Assassin’s Creed IV – muusika assasiinide südameis

Iga uue Assassin`s Creedi peatükiga võib julgelt eeldada, et isegi kui mäng ei meeldi või seeria lihtsalt ei huvita, on muusika kohe kindlasti kas siis väga hea või lihtsalt vaimustav. Nauding peaks igal juhul olema lausa garanteeritud (siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt). Siinkohal tasub ka meelde tuletada, et isegi seeria nõrgimal osal Assassin`s Creed III-el oli samuti igati meeldejääv muusika.

Juba alates esimesest osast on seeria põhiliseks heliloojaks olnud Jesper Kyd, kelle helimaastik on kõrvu kikki ajavalt mällusööbiv suuresti tänu modernse ja klassikalise muusika segamisele. Tegemist on seguga, mis tõstab esikohale õrnakõlalise ambienti sulandumise seiklusliku ja müstilise intstrumentatsiooniga ning seda aitavad kokku liimida mitmekümnepealine koor ja üksiku naisvokaali kaugeleulatuv hääleke.

Näide Jesper Kyd`i kõrvu kikki ajavast muusikast: Assassin`s Creed II original soundtrack – Earth

Assassin`s Creed: Revelations muusika loomisel lõi Jesper Kyd`iga kampa Lorne Balfe, kes võttis ohjad üle seeria kolmandas jaos. Lorne Balfe üheskoos filmimaastiku vana kala Hans Zimmeriga tegid muusika ka David Cage`i vigasele meistriteosele (samuti minu isiklik arvamus) Beyond: Two Souls. Assassin`s Creed seeria muusikaliseks tunnusmärgiks on ikkagi Jesper Kyd`i lennukad orkestratsioonid, kus Kyd`ile omased klassikalised ja modernsed elemendid loovad energiast säriseva meeleleoluka ja fantaasiarohke õhustiku. Kyd`i kütkestav muusika annab mängijale võimaluse end kasvõi veerand tunniks mõne kõrge torni otsa unustada ja päikeseloojangut nautida, tahtmata sealt kunagi alla tulla.

Näide Jesper Kyd`i ennastunustavat naudingut pakkuvast muusikast: Assassin`s Creed II original soundtrack – Flight over Venice

Jesper Kyd`i ja Lorne Balfe renessanssi ja ristisõdade perioodile aluspõhjaks loodud orkestratsioone võibki kuulama jääda, aga nende teeneid seeria neljandas osas ei vajatud ja pilgud pöörati hoopistükis Brian Tylerile, kelle loodud muusika Far Cry kolmandale jaole on lausa fantastiline. Far Cry 3 pakkus väga palju meelerahu, aga kõige rahuldustpakkuvam osa oli just nimelt mängumuusika. Brian Tyleri muusika lendab nõtkelt mööda tümpsuvat seikluskirge ja melanhoolsetest tunnetest nõretavaid momente, milles viimseni pingule tõmmatud intstrumendid toovad esile katkematut joovastust.

Näide Brian Tyleri joovastavast muusikast: Far Cry 3 original soundtrack – Falling Into a Dream

Brian Tyleri Assassin`s Creed põhiseeria neljandale peatükile loodud muusikat võib iseloomustada kui jõuliselt seilavat hard rock sümfooniaorkestrit, mis ägestunult trummeldades ja sulgkergelt hõljudes tormab mööda klassikalist ja modernset helimaastiku. Vähemalt üheks Tyleri tunnusmärgiks tundub olevat aeglane ja pingeline areng kulminatsiooni suunas ja kui oodatud hetk saabub, siis on tahest tahtmata meel rõõmus ja irve näol. Suure tõenäosusega võib mõne eriti magusa pala korduskuulamise tung muutuda sama sõltuvusttekitavaks kui vajadus seeria neljanda jao võimalusterohkes maailmas võimalikult kaua produktiivselt aega veeta.

Näide Brian Tylerile omasest pingelisuse tekitamisest ja rahuldustpakkuvast kulminatsioonist: Assassin`s Creed IV original soundtrack – The Ends of the Earth

Kariibi mere tuul sasimas mu juukseid, mind ootamas on ohtlikud veed, kus mitte midagi või kedagi kartmata trotsin tormituuli nagu homset ega eilset päeva poleks kunagi olemas olnudki – sellist tunnetust on niigi raske tabada ja Tyleril on see igati edukalt õnnestunud. Loodan, et kuuleme tulevikus temast aina rohkem ja rohkem.

Assassin`s Creed IV muusikalise poolega olen aga väga rahul. Seeria neljas osa Black Flag (olgugi, et ma ei ole seda maiuspala väga pikalt proovinudki) on hoopis teist masti andmine kui tema eelkäijad. Seetõttu ongi väga tervitatav, et ka muusika peegeldab juba toimunud ja alles toimuvaid muutusi.

Oma kõrv on oma kõrv ja seega tasub Assassin`s Creed IV soundtrack terviklikult läbi kuulata: Assassin`s Creed IV original soundtrack