Thirty Flights of Loving

„Thirty Flights of Loving“ on järg paari aasta tagusele „Gravity Bone“ nimelisele indie-mängule. Mõlema loojaks on USA indie stuudio Blendo Games, kes ilmutab juba sel aastal oma seitsmenda teose. Blendo Games on tavaliselt teinud mõistatus – ja strateegiamänge, kuid nad on eelkõige tuntud lühifilme meenutavate mängude ,,Gravity Bone” ja „Thirty Flights of Loving“ poolest.
„Thirty Flights of Loving“ on läbitav 15 minutiga. Kõik, mis selle ajavahemiku sees toimub, on adrenaliinirohke tempo tõttu kiirustatud, narratiivselt segi paisatud ning visuaalselt ja interaktiivsuselt piiratud. Samas võib öelda, et „Thirty Flights of Loving” on ka väga avatud, ent mitte interaktiivsuse poolest mängu ja mängija vahel, vaid loo esitamise võimaluste poolt interaktiivses meediumis.

Mängija ei saa loo jooksul teha mitte midagi peale ajaliselt segi paisatud loost aru saamise, tasemete vahel edasi liikumise ja vahel mõne ettemääratud objekti üles korjamise. „Thirty Flights of Loving“ ei ole hea näide mängulikust loo jutustamisest, sest kasutab selleks liiga palju kinematograafilisi võtteid nagu näiteks montaaž, mille kaudu lõigatakse mängija liikumisele erinevatel tasemetel kogu aeg vahele uusi tasemeid. Filmiliku montaaži kasutamist põhjendab see, et lineaarne lugu on tükkideks lõigatud ja jupid laiali paisatud. Nii liigubki mängija loo jaoks oluliste momentide vahel ilma et teaks, kuidas on need omavahel seotud või millega võiks lugu lõppeda.
Ühel hetkel veeretad mängu keskmes oleva röövi ajal haavata saanud kamraadi läbi rahvast tulvil lennujaama, kuid siis lõigatakse vahele kiire tagaajamine maanteel ja lõpuks hüppad ajas tagasi haavatud sõbra juurde enne lennujaama sisenemist. Tegu ei ole sarnase montaažiga Telltale`i “The Walking Dead” mängudest, kus vahetatakse parema vaatevälja saamiseks kaameranurki ja viiakse lugu kogu aeg edasi, või David Cage`i ,,Beyond: Two Souls`ist”, kus on juba mängumehaanikasse endasse sisse ehitatud filmitehniline montaaž plaanide vahetamiseks, kaameranurkade parandamiseks ja tegelase liikumise jälgimiseks, et pakkuda mängijale võimalikult filmilikku elamust.

,,Thirty Flights of Loving” usaldab mängijat nii palju, et laseb tal teha paar sammu enne, kui aeg ja koht vahetub ning kõik kordub taas. Asi pole usalduses vaid soovis lasta lool areneda nii nagu autorid seda näevad. See muidugi tekitab olukorra, kus mängija on pigem vaatleja kui osaline. Vaatlejana pole siin ka midagi väga jälgida – meeldejäävad tegelased puuduvad ning sisuga ei üritatagi luua midagi, mis sarnaneks kaasahaaravale loole. Lühifilmina oleks ,,Thirty Flights of Loving” väike ja unustatav, aga lühimänguna õnnestub sellel olla poolenisti huvitav katsetus.

,,Thirty Flights of Loving“ valmis üle-eelmise aasta lõpus Quake II mootori peal. Ilmselt nii taotluse kui võimaluste tõttu pole mäng visuaalselt just väga kutsuv ega ka kõige meeldivam. Mõte koostada lühifilm, kasutades selleks nii montaaži kui ka teisi filmikeelele omaseid narratiivseid elemente mängude interaktiivses meediumis, oleks kiiduväärt kui mängulikkust ja mängija kontrolli oleks rohkem. Praegusel hetkel on tegu rohkem taotluslikult kunstipärase lühimänguga, kus mängija kohus on ilma igasuguse valikuta ringi liikuda ja toimuvast aru saada.
Otsest lugu või sirgjoonelist arusaama loost selles mängus ei ole, aga nii palju kui keskkondades ringi jalutades, detaile märgates ja kujundite põhjal lugu mõista üritades järeldada võib, saab öelda, et loo keskmes on kolm gängiliiget, kes alkoholi keeluajal Hispaanias korraldavad suure röövi, mis kahjuks ei suju plaanipäraselt. Nii algabki mäng lineaarselt, kuid pöörab siis kanna pealt ringi ja viskab mängija meeletusse segmentide keeristormi.

,,Thirty Flights of Loving” on žanri järgi FPS mäng. Kui tavakeeles tähendab FPS ,,first person shooter`it”, siis antud juhul oleks kohane see ümber nimetada ,,first person story`iks”, sest tulistamismehaanika puudub ning tavalisele FPS-ile on siin omane ainult esimese isiku vaade ja võime keskonnaga kontakti astuda. See pole muidugi esimene kord. „Gone Home“, „The Stanley Parable“ ja „Dear Esther“ näitasid samuti, et vastavat žanrit saab kasutada väga erinevate lugude jutustamiseks.

Kuna ,,Thirty Flights of Loving” ise on nii lühike, siis põhineb minu arvustus kolmel järjestikulisel kogemusel. Esimene neist oli sukeldumine tundmatusse, teine juba hoolikamalt ringi vaatamine ja kolmandal korral üritasin mõista mängu taotlust ennast. Mänguks on seda raske nimetada, pigem on tegu eksperimentaalse katsetusega jutustada filmilikku lühilugu kasutades selleks mängu interaktiivset maailma.
Avaral mängumaastikul on ,,Thirty Flights of Loving’u” näol tegu väärt eksperimendiga, mida peakski võtma sellisena nagu ta on – filmi ja mängu vahepealne, väga lühike, ent nauditav katsetus.