Castlevania: Lords of Shadow

„Castlevania: Lords of Shadow” teise osa ilmumiseni on jäänud ainult loetud päevad, ent selgitamaks välja, kas mängu müügile tuleku päeval on mõistlik otseteed poodi joosta, proovisime ära selle demo-versiooni.

Esimese osa sündmustest on möödunud mõned aastad. Mängija on taaskord Gabriel Belmonti rollis, keda nüüdsest tuntakse Dracula nime all . Endine vampiirikütt, nüüdne vampiir, istub oma hiiglaslikus lossis, mis on parasjagu sattunud rünnaku alla. Juba paar sekundit hiljem saab mängija võimaluse hakkida oma verepiitsaga ristirüütleid, lendavaid kuldseid ingleid ning suurt müstilist robo-rüütlit. Demo kohta leiab siin päris palju tegevust, kuid kuna tegemist on ilmselgelt täismängust välja rebitud esimese tasemega, muutuvad rohked (ja korduvad) õpetused väga kiiresti vägatüütuks. „Jah, ma tean, et seal tuleb seda nuppu vajutada, te ütlesite seda mulle just poolteist minutit tagasi!“ Närvidele hakkab käima see mängutegijate näiline arvamus, et  tänapäeva mängijal on kuldkala mälu .

Hüljatud on mängu eelmisele osale omased staatilised kaameranurgad. See muudab kogemuse mitme kraadi võrra sujuvamaks ja vastuvõetavamaks. Kahjuks jääb toimivast kaamerast vahel väheks, sest mängus on liiga palju graafikat! Kõlab tobedalt, eksole? Ometigi on see täiesti prominentne probleem – igasse kaadrisse on võimalikult palju  detaile  topitud, mis paneb silme ees virvendama. See on  niivõrd segav faktor, et ka lineaarse demo puhul tekib kohati raskusi, et aru saada millises suunas täpselt see järgmine samm või hüpe tehtud peab olema. Täismäng pidavat olema avatud maailmaga, seega mine tea, kas olukord muutub selle tõttu veelgi segavamaks või mitte.

Üldjuhul on mängitavus paigas. Piitsade ja mõõkadega vaenlaste veristamine toimib, ent kui nood mängijat selja tagant tabavad, on kaks järjestikust hoopi neerudesse garanteeritud. Hüppamine ja ronimine erilisi raskusi ei valmista, seda muidugi juhul kui on selge, kuhu tuleb liikuda ning kui samal ajal kellegi tulenoolte eest põiklema ei pea. „Lords of Shadow“-l  on ilmselgelt potentsiaali lõbusa mängitavuse näol, ent kas lugu suudab sellega sammu pidada on juba omaette küsimus. Siinkohal teeb murelikuks Dracula otsus seeria eelmistele osadele austust avaldada, poetades kontekstiväliselt mängu ühte kurikuulsat ütlust: „Mis on inimene? Õnnetu hunnik saladusi!” Võib olla on see väide tõsi, ent kindlasti ei ole saladus see, et kuigi „Castlevania: Lords of Shadow 2” on üldiselt rahuldaval tasemel, ei tasu seda koheselt poe ukse taha ootama minna. Tulemas on palju muid mänge, mida enne mängida tasub. Las see uus „Castlevania” ootab veel õige pisut. Küll jõuab kätte ka tema aeg.

Selle aja nimi on hinnaalandus.