BioShock 2: Minerva’s Den

„BioShock 2: Minerva`s Den“ on „BioShock`i“ seeria esimene loopõhine allalaetav lisa. See oli esimest korda saadaval mitu kuud pärast „BioShock 2“ ilmumist PS3, Xbox 360 ja PC peale, kuid Steami kasutajad said seda proovida alles 2013. aastal. DLC oli PC peal küll juba 2011. aastal väljas, kuid püsivad probleemid PC versiooniga lükkasid ilmumisaega kogu aeg edasi. Pärast Games for Windows Live Marketplace`i sulgemist sai „Minerva`s Den“ endale lõpuks ka Steami versiooni.

„Minerva`s Den“ leiab aset 1968. aastal hetk pärast teise osa lõppu. Siinkohal on hea ära märkida, et „BioShock Infinite“ õhulinna tegevus toimus 1912. aastal, „Burial at Sea“ veealune külastus 1957, „BioShock“ ise umbes 1958 ja „BioShock 2“ siis 1968. Mängija on taaskord Alfa seeria Big Daddy rollis, aga seekord on peategelaseks subjekt Sigma. „BioShock 2“ lõppes üsna katastroofilisel noodil nii peategelase subjekt Delta kui ka Rapture jaoks. Linn vee all on endiselt ADAM-i narkarite küüsis, kuid omavahel vaenutsevaid pooli nagu Frank Fontaine/Atlas, Andrew Ryan, Sofia Lamb ja tema tütar Eleanore on aina vähemaks jäänud.

Linna üritab päästa selle kauaaegne elanik ja languse kaasa toonud ADAM-i avastaja avaosast tuttav Birgid Tenebaum. Naine tahab Rapture`it haldava tehisintellekti loonud Porteri abiga jõudahullunud teadlase Reed Wahli poolt relvastatud kaitse alla pandud „The Thinker“ arvutini, et sünteesida ravi kõikide Rapture elanike jaoks. Missiooni saavutamiseks läheb neil vaja subjekt Sigma abi. Rapture suurim roim inimkonna vastu (vaba tahte hävitamine) äratatakse üles. Sarnaselt Detla`le on ka Sigma iseseisva mõtlemisega (ei pea Väikeste Õdedega kaasas tonklema, mängija valib õdede abistamise ja ADAM-iks põrmustamise vahel), kuid allub siiski Tenebaumi ja Porteri käskudele. Esimesed kahe „BioShock`i“ ühiseks jooneks ongi tegelikult loo kulgemine läbi erinevate käskude ja ülesannete jada. Alati kõnetab mängijat keegi teisel pool raadiosaatjat.

Loo areng, sisulised käänakud ja üllatused on loomulikult lahendatud sarnaselt sellega, millega „BioShock“ kuulsaks sai – hääl raadios juhib sind läbi tasemete, lugu hargneb aegamisi lahti, saabuvad uskumatu pööre ja kurvemapoolne lõpp, mis on ühel või teisel viisil saatuslik ühele või teisele kõrvaltegelasele. Süžeepööre „BioShock`i“ mängude lõpus on muutunud juba nii tavaliseks, et see ei ole enam isegi üllatav. Teadmine, et lõpus üritatakse mängijat üllatada, on küll olemas, aga nagu ikka pole kuidagi võimalik ette teada, milliseid sisulisi lahendusi see lõpp endaga kaasa toob. Üldjuhul on šokeerivad lõpud olnud väga meeldivad ja „Minerva`s Den“ pole teistest mitte kuidagi erinev. Tead, et on saabumas kõike pea peale pöörav lõpp, aga raske on ennustada, mis see küll olla võiks.

„Minerva`s Den“ ei erine peale uute kohtade, paari uue relva ja võime poolest „BioShock 2“-st mitte kuidagi. Võimalus on tutvuda Rapture senitundmatu traagilise küljega – linna kontrolliva tehisintellekti mõju selle loojale ja seda ihaldavatele osapooltele. Mängumehaanika on nagu „BioShock“ ikka – hektiliselt mööda koridore jooksmine ning relvade ja võimete välkudes vaenlaste hordide hävitamine.
Vaenlasteks on taaskord nii tavapärased DNA lõhestajad kui ka suurekasvulised monstrumid, väikese õeta jäänud hullunud Suured Issid, veel oma armsa lapsega ingleid otsivad Issid ja ka verejanulised Suured Õed. Lõpus on lihtne bossivõitlus, millelaadset pole „BioShock`is“ varem olnud. Mitte et võitlus ise oleks olnud midagi uut, vaid pigem pole seerias midagi nii lihtsat, tavalist ja harjumuspärast varem bossivõitlusena eksponeeritud. Ülesanne on vaenlane alistada kõige labasemal viisil – tulista teda, kuni ta on surnud. Esimeses osas oli küll sarnane mees mehe vastu võitlus, aga seegi oli fantaasiarikkam kui lihtsalt tulistamine. Teise ja kolmanda osa puhul asendati bossivõitlus suurejooneliste lahingutega ja pika epiloogiga.

„Minerva`s Den“ loojate hulka kuuluvad ka möödunud aasta ühe parima mänguelamuse „Gone Home“ tegijad. „Gone Home“ on FPS mäng, mille põhirõhk on loo jutustamisel läbi interaktiivse meediumi. Tegu on erakordse saavutusega, sest „Gone Home“ ei tõesta mitte ainult, et mängud on unikaalsed loo jutustamise vahendid, vaid ka seda, et nii palju kui on erinevaid lugusid on ka erinevaid mänge.
„Minerva`s Den`ist“ ei tasu nüüd sellepärast otsida sarnasusi „Gone Home`ile“. Ainuke tõsisem seos peitub „Gone Home`i“ loo jutustamise viisis, kus mängija kuulab oma õe päeviku sissekandeid, loeb sedeleid ja tutvub keskkonnaga. Nii nagu „BioShock“ ja „System Shock“ enne seda, kasutavad ka „Gone Home`i“ tegijad oma loo jutustamiseks seeriale tuttavaid elemente. Kui välja arvata „Minerva`s Den`i“ lõpp, siis sellega sarnasused ka piirduvad.

Pärast väga mängulikku bossivõitlust võetakse hoog maha, taustal kõlab rahulik melanhoolne muusika ning mängijalt ei nõuta midagi enamat kui ainult liikumist lõpu suunas. Seda tehes on mängija relvitu, enam ei ole vastaseid, aga on keskkond, õhustik, peategelase ruumid ja tema elu, mineviku märgid elatud elust ja kaotatud armastusest. Mängija kõnnib läbi „BioShock`i“ keskkonna ilma et peaks FPS-ile omaselt taktikaliselt ringi vaatama. Maad võtab rahu ja vaikus. Siinkohal ilmnebki kõige tõsisem sarnasus „Gone Home`i“ loo jutustamise stiilile, kus mängijal palutakse olla uudishimulik, ringi liikuda ja uurida keskkonda, et avastada maja elanike lugusid, nende muresid ja saladusi.

Miks kirjutada „Minerva`s Den`ist“ alles nüüd? „BioShock Infinite“ saabumisega ilmus ka seeria teine allalaetav lisa „Burial at Sea“ 1. episood. Teine osa ilmub veel teadmata ajal. Leian, et praegu oleks õige aeg rääkida tõsiasjast, et vaatamata „BioShocki“ seeria suurele edule pole Irrational Games ja 2K Games turgu üle ujutanud igaaastaste episoodidega „BioShock`i“ maailmast.
„Minerva`s Den“ ja „Burial at Sea“ on seni ainukesed loopõhised lisad ainult kolmest osast koosnevale seeriale, mis on tegelikult juba 6 aastat vana. „Infinite“ esimene mitmikmängu meenutav lisa „Clash in the Clouds“ tundus ebavajalik, sest üritas asendada mitmikmängu puudmist areenilt areenile liikuva võitlusega. Osalt väga õnnestunud, teisalt liiga korduv ja vähe väljakutseid pakkunud lisa väga loopõhisele mängule.

„BioShock 2“ on ainuke episood, mis pole loodud esimese ja kolmanda osa loojate Ken Levine`i ja Irrational Games poolt. Selle ülesande võttis enda peale levitaja 2K Games`i allstuudio 2K Marin. Mõne jaoks halvim osa seerias, mõne jaoks jälle ligipääsetavam ja ausam kui esimene osa. Minu jaoks on teine osa mehaaniliselt ja loo kaasahaaravuselt parem, kuid pakub siiski vähem üllatusi kui ülejäänud osad.
Olgu kuidas on, aga fakt on see, et „BioShock 2“-st sündis seeria esimene loopõhine DLC. „BioShock 2: Minerva`s Den“ loetakse isegi üheks parimaks lisaks ja seda ilmselge põhjusega – ligi 4 tundi mänguaega, uus lugu, tegelane ja avastamata nurgad juba tuttavas maailmas.