Lost Planet 3

Lumehelbed langevad, väljas valitseb tormieelne ilmastik, pilved kogunevad, kaugel on kosta müristamist. Jim Peyton teeb tavalise sinikraena oma igapäevast vahel igavat ja vahel tüütut tööd kerge tüdimuse ja rõõmuga – parandad masinaid, abistad ülemusi erinevate ülesannetega ja proovib oma tööd nautida.

Samas loodab mees, et palk ei vähene ja et sellest ikka piisab, et pere üleval pidada. Jimi töö on kodust kaugel ja oma naist pole ta juba ammu näinud. Samas loodab Jim ikka, et kogu vaev tasub end ära, sest tasu on hea.

Jimi töö on olla mehitatud hiigelroboti juht kosmose kaardistamata osast leitud lumisel ja väga jäisel planeedil täis inimeste kohalolusse konfliktselt suhtuvat kohalikku loomastikku. Konfliktse all pean silmas muidugi seda, et loomastik on valmis Jimi ja tema töökaaslasi igal hetkel tükkideks rebima. Samas pole kõik ka nii hull. Palk on hea, kaastöölised meeldivad ja töö hiigelrobotiga pole raske. See kaitseb Jimi vaenuliku loomastiku eest ja vahel kui peabki alati tormise näoga ilmaga väljas käima, siis on sul kaasas mitut tüüpi relvi, mis tulevad eriti kasuks siis kui hiigelrobot jääb liiga kaugele või kui jäine supertorm lihtsalt külmutab masina ära ja ei jää muud üle kui jää maha lammutada.

Sinikraena on Jim Peyton väga leplik ja teab, kus on tema koht suurkorporatsiooni lõputus ahnuses. Tema koht on asendatav ja elu väärtusetu. Seetõttu teeb Jim seda, mida kõige paremini oskab – parandab sõidukeid, roboteid ja peab tehnilist järelvalvet uut kütuselementi kaevandava baasi ümber. Jim oskab oma tööst mõnu tunda. Naine saadab talle kodukandi country muusikat, mida mees kuulab iga kord kui läheb uuele sõidule. Sõnumid saabuvad suure hilinemisega ja see morjendab Jimi. Iga vestlus naisega on nagu pihtimus mitte dialoog, aga muusika viib ta mõtted mujale.

Robotiga planeedi lumistel nõlvadel ringi käies ja planeetidevahelist country muusikast kuulates on olemine mõnus ja isegi tüütu töö muutub hetkeks nauditavaks. Seda kuni hetkeni, mil baasi tabab torm või kui robot lakkab töötamast või kui on vaja väljas palja peaga ringi käia.

Vahel väsib Jim ära, aga siis ronib ta robotist välja ja vaatab tundmatu planeedi lumiste mäeahelike poole suur mecha tema selja taga ja alien country muusika üle tormi üürgamas. Lund hakkab sadama ja Jim on rahul, aga miski siiski pitsitab. Kõik siin planeedil ei ole nii nagu paistab. Mingi suurem jõud on tegutsemas ja esimesed märgid sellest annavad juba tunda.
Keegi sellest ei räägi, aga kõik teavad. Jim on roheline ja väga värske töömesilane sellel lumisel planeedil. Ta alles tutvub korporatsiooni pahede ja selle jäise, aga vägagi elusa planeedi saladustega.

Kui Jim vaid teaks, et muusika, mida kuulab on komponeeritud „Mass Effect`i“ kahe esimese osa helilooja poolt, siis ta mitte ainult ei kuulaks, vaid naudiks igat nooti. Jack Wall pole seekord loonud eepilist muusikat eepilisele mängule ja seda ilmselgetel põhjustel. Selle asemel on „Lost Planet 3“ täis James Horneri „Aliens`i“ ja paljude teiste kuulsate ulmefilmide viiside erinevaid variatsioone, kuid see teeb oma töö ära – õhkkond muutub suuremaks kui elu ja lugu eepilisemaks kui ta seda tegelikult on.

Kõige suurem ilu Jack Walli muusika juures on aga tuleviku country muusika või nagu ta seda ise on nimetanud alien country music. Kultusliku režissööri, stsenaristi ja produtsendi Joss Whedoni kultuslik seriaal „Firefly“ kasutas sellelaadset country muusikat omas vesternlikus laadis esimest korda väga tõhusalt. Nüüd siis ka „Lost Planet 3“ ja Jack Wall.

Maailmakuulsa Jaapani suurstuudio Capcomi jaoks oli esimene, nüüd juba ligi 7 aastat tagasi ilmunud, „Lost Planet“ samm uude generatsiooni. Aasta oli siis 2006 ja maailma asus vallutama Xbox 360 järel aasta hiljem turgusid rünnanud PlayStation 3. Iga suurstuudio oli valmis avama uut mängugeneratsiooni oma parima pakkumisega. Xbox 360 jaoks oli selleks „Lost Planet`iga“ umbes samal ajal ilmunud ja senini mängurite südames pesitsev „Gears of War“.

„Lost Planet`it“ tabas aga natuke teine saatus. Kui „Gears of War“ läks iga järgneva osaga aina paremaks ja on seda tänini suuresti fännide nostalgia pärast, siis „Lost Planet 2“ ei suutnud ületada nii esimese võlusid ega haarata osa „Gears of War`i“ võidukäigust. Põhjuseid oli mitu. Alates kaasahaarava loo puudumisest ja lõpetades võitlusmehaanika puudulikkusega.

„Lost Planet 2“ ilmus ligi kaks aastat pärast esimest ja sinna jäi asi ka seisma. Capcom hakkas vaikselt oma intellektuaalse omandi õiguseid lääne arendajatele üle andma (alguses „Devil May Cry“ ja nüüd viimati „Dead Rising“) ja tulemuseks on vana konsooligeneratsiooni lõpus ilma suurema kisa ja kärata ilmunud „Lost Planet 3″.

Kuigi „Lost Planet`i” seeria populariseeris taaskord „Star Wars`i“ stiilis lumise planeedi seikluse, on kolmandal osal teatavad sarnasused ühe teise lumise õudus/seiklusmänguga. Selleks on muidugi väga „Dead Space 3“. Veri paistab valgel lumel hästi välja ja nii arvas ka Visceral Games, kelle Isaac Clarke`i kolmas tulemine pöördus ära õudusest, et sisse tuua rohkem võitlust ja seiklust. See, et kas see oli hea otsus, oli fännide otsustada ja enamjaolt tundus, et tunti siiski puudust kitsaste koridoride horrorist. „Dead Space“ pole „Lost Planet`i“ seeriaga küll väga seotud. Üks sai alguse Jaapanist ja teine on lääne horrorimaial filmi – ja mängukultuuril põhinev ulmeõudus. Muidugi on kahe seeria vahel ka ligi 2 aastat. Tegu on huvitava võrdlusmomendiga, sest ühelt poolt saame näha kuidas USA arendajad käsitlevad Jaapani mängukultuuris üles kasvanud seeriat, aga teiselt poolt on meil olemas ka seeria, mida on algusest peale arendanud lääne stuudiod. Seda on ka tunda. „Dead Space” on iga osaga üritanud minna aina suuremaks ja seda tehes on kaotanud ka osa oma algsest võlust, aga „Lost Planet 3“ on kahe viimase osaga võrreldes väiksem, vaiksem ja rahulikum.

„Lost Planet 3“ kasutab väga hästi ära oma suurimat tugevust – sümpaatne peategelane. Sisu areneb küll kohutavalt aeglaselt, kuid piisava pingelaenguga, et olla natukenegi köitev. See küll ei päästa olukorda, sest esimesed 3 tundi on täis monotoonseid ülesandeid ja rutiinseid võitlusi tulnukatega. Võitlusmehaanika, graafika ja disain on maha jäänud suuresti tänu konsooligeneratsioonile endale. Kui tegu oleks otse PC-ile loodud mänguga, siis võiks „Lost Planet 3“ olla tõeliselt ilus mäng, aga praegu kordab see eelmiste osade poolt loodut, kuigi Unreal Engine 3 põhjal valminud lumine maastik, kõrged mechad, kõledad jäätunnelid ja meeletud kosmilised tormid pakuvad vahel tõeliselt ilusat vaatepilti. Vahel. Mitte tihti, aga vahel on õhustik nii täiuslik, et kahju on näha seda hetk hiljem tükkideks lagunemas.

See rutiin, kus mängija käib baasist väljas, parandab seadeldisi, abistab teisi ja võitleb muuseas ka  nõrku kohti oranži värviga paljastavate tulnukeluvormidega on huvitav, kaasahaarav ja isegi emotsionaalne puhtalt Jim Peytoni karakteri pärast. Tema mured, rõõmud ja unistused lähevad korda, sest ta on täiesti tavaline mees. Ta ei päästa maailma, vaid on lihtne mehaanik. Lugu ise on klišee kurjast korporatsioonist ja selle vastu võitlevatest mässulistest, kuid Jimi tegelaskuju on see, kes annab loole ja üldse kogu mängule vajalikus koguses tõsist draamat, veenvaid intriige ja piisavalt palju südant, et natukenegi eristuda teistest palju edukamatest seeriatest.