Deadlight

Mõnikord satuvad teele sellised mängud, mis panevad suuremat rõhku oma välimusele ning üleüldisele stiilile, ega hooli väga sellest, millest koosneb nende sisu. Umbes nagu hipsterid. Paari aasta tagune Deadlight on selle fenomeni ehe näide.

Lugu leiab aset aastal 1986, toimumiskohaks smaragdilinn Seattle. Mängu arendajaks olnud Tequila Works on läinud lihtsa vastupanu teed ning kasutanud nüüdseks juba päris kulunud stereotüüpi, mille kohaselt maailma on vallutanud elavad surnud ja ellujääjad üritavad turvalist kohta leida. Peategelaseks on endine pargivaht Randall, kel puudub igasugune meeldiv iseloom või mõni muu hea omadus, mis paneks mängija tema tegemistele kaasa elama. Need neli tundi, mis mul mängu läbimiseks kulusid, möödusid ükskõiksuses. Miks peaksin mina huvituma sellest, mis Randallist saab, kui tema ei pinguta kordagi, et olla usutav inimene. Mitmel korral küll üritati luua seda momenti, kus Randall peaks olema melanhoolne, tundma muret oma kaaslaste käekäigu üle, ent iga viimne kui üks tundus võlts. Suurimaks süüdlaseks on halvasti kirjutatud dialoog, käitudes üleolevalt ja ennastimetlevalt, kasutades suuri sõnu ja peenutsevaid väljendeid muidu lihtsakoelises kõnekeeles. Umbes nagu hipsterid.

Deadlight on kahemõõtmeline platvormikas, kus vastavalt žanri väljakujunenud traditsioonidele kõnnitakse kas vasakult paremale või mõnel harvemal juhul ka paremalt vasakule. Selles mängus saab mõlemit teha ja seda päris ohtralt. Tee ei kulge muidugi ilma takistusteta, nende ületamiseks tuleb kas mõistatusi lahendada või zombidega rinda pista. Kuigi mängijale antakse üsna varakult kätte ka püstol, ei ole vaenlaste tapmine põhifookus. Lisaks püstolile on Randalli arsenalis veel kirves, pumppüss ja ragulka. Nimekiri on küll mitmekesine, ent eelkõige kasutatakse neid abivahendeid mõistatuste lahendamiseks ning zombide poole tulistatakse alles siis, kui nendest vaikselt möödumine võimatu on. Mängu põhitegevus on erinevate struktuuride peale/ otsas ronimine, seda toetav kontrollsüsteem on aga kangekaelne. Võibolla on tegu hoopis Randalli ebameeldiva iseloomuga, ent nii mitmelgi korral leidsin ennast olukorrast, kus eelnimetatud härrasmees ei käitunud nii nagu minu sõrmed nuppude vajutamise kaudu teda palusid. Juhtumid, kus aia otsast otse alla hüppamine muutus sukeldumiseks vaenlaste sekka, olid agarad korduma.

Deadlight’i visuaalne stiil, kuigi üldise temaatikaga sobiv ja pilkupüüdev, viskab mängitavusele nii mõnelgi korral kaikaid kodaratesse. Ekraan on tihti tume, mille tõttu muutub osade platvormide nägemine üsnagi raskeks. Mitmel korral olin sunnitud mõned sektsioonid läbima katse-eksitus meetodil. Tänu visuaalide tumedatele toonidele on vahel ka raske aru saada milline must joon ekraanil on platvorm ning milline lihtsalt must joon. Vaheklippides viiakse lugu edasi joonistuste abil, mis meenutavad üpriski palju ”The Walking Dead’i” koomikseid. Mõlema zombitemaatikat arvesse võttes on Deadlight eeskuju võtnud õigest kohast, ent ainult visuaalsele küljele rõhku pannes elus läbi ei löö.

”Deadlight” ei ole tegelikult üdini halb mäng. Kui kõik nupud puldi peal suvatsevad mängijaga koostööd teha ning Randall teeb seda, mida tal kästakse, võib sombuses Seattle’is ringiturnimine isegi nauditavaks tegevuseks osutuda. Kui vaid oleks rohkem mänguga vaeva nähtud, sest Deadlightil oli potentsiaali olla üks suurtest indie-hittidest nagu Fez, Braid või Limbo enne teda. Kahjuks aga ei haaratud võimalusest kinni ning teda võiks pigem võrrelda sarnast mentaliteeti omava Contrastiga. Ta näeb stiilne välja, ent suurte tegude asemel teeb ta pigem kõigest suurt juttu.

Umbes nagu hipsterid.