The Last of Us

Mitmete 2013nda aasta parima mängu tiitlitega premeeritud „The Last of Us“ omab sarmikat narratiivi, mis jääb pikaks ajaks meelde, kuid kas mäng on siiski kõiki neid tiitleid väärt? Mängu tootjaks on Naughty Dog, keda mäletan sellise mängu autorina nagu „Crash Bandicoot“, mille sain kaasa oma kõige esimese PlayStationi konsooliga. Samuti on stuudio resümees sellised populaarsed mänguseeriad nagu „Jak and Daxter“ ning „Uncharted“.

2013nda aasta juunis ilmus pealtnäha leierdatud teemaga „The Last of Us“. Mäng tõmbas inimesed väga kiiresti enda emotsionaalsesse maailma ning jutud selle mängu ideaalsest tasemest hakkasid levima nagu kulutuli. Ainulaadselt visuaalne düstoopia annab ilu ja päriseluline muteerunud seeneline Cordyceps sinensis loob totaalse kaose, mis toob PS3e omanikeni tõeliselt ainulaadse mänguelamuse. Tegemist on lausa sedavõrd eduka looga, et Sony stuudio tegelevat juba filmitegemise ideega ning kohe veebruaris on Naughty Dogi poolt ilmumas DLC „Left Behind“, mis on eellooks mängus toimunud sündmustele, keskendudes Ellie ja tema sõbranna Riley tegemistele.

“The Last of Us” räägib mehest nimega Joel. Mees on igas mõttes tavaline ega ole otseselt silmapaistev. Kakskümmend aastat on möödas momendist, kui inimkonda tabas tuntud seenhaigus, mis muteerus putukatelt inimestele ning muudab iga nakutunud elusolendi ajudeta ründavaks zombiks. Igasugune sotsiaalne kihistumine on kadunud, ühiskond on lagunenud ning inimesed elavad väikestest gruppides.

Sõjavägi hoiab kontrolli karantiinitsoonides, samal ajal kui väljaspool möllavad zombid ja metsikud inimeste jõugud, kellest igaüks on nõus tapma iga vale liigutuse peale. Joel ja Tess tegutsevad enda väikese äriga ja revolutsiooniga, milleks on asjade transportimine erinevate asukohtade vahel ning sõjaväelise võimu õõnestamine. Ühel päeval nende grupile lubatud relvi taga ajades, satuvad nad kokku üleriigilise revolutsioonilise rühmituse Firefly juhi Marlenega, kes lubab neile relvad tagastada ja rohkemgi, kui Joel ja Tess viivad ühe saadetise järgmises linnas asuvasse ohtusse punkti, kus ootab ees Firefly meeskond. Vastu tahtmist on Joel ja Tess selle ülesandega nõus. Oma teekonnal kohtuvad Tess ja Joel Elliega. Viimane on noor tütarlaps, kellel on unikaalne saladus ja armastuväärne iseloom. Joel, Tess ja Ellie suunduvad imelisele seiklusele läbi unikaalselt detailse düstoopia.

Endasse tõmbunud tapamasin ja elujõuline noorus

Mängu jooksul saab iga mängija olla nii Joeli kui ka Ellie nahas ning kogeda nende võitlust ellujäämise nimel. Räägitav lugu on nende teekond läbi metsistunud USA, mille jooksul õpitakse mõlemat tegelast väga lähedalt tundma. Joel on äärmiselt jõhker ja külm mees, kelle ainukene kalkulatsioon on võimalikult lühikene tee ellujäämiseni ning kõikide probleemide kõrvaldamine selle eesmärgi takistamisel. Mehe jaoks on soov elada kõik ja. Joeli tugevalt küüniline olek annab ootamatult palju toorust ja jõhkrust tema tegudesse. Olemuselt vaikne, haavunud ja endasse tõmbunud Joel ei võta kunagi vastu ühtegi kiitust oma verise töö eest, kuigi jätab John McClane’ist (Die Hard) ellujäämises algaja mulje, vaid annab ikka ja pidevalt vaikseid vihjeid, et tegemist on õnnega, mis ükskord otsa saab.

Ellie on suureks kontrastiks Joelile. Alles 14-aastane tüdruk on positiivne, elujõuline ning täis lapselikku naiivsust. Ellie on jutukas, uudishimulik ning omab veidrat huumorimeelt, mille üleelamist mäng hindab ühe korraliku trofeega. Tüdruku suureks huviks on elu enne apokalüptilisi sündmuseid, lugemine ning Joeli hästi varjatud minevik. Joel ja Ellie mõlemad tunduvad nagu tõelised inimesed, sest neid ei ole tavapäraselt ülistatud. Neil mõlemal on omad iseäralikud vead ja nüansid, mille tundma õppimine on selles mängus sama oluline kui nakatunute eest peitmine. Narratiivile lisavad usutavust ning emotsionaalset siduvust arvukad kõrvaltegelased, kes pakuvad vajalikku värvi ja erinevust väga kiiresti rutiiniks muutuvas mängus.
Häälnäitlejad on tõeliselt hästi valitud ning äärmiselt kõrgel tasemel. Elli rollis olev Ashley Johnson on kõige tuntum filmist „What Women Want“ (2000). Joeli rollis on väga tuntud veteranist häälnäitleja Troy Baker, kes on oma hääle laenanud sadadele karakteritele, sealhulgas minu suurele lemmikule Snowle mängust „Final Fantasy XIII“ ning Bookerile „BioShock Infinite’ist“.

Tehniliselt lihtne mäng, mis peidab meisterlikult oma lineaarsust

„The Last of Us“ pakub mängijale väga laia ja ilusa maailma, mida mööda vabalt liigelda, avastada ning võidelda. Kõige rohkem pinget tekitab teadmine, et iga moment võib saabuda surm ning selleks on olemas lugematul hulgal võimalusi, millest üks on hullem kui teine. Suur osa seiklusest möödub millegi taga varjudes ja oma vastaseid kuulates. Vaenlased jagunevad selles mängus kaheks – ahned ja verejanulised inimesed ning seennakkuse käes vaevlevad zombid. Iga võitlus selles mängus on karm, halastamatu ja ülimalt verine, millest viimast on võimalik peamenüüst igal momendil välja lülitada.

Väga kiiresti seab mäng kindlad reeglid, kuidas inimesed ja zombid millegi peale mängus reageerivad. Joeli ja Ellie võitlust ellujäämise nimel abistavad neli väikest käsirelva, viis raskerelva, rusikad, nuga, torud, mõõgad, kurikad ja puulauad. Relvi on võimalik muuta kiiremaks ja paremaks, kasutades selle jaoks igal pool vedelevaid mehaanilisi juppe Samuti on võimalik siduda nuga kurika otsa, et tuua veelgi rohkem verd ja hävingut. Joel on võimeline eelpool mainitud komponentidest kokku tegema ka noa, meditsiinipaki, molotovi kokteili, liikumissütikuga pommi ning suitsupommi.
Aeg-ajalt leiab Joel paki tablette, mis aitavad mehel kiiremini taastuda, kiiremini meisterdada, paremini sihtida ning olla käsirelvadega osavam. Vaenlast saab maha võtta väga mitmel viisil ning iga situatsioon võib laheneda vastavalt mängija enda fantaasiale ja on eripäraselt lahendatav. On võimalik lennata peale kuulirahe ja pommidega või läheneda vaikselt ja nähtamatult. Vaikselt liikudes saab vaenlast selja tagant kägistada, noaga kõrisse lüüa, kuuli pähe lasta või kilbina kasutades tulevahetusse astuda. Samuti on Joeli käsutuses telliskivid ja pudelid, millega tähelepanu kõrvale juhtida või vastast hetkeks segada. Lisaks on terve loodud maailm täis juhendeid, mille leidmisel õpib Joel efekiivsemalt oma resursse kasutama. Kindlasti saab mängija alati arvestada oma partneri abiga, kes hoiatab ohu eest ning aitab vajadusel rünnata.

„The Last of Us“ eirab terve seikluse jooksul enda tehtud reegleid pidevalt ning igasugune vastutegevus toimub suures osas ainult mängija karakteri suunas, jättes AI partneri täiesti nähtamatusse rolli. Sõdurid ja teised elavad inimesed on piinlikult madalalaubalised ning pimedad, sest nad enamasti eiravad surnud kamraade ning ei õpi oma vigadest. Kuigi mängus on suures ulatuses lolluseid, säilib mängimise lõbu üllatavalt kõrgel taasemel. Suureks miinuseks on lõputu korduvus nii narratiivi arengus kui ka tegevustikus, mis on lõpuks väga tüütu ja frustreeriv. Teiseks suureks miinuseks on äärmiselt lihtsad mõistatused, lineaarne maailm, mis ei peida suuri üllatusi ja raskuseid sihtkoha leidmisega. Samuti puudub vajalik minimap, mängu tegijate julgus rohkem riskida ning ei hinnata mängija intelligentsust.

Naughty Dogi uusim teos mängib ainult ressursside planeerimise ja hiilimise peale, andes tükikene maitsvat realismi ning pakkudes head vaheldust tavaliseks saanud suure arsenaliga zombide tapmisele, mille eesmärgiks on võimalikult palju ja väikeseid tükke mädanevat liha laiali paisata ning seda tund tunni järel. Mäng peidab oma lineearsust hästi ning on tegelikult aeglase tempoga võitle-avasta-videoklipp lihtmudel. Kiiresti muutub häirivaks see näiline avatud maailm, milles ei saa avada samasuguseid uksi ning siseneda aukudest, kuhu mahuks. Samuti häirib see, et Joel ei võta majadest nugasid või kääre, mis laual vedelevad. Endiselt on mängus olemas need salapärased laibakoristajad, kes hoolitsevad selle eest, et iga laip kaoks kohe kui mängija silmad neid enam ei näe. Kindlasti ei saa heaks kiita ka mängus olevaid narratiivi reetvaid elemente nagu pudelid, tellised ja mugavalt paigutatud sisutus, mis kõik annavad teada ees ootavast lahingust. Relv ei ole selles mängus sugugi nii kasulik kui tavalised rusikad või mõni füüsiline relv nagu toru või kurikas.
Mäng murrab enda raudseid reegleid päris mitu korda, eriti siis kui tekivad ebatavalised situatsioonid (nagu lae all rippumine). Muidu tulistamist vältival mängul tekib äkiliselt lõputus koguses kuule ja Joel muutub vastupidavamaks. Arusaamatuks jääb viis, kuidas need imelised tabletid Joeli oskuseid parandavad.

Tulistamismänguna on „The Last of Us“ igav (offline), kuid totaalselt teine kogemus Online Multiplayeris, mis omab elemente ja parandatud vigu offline narratiivist. Mitmikmäng on kindlasti suureks põhjuseks seda mängu mängida ja pidevalt uuesti tagasi selle juurde tulla. Peale mängu lõpetamist pakub “The Last of Us” võimalust teha uus mäng (New Game Plus), mis on samasugune nagu eelmine, kuid seekord on eeliseks juba arendatud omadused, relvad ja võimalus liikuda mängu loos olevate peatükkide kaupa, mis annab infot leitud ja leidmata asjadest. Lisaks on peale mängu võitmist võimalus proovida kõige raskemat taset Survivor, mis võtab ära kuulamise oskuse, füüsiliste relvade indikaatorid, annab vastastele täpsema käe, zombidele pikema haardeulatuse ja kuulmisraadiuse, Joelile vähem resursse ning mängijale väiksemad reaktsiooniajad.

Kõige olulisemal kohal on inimesed ja nende kogemused

„The Last of Us“ on omapärane mäng, mille eripäraks on lähenemine juba väga ära leierdatud teemale värskendava nurga alt. Mängus näidatav düstoopia annab uued moraalsed ja eetilised piirangud (vabadused) ning paljud tähendused muutuvad. Praegused terminid nagu varas, mõrvar ja argpüks ei oma enam mingisugust tähendust kaugemal nende sealsest ajaloolisest nostalgilisest sisust. Joeli ja Ellie omavaheline keemia ning emotsionaalne tõmme üksteise ja mängija suhtes on see imeline väike nüanss, mis hoiab mängijat ekraaani ees kinni kuniks lugu ennast vaikselt lahti rullib. Kindlasti ei tasuks mängu tehnilist lihtsust võtta negatiivsena, sest see annab võimaluse igal inimesel nautida imeliselt kirjutatud lugu ilma võimatutena tunduvate kohtadeta, mille läbimine on niivõrd pikk ja vaevaline, et räägitav lugu meelest läheb.

Vaatamata oma äärmiselt mustale ja kaamele sisule annab teos siiski üllatavalt suure positiivse laengu. Sisult on mäng ennekõike postapokalüptiline ellujäämine kui klassikaks muutunud zombide tapmine. Olulisel kohal on inimesed, nende probleemid ning ellujäämine. Väärtuslik asi mängu juures on düstoopia, mis tegelikult vajaks rohkem laiali harutamist ja avastamist, andes võimaluse mitmeks filmiks ja mänguks ka tulevikus. Suureks plussiks Naughty Dogi meeskonnale on nende oskus vältida levinud viga fiktiivse teaduse seletamisel, millega hakkas eriliselt silma terve Resident Evil seeria. Naughty Dog, eesotsas teose lavastaja ja stsenaristiga Neil Druckmanniga, ei hakka liialt teadust ja salapärase haiguse põhjuseid lahti seletama, andes natukene nurisemist ja mõistatamist, kuid vältides sellega vigast ja naeruväärset teadust. Mäng ei jutusta kordagi, miks need zombid tapavad, millal ja kuidas see haigus tekkis ning kuidas on lugu ülejäänud maailmaga.

Tähelepanu detailidele on enneolematu ning pidevalt taustaks olevad väikesed vihjed (verejäljed seintel, kirjutised maja külgedel, jne) düstoopia depressiivsusele on hindamatu väärtusega mängu atmosfääri loomisel. Mängu finaal ja lõpp on tahtlikult provokatiivne, et panna inimesed rääkima ja diskuteerima, mis on iga eduka mängu suur saladus. Suureks miinuseks mängus olevate karakteritega on pidev usutavuse piiri kompamine. Mängu räägitav lugu on etaloniks maailmale ja inimestele, kus ja kellel lähevad kõik asjad valesti ning iga lihtne ülesanne muutub võitluseks elu ja surma üle. Üks võluvaid aspekte mängu juures on klaustrofoobiline õudus, mis on salapäraselt ära kadunud tänapäevastest filmidest ja mängudest.
Heli on suur osa sellest mängust, mille kõige tähtsam element on hästi paigutatud vaikus. Kiiduväärt on kahekordne Oscari võitja Gustavo Santaolalla. Mees loob mängule meeldejääva ja väga sobiliku kauamängiva, mille eesotsas triumfeerib mängu tunnuslooks olev lugu „The Last of Us“.

Kui võrrelda räägitud lugu filmidega, siis kindlasti tahaks öelda „Children of Men“ ja „I Am Legend“. Mängu kirjeldatud düstoopia ei ole tavaline, vaid natukene rohkem mustem ja masendavam kui oleme harjunud (inimeste hüvastijätukirjad ja aeg-ajalt leitud inimesed, kes on suitsiidi teinud). Räägitava loo sügavam mõte kipub ära kaduma lõputu tulistamise ja otsatu hiilimise taha.

Kokkuvõtvalt on „The Last of Us“ väga kõrge kvaliteediga, suurepärase muusikaga ning imelist visuaalset külge omav mäng, mille mõistmiseks peab seda oma käe ja silmaga proovima. Mäng on haarav, mehhaaniliselt tugev, küpselt kirjutatud ja meisterlikult lavastatud, luues meeldejääva audiovisuaalse kogumiku, mis kirjutab ennast mängude ajalukku. Ekraani ees istuvale inimesele saab otsustavaks Joeli ja Elli suhe, mis defineerib terve selle mängu saatuse (kas sobib inimesele või mitte).