Ootused ja lootused 2014. mänguaastaks

Taavi Tamula

Aastast 2014 ootan ma nelja asja. Esiteks huvitab mind mis saab Oculus Riftist. Tundub, et masstootmiseks sobiv virtuaalse reaalsuse raudvara on juba käega katsutavas kauguses ning ma ei suuda ära oodata millal ma saan sellise vidinaga mõnda „Amnesia“ sarnast õudukat mängida. Teiseks huvitab mind väga PC käekäik. Väljas on uued konsoolid, aga midagi suurepärast on oodata neile masinatele alles paari aasta möödudes, kui mänguarendajad on jõudnud uue arhitektuuriga kohaneda. Piinlikku sarnasust PC arhitektuuriga arvestades ei tohiks see aga raske olla. Sellest hoolimata usun, et PC’l on ees hea aasta. Kolmandaks hoian ma pöialt (ja hinge kinni), et sellel aastal ei lendaks ükski suur ja tore mänguprojekt Kickstarteris vastu taevast. Senimaani on Kickstarteri kaudu saanud jalad alla mitmed suurepärased projektid, kuid kui mõned suuremad peaks kolinal läbi kukkuma, hakkab rahvas crowdfunding‘usse usku kaotama ning mull lõhkeb. See aga toobki mu neljanda ootuse juurde: „Wasteland 2“. Kas on veel midagi tarvis kirjutada? Projekti tüürivad õiged inimesed ja see tõotab tulla üle pika aja üks tõeliselt nauditav tühermaa seiklus. Bethesda jäägu parem lohede ja kiisuinimeste juurde – need õnnestuvad neil paremini kui postapokalüptilised pätid ja mõrtsukad.

Sten Kohlmann

Igasugu aurumasinad ja muud asjad mulle pinget ei paku, pigem sean sihte selle suunas, et sügisel vaadata oma saatusele silma ning sisestada „Destiny“ oma mängumasinasse. Lisaks eelnimetatule ootan suuri asju ja toredaid elamusi selliselt mängult nagu „Broken Age“. Kõige suurem soov oleks aga, et keegi võtaks julguse kokku ning kuulutaks maailmale, et „Prey 2“ ei ole surnud, vaid elab ja hingitseb ning lähitulevikus saavad kõik tahtjad temaga tutvust teha.

Estookin Andreen

„Titanfall“ on minu jaoks alanud aasta oodatuim. Valik oli raske, sest näib, et ilmub ka teisi väga häid mänge. Ei jõua ära oodata aega, mil „Thief“ ja „Watch Dogs“ mängitavad on!
Tegelikult mind huvitavadki mängud, mis on rohkem üles ehitatud sisule kui mängustiilile, sest multiplayer mängud pole minus eufoorilisi tundeid esile kutsunud. Praeguse informatsiooni põhjal aga näib, et „Titanfall“, mis on multiplayer mäng, on võimeline pakkuma teistmoodi mängukogemust. Minu kogemused selles vallas on seotud suuremalt jaolt „Call of Duty“ mänguseeriaga, mis on iseenesest hea, sest „Titanfall’i“ arendajad on eelnimetatud seeriaga minevikus kokku puutunud. Välimuse poolest meenutab „Titanfall“ mängude „Mass Effect“ ja „Battlefield“ ristsugutist, kus on kokkuviidud sci-fi keskkond ja kvaliteetne FPS. Mängu teevad atraktiivseks ulmeline atmosfäär, massiivsete relvadega masin-inimesed ja pilootidest parkuurijad. Kõige huvitavam tundub mängu juures see, et on ühendatud mitmekesi mängimine ja süžee. Esimest korda soovin end vabatahtlikult visata tundmatusse olukorda ning ootan huviga, mida „Titanfall“ suudab mulle, multiplayer võhikule, pakkuda!

Mikk Metsniit

Ei tahaks öelda, et ootan väga midagi alanud aastast. Ootusega kaasnevad teatud standardid, millel on ka lootus, et need täidetakse. Mitte midagi oodates ja pigem vooluga kaasa minnes on alati suurem võimalus meeldivaks üllatuseks – näiteks äsja ilmunud „The Banner Saga“, mille kunstiline stiil, tegelased ja palad leiavad päeva jooksul alati minuti või kaks, et mind kummitada.

Keda ma aga ikka petan… „Thief“, mida teostab sama meeskond, kes vastutas ka „Deus Ex: Human Revolution“ eest. Äsja viimast versiooni koos directors commentary’ga läbides on Thiefi suhtes kahjuks või õnneks ootused üpriski üles keritud. Lisaks veel „Witcher 3“,„The Division“, ja loomulikult ka „South Park: The Stick of Truth“, mille ootuse põhjused peaksid praeguseks momendiks igaleühele selged olema.

Raiko Puust

2014 tuleb hea RPG aasta, mida eelkõige saadavad tuntud nimede järjed ning paar uut ja huvitavat JRPG nime, mis väärvivad proovimist. Ise olen kindlasti esimeste hulgas, kes mängib ära „Final Fantasy“ kaks uut järge: „XIII-3“ ja „XV“. Olen ka varakult kohal, et soetada endale „Kingdom Hearts 3“. Võtan ette mängude „Fable“, „The Witcher“ ja „Dragon Age“ järjed, kuid proovin ära ka kaks enda jaoks uut kaklusmängu „Soul Calibur V“ ja „Guilty Gear“. Minu jaoks on „The Witch and The Hundred Knight“ ja „Lord of the Fallen“ uued nimed, millel silma peal hoida. Usun, et tuleb hea aasta. Eelkõige ootan aga ikka ootamatut, sest need esialgu märkamatud mängud on tavaliselt just need, mis kõige rohkem hinge poevad.

Erik Kesa

Nagu film „John Dies at the End“ ei viivita ka see mäng meile suurima spoileri andmisega. Peategelane sureb, me kõik teame seda ja nii see on. Jääb üle vaid panna oma ajurakud tööle ja avastada, miks, kuidas ning kelle käe läbi. „Murdered: Soul Suspect” tundub olevat nagu „Beyond: Two Soulsi“ ja „L.A. Noirei“ lapsuke, sisaldades mõlemast piisavalt palju huvipakkuvaid aspekte, et tagada selle mängu ilmumise päeval mulle üks unetu öö ja tõenäoliselt ka järgmine päev. Pole ju iga päev, kui üks elunäinud detektiiv saab omaenda mõrva uurida.

Ago Ahas

Kuna ma olen peaaegu terve oma elu mänge mänginud, siis ma ei oskagi enam midagi eesolevast aastast oodata. Eelnevad üleminekud on sellised „oh, võiks tulla parema loo või ilusama graafikaga mäng“, kuid see aasta ma tahaks, et nii-öelda mänguplats läheks tehnoloogiaga edasi – Oculus Rift on väga hea näide. Varsti on too tehnoloogiavidin laiatarbekaup ning isegi Valve otsustas seda toetama hakata. Loodetavasti tuleb taolisi tehnoloogilisi avastusi veel juurde, et mängimine sammuvõrra reaalsusele lähemale tuua või vähemalt meie ilusat värvirohket liivakasti veel vägevamaks teha.

Igatahes #YoloSwag360NoScope420BlazeIt2014 – ilusaid mängukogemusi aastaks 2014!

Ra Ragnar Novod

Uuelt aastalt ootan mänge, mis ületaksid kõik eelmiste aastate saavutused mehaanika, graafika, mängitavuse ja loo jutustamise vallas. Seepärast on minu oodatuimateks mängudeks The Chinese Room’i („Dear Esther“, „Amnesia: A Machine for Pigs“) sisuliste valikute järgi areneva avatud maailmaga loopõhine mõistatusmäng „Everybody’s Gone to the Rapture“, From Software`i võimatult nauditav ja haiglaselt nakkav “Dark Souls II“ ning The Astronauts`i „The Vanishing of Ethan Carter“. Viimast neist nimetas värske mängustuudio juht uut mängugeneratsiooni peale toovaks jõuks.
„The Vanishing of Ethan Carter“ on weird fiction õudusmäng, millega üritatakse tõestada, et mängudel on potentsiaal olla ülim segu kunstist ja meelelahutusest. Uuel aastal tahangi näha, et kas „mängude uus nägu“ on ainult reklaamlause või on People Can Fly stuudio („Painkiller“, „Bulletstorm“ ja „Gears of War: Judgment“) endised liikmed tõesti valmistamas täiesti uut nägemust mängudest.

Samuti pakuvad väga suurt huvi Ubisofti üllatuslik „Child of Light“, esimese nelja „Resident Evili“ looja uus õudusmäng„The Evil Within“, õigesti tehtud tulnukahorror „Alien: Isolation“, zombide parkour „Dying Light“ ja tagasi varjudesse suunduv „Thief“.

Mainimata ei saa jätta ka 2014. aasta vist kõmulisemaid mänge, nagu „The Witcher 3: Wild Hunt“, „Dragon Age: Inquisition“, „Watch Dogs“ ning uue ajastu mitmikmängud „Tom Clancy’s The Division“, „Titanfall“ ja „Destiny“.

Kersti Kikerpuu

Eelmise aasta esimesest kvartalist ning esimesest nähtud „Tom Clancy’s The Division“ videost alates olen oodanud ainult 2014nda aasta neljandat kvartalit, mil Ubisoft lubas mängu Windows PC’le väljastada. Teiseks loodan, et mu arvuti selle välja jooksutaks. Nii kaua ei söö, ei maga, ei räägi, ei hinga ja mängin kõik ilmuvad RPGd läbi, aga seda ainult pärast mängu „Thief“, sest olen kannatamatu ja see ilmub veebruari lõpus. Aususest lõhki minnes, olen ka seda mängu oodanud tegelikult eelmise aasta algusest, kuid arvan et see ei ole nii hea, kui tundub…

Ivo Visak

Andrzej Sapkowski raamatute põhjal loodud „The Witcher“ RPG-seeria peaks saama sel aastal enda kauaoodatud kolmanda osa, tuues vastuse küsimustele, mis on loo austajatel õhku jäänud ning lõpetama seejuures triloogia. Nimitegelane Geralt võtab taas jalad ja kaks mõõka selga, et suures hallis maailmas sammu pidada kuningate, intriigide,koletiste ja naistega ning sellest kõigest hoolimata leida ka vastus viirastuslikule nähtusele Wild Hunt.

Open World RPG seni suurepärase loo ja tegelastega– mida virtuaalelult veel tahta? Poolakate CD Projekt RED pole seni minu ootuseid petnud, ilmselt ei tee nad seda ka sel korral…

Kristi ja Raik

2014 kui tehisreaalsuse aasta

Lõpuks ometi on tehnoloogia nii kaugel, et me saame hakata rääkima tehisreaalsusest kui kogetavast meediumist. Pole üllatus, et VR innovaatorid pöörduvad esimesena mängutegijate poole, ometi on Oculus Rift mängumaailma ja mindki tõsiselt raputanud.
Oculus Rift ei ole kõige parem vahend tulistamismängudeks ja seega on development kiti soetanud mängutootjad sunnitud midagi uut välja mõtlema. Emotsioonidele rõhuvad mängud on äsja massidesse murdnud ning usun, et üsna pea võib oodata leidlikke lugusid ja emotsioone ärgitavaid tegelasi spetsiaalselt Rifti jaoks.
Viimastel aastatel on mitmed VR tehnoloogiafirmad omaette nokitsedes jõudnud silmapaistvate saavutusteni. Nüüd on näha, et liigutakse aina enam koostöö suunas. Oculus Rift prillid, PrioVR eksoskelett ja Virtuix Omni treadmill – sisuliselt on olemas kõik võimalused ehitada üks mängijat täielikult haarav neuromäng.
Muidugi, need tehnoloogiad ei pruugi sel aastal veel tavatarbija kätte jõuda, kuid tehnoloogia arenemist ja odavnemist oodates saame senikaua nautida väiksemaid katsetusi mängija füüsist mänguga integreerida. Heaks näiteks selles valdkonnas on Avoidance Training.
Kokkuvõtvalt ootan sellelt aastalt tehisreaalsuse tehnoloogiate kiiret arengut ning soovin mängutootjatele julget VR platvormidel katsetamist.
PS: mõnda mängu ootan ka, aga pooled neist ei pruugi sel aastal valmis saada. Ebaõnn.

• „Watch Dogs“
• „Tom Clancy’s The Division“
• „No Man’s Sky“
• „Below“
• „Everybody’s Gone to the Rapture“

Magnus Valgre

Olles suur kosmosesimulaatorite fänn on viimased aastad olnud minu jaoks selles osas suhteliselt kurvad. Pärast mänge „Freelancer“, aastal 2003, ja „X3: Terran Conflict“, aastal 2008, pole ilmavalgust näinud midagi märkimisväärset. Ka eelmise aasta lõpupoole ilmunud „X: Rebirth“ osutus vastu kõigi ootusi suureks pettumuseks. Lõpuks aga tundub, et tuuled on pöördumas ja selle aasta jooksul on oodata mitmeid huvitavaid kosmosesimulaatoreid. Esimesena peaks muidugi ära mainima mängu „Star Citizen“, Chris Robertsi („Wing Commander“, „Starlancer“, „Freelancer“) ambitsioonikas projekt, mis on annetuste näol kogunud juba üle 35 miljoni dollari ja murdnud sellega kõik varasemad rekordid. Kuigi ilmselt ei saa see aasta „Star Citizen“ täiesti sada protsenti valmis, vaid lükkub järgmise aasta algusesse, on sügiseks oodata vähemalt varajastele annetajatele midagi janu kustutamiseks.
Teine mäng, mida ma väga ootan, ilmub juba märtsis. Mäng, mille pealkirjaks „Elite: Dangerous“, on kosmoselahingute- ja kaubandussimulaatorite sarja „Elite“ viimane peatükk. Eelmine mäng selles sarjas ilmus aastal 1995. „Elite: Dangerous“ on samuti Kickstarterist alguse saanud projekt, mis kogus kaks ja pool miljonit dollarit. Ametlik hüüdlause lubab natukene raha, laeva ja täieliku vabadust terves galaktikas seiklemisel, nii legaalselt kui ka illegaalselt.

Viimasena tahaks mainida mängu, mille esimene pool ilmus juba tegelikult selle nädala alguses, nimelt legendaarse seiklusmängude tootja Tim Schaferi („Grim Fandango“, „Full Throttle“ ja Monkey Islandi seeria) projekt „Broken Age“. Kuigi seiklusmängude huvilistel on viimasel paaril aastal täiesti hästi läinud, tõotab sellest tulla midagi erilist.

Andri Allas

Peerupallid ja tulekerad. See on kui „Who Can Kill a Child?“ ja „Home Alone 69“, kus ei hoita tagasi millegagi. Culkin on end paksuks söönud, tõmmanud selga punase jope, pannud pähe sinise mütsi ja räägib porgandihäälega. Kauguses paistab kulunud linnapiiri silt, millelt saab vaevu kokku veerida kaks sõna: South Park. Selle ees lebab üksik pulgake, mille tähendust ei oska veel keegi aimata. Mu magamistoa seinal pole küll ühtegi „South Parki“ plakatit, kuid pean end seeria tuliseks austajaks sellest ajast alates, mil mu ema ei lubanud seda vaadata. Nii on saanud ka sellest väikesest mängust mu selle aasta oodatuim.

Jan Pillav

Ma ei ole veel nii vana, et peaksin lõpetama unistamise. Tahaksin sellel aastal näha mängu „The Last Guardian“ ilmumist. Mäng, mille trailervideo ringles internetis pea kolm aastat tagasi ning tegemises on ta olnud juba jumal teab kui kaua. On olnud kõlakaid, et mängu disainer Fumito Ueda („Shadow of the Colosseus“ ja „ICO“ looja) on lubanud mängu valmis teha. Loodame, et tal on vähegi viitsimist ja indu. Kui mitte enda pärast, siis vähemalt ühe Eesti fänni pärast.