Papers, Please

“Papers,Please” leiab aset võõrapärase nimega Ida-Euroopa riigis 1980-ndatel. Mängija ülesandeks on olla see, kes otsustab paljude saatuste üle, olla passikontroll piiri peal. Ülesanneteks on kontrollida piiriületajate identiteeti, tõestada nende rahvust ja lojaalsust riigile, mis hoiab karmi kontrolli nii piiri ületavate inimeste kui ka selle ametnike üle.

Iga viga, tundepuhang või leebuv hetk vaeste inimeste suhtes lindistatakse, kontrollitakse ja sulle saadetakse vajadusel hoiatus. Oht pole mitte kaotada töö, vaid hoopis valitsuse poolt soetatud hallis “Lasnamäe” tüüpi paneelmajas elav pere. Töö kvaliteedist sõltub pere heaolu ja kui käitud vähegi valitsuse reeglite vastaselt väheneb palk, tõuseb üür, kallineb toit ja pere satub ohtu. Lõpuks jäädki krõbedale moraalsele piirile: kas aitad ainult iseennast või päästad hädast välja ka teisi? Kas ohverdad enda heaolu teiste nimel? Aga kui “heateod” teevad liiga lähedastele? Kuidas käitud siis, kui pead raha vähesuse tõttu valima pereliikmete vahel?

“Papers, Please” on ellujäämismäng, kuid tegu pole ellujäämisõudusega ega “XCOM`i” seeria stiilis majandamisega. Iga hetke on küll võimalik salvestada, jätta pausile või jätkata täpselt enne vangi sattumist, kuid kinni kukkuda võib alati. Nii peab uuesti alustama ja proovima kiiremini, paremini ja täpsemalt, et ükski immigrant, võltsitud dokumentidega kurjategija või sissepääsuloata ema oma poja juurde ei pääseks.
Alati tuleb kontrollida, sest kodanikud valetavad sulle otse näkku. Kui saad tolliametist liiga palju hoiatusi, muudab riik su elu põrguks. Pere ühetoalise korteri üür tõuseb, toit muutub kallimaks, ravimid on kättesaamatud ja toasoojast saab ainult unistada. Korduvate rikkumistega vahele jäämisel viiakse ametnik vangikongi ja vabaks jäänud koht tollis võetakse järgmise rõhutu poolt üle.

Eks see on muidugi mängija enda moraalne küsimus, kuidas ta läheneb igale dokumendile. Kui eesmärk on inimesi aidata, siis küll kontrollid hoolega, aga lased väiksema rikkumisega läbi. Kui tunned tõelist bürokraatlikku väljakutset, siis analüüsid iga dokumenti, võtad aega iga paberilipaka võrdlemiseks ametlike dokumentidega. Kui ikka rahul ei ole, võtad ka sõrmejäljed. Kui soovid “võita”, võid ka kohe esimese kahtlusega inimesi tollipunktist välja visata. Aga tea, riik paneb seda tähele!
Usalda, aga kontrolli. Võid oma tööd küll hästi teha, aga keegi kuskil kontrollib üle. Nii nad avastavadki näiteks ka selle, kui oled ausa kodaniku kogemata tagasi saatnud. Ka liigse pingutamise eest saad karistada. Ole armutu bürokraat, aga ka ustav patrioot.

“Papers, Please`i” autoriks on Naughty Dog`i paljukiidetud “Uncharted`i” seeria juures töötanud Lucas Pope. Ameeriklane tegi mängu Ida-Euroopa pikaaegsest ägamisajast. Huvitav kooslus. Samas ei ole mäng ka ainult rõhuva režiimi tekitatud tundetusest ja kurbusest.
Siin on ka parajas koguses huumorit. Vahel üritab üks vanamees sisse pääseda ilma passita. Ta väidab, et on kodanik ja kiidab valitsust. Sisse teda ei lase, aga ta naaseb tõenäoliselt seal samas nurga taga valmis sirgeldatud versiooniga passist. Ilma kontrollimata saadan ilmselge võltsinguga mehe tagasi sinna, kust ta tuli. Olen kindel, et ta naaseb.

“”Papers, Please” kestab 31 päeva ja kokku on 20 erinevat lõppu. Loo areng sõltub puhtalt mängija suutlikkusest ametikoht säilitada, vangiminekut vältida ja perekonda aidata. Iga uus kodanik või välismaalane piiripunktis on oma näo ja looga. Vahel mõni kordub. See on andestatav, sest iga uus päev toob uued regulatsioonid, reeglid, dokumendid, hoiatused ja bürokraatlikud nõudmised.
„Papers, Please“ on pikk ja nõuab järjekindlat valvsust – üks väike vääratus ja mäng võib olla läbi enne kui oled jõudnud korralikult sisse elada. Sündmustik vahetub täpselt pingestatud tempos – kord on terroristide rünnak, siis kukub välispoliitika läbi ja hiljem selgub, et immigrante on liiga palju. Kõik poliitilised ja terroristlikud sündmused riigis muudavad töötaja elu kogu aeg raskemaks.

Mitte midagi ei lähe kunagi kergemaks, alati raskemaks ja keerulisemaks. Rohkem pabereid, mida võrrelda ja analüüsida. Rohkem nõudeid. Kõike on kogu aeg rohkem. Varsti harjud küll ära, aga kaua ikka jaksad mängida omaenda ja teiste inimeste eludega. Teed ühe vea, siis veel ühe ning seejärel ongi juba hilja. Passe kontrolliv töötaja on see väike tühine lüli, välja vahetatav mutter suures masinavärgis. Ta ei tohiks omada mingit tähtsust, aga vahel hävineb ka kõige suurem konstruktsioon kõige väiksema hammasratta meelemuutuse tõttu.

„Papers, Please“ tõestab taaskord, et mäng kui meedium on täis väga erilisi karvaseid ja sulelisi. Ükski mäng ei pea olema sama puuga löödud, et esitada lugu, tegelasi sama kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt kui mõni palju suurem ja uhkem kaaslane. Lugu ei pea olema esitatud isegi tavapärase mängunarratiivi kohaselt. Loo esitamiseks pole vaja tegelasi ega erinevaid tasemeid isegi korralikult välja joonistada.
Piisab ainult universaalsetest elementidest nagu rõhuv režiim ja moraalsel pinnasel tatsamine ning kõik on selge. “Papers, Please” on hea näide mängust, mille põhimõte on rääkida suur, universaalne, üheselt mõistetav ja selge lugu võimalikult väheste vahenditega, olles seejuures ka väga pingeline mänguelamus.

“Papers, Please” versioon “survival mode`ist” on mõtlemapanev, närvesööv, analüütiline ja kannatust proovile panev düstoopiline dokumendi thriller (“A Dystopian Document Thriller”), mis sündis tänu inimmõistuse võimekusele välja mõelda süsteem, mis on nii inimvaenulik ja hävituslik, et maailm pole sellest ajaloo õppetunnist senini toibunud ja veel vähem õppust võtnud.