja tema maniakaalne soov tabada perfektset poosi ja muusikat. Nüüd tutvume Sander Coheniga näeme enne tema hullumeelsuseni küündinud meisterlikkuse ja täiuse otsinguid.
Sisenedes Coheni teatraalsesse paleesse näeme paarikest tantsimas ja Cohenit neid maalimas. Paarike on seotud elektrikaablitega karistamaks paarikest elektrilöögiga kohe, kui nad ei tantsi nii nagu Cohen soovib. Nii juhtubki ja paarike saab elektrilöögi. Nende elutud kehad tõmmatakse lae alla ning seejärel ongi Bookeri ja Elisabethi kord. Kogu episood on nagu omamoodi stseen Stanley Kubricku viimasest filmist Eyes Wide Shut.

Nii nagu polnud Infinites erilisi valikuvõimalusi loo osas, ei ole neid ka siin. Kui varem usaldati mängija kätte Väikeste õdede elud, siis nüüd on see taandatud põhimõttele tulistada või mitte tulistada. Seda ilmestab hästi üks meeldejääv hetk mängust. Esimesest osast tuttava Frank Fontaine jälgedes kõndides satuvad Booker ja Elisabeth iseendaga kõneleva daamikese peale. Ta tantsib teda ümbritsevate hästi riietatud mannekeenide keskel. Ta ei tundu ohtlik, aga BioShock on juba selline – enne tulista ja siis uuri. Selle peale kommenteerib „uus“ Elisabeth, et daamike poleks endas ohtu kujutanud. Koheselt tekib kahetsus ja soov uuesti proovida.
Kui oled harjunud BioShock’i stiiliga, siis tead, et vastaste omavaheline vestlus annab loole palju juurde, kuid seda saab alati katkestada võimete – ja kuulivalanguga. Nii on kogu aeg olnud ja väga raske on kiire tempoga ruumist ruumi hüpates hoogu aeglustada ja kuulata ning reaalselt ka näha sind ümbritsevat väga kirevat maailma. Räägitakse, et kui võtta mängust ära relvad, saaksime hoopis teistsuguse elamuse osaliseks. Võib-olla on see tõsi.

Meeldiv on tõdeda, et kõik tasandid on tegijate sõnul loodud uuesti nullist ning väga vähe kasutati ära Rapture jaoks varem valmis disainitud aluseid. Burial at Sea on pungil täiesti uutest kohtadest – mahajäetud linnaosad, elu täis linnatänavad, valgusküllased mitmetasandilised platsid ja mitmed teised vaatamisväärsused.. Samuti on võimalus näha Big Daddy`sid suure rõhu all väljas torusid parandamas. Mitmed alad on muudetud suuremaks, et vastaksid peamängu võitlusareenidele ja mahutaksid ära ka õhus liikumiseks vajalikud rööpad. Seekord on õhurööpad ka vee all, õnneks suures osas hästi põhjendatult. Näiteks kauba kiireks transportimiseks tasandite vahel. Tagasi on Infinites kaduma läinud relva – ja võimetesüsteem. Kui varem sai korraga omada kahte relva ja suurt hulka võimeid, siis nüüd on tagasi varasemate osade süsteem, mis on ka loomulik, naastes juba tuttavasse kohta peavad vahendid olema nii nagu neid eelnevalt kasutasime.

Korraga saab kaasas kanda ligi 5 relva ja võimet, kuid Infinitest on jäänud nõudmine käes hoida korraga kahte relva. Ülejäänusid saab valida selleks mõeldud kiirmenüüst. Juurde on toodud üks uus relv Radar Range (põhimõtteliselt laser) ja võime Old Man Winter (põhimõtteliselt juba tuttav Winter Blast). Viimane vajanuks rohkemat kasutust, sest idee külmutada veejugasid, mis viivad uutele tasanditele, avab terve võimalustemere teiste võimete suhtes.

Loomulik oleks mõelda, et naasmas on ka vanad tuttavad plasmiidid, aga miskipärast on võimeteks siiski tuttavad vigor’id. Neid nimetatakse küll plasmiidideks, kuid iga plasmiidi eripära pärineb vigor’ite juurest. Tõenäoliselt on tegijate mugavust põhjendatud Infinite lõpuga – tuhanded majakad, tuhanded uksed, tuhanded paralleelsed lood. Nad pole samad, aga on ometi üks ja seesama lugu.

Teises Burial at Sea episoodis asub mängija Elisabethi rolli, mis aga tähendab strateegia suuremat rolli võitluse ajal ja survival horror stiilis tasemete läbimist. Tulistamist ei saa väga palju olla, sest Elisabethina vastaste müüridest relvade abil läbi tungimine oleks lihtsalt vale. Pigem tulevad mängu meile juba tuttavad aja ja ruumi lõhed (tears).
Arvestades Infinite mõjukat lõppu võib Irrational Games neid lisalugusid luua sadu tuhandeid ja täiesti õigustatult, sest lõpp seda ju lubab. Nad võivad hüpata erinevate lugude vahel nii kaua kuni loogika kannatab või kuni fännide kannatus katkeb. Burial at Sea tundub olevat siiski väärikas lisa BioShock’i aina suurenevas mütoloogias.