Palun mulle üks tasuta võimalus ehmuda

Kui teadmatuses naabrid koputavad karjumist kuuldes ärevalt sinu uksele ning sa vajutad adrenaliini ja hirmu segunemisel ust avama minnes põlema kõik võimalikud tuled, siis võid olla kindel, et õudusmäng on oma eesmärgi saavutanud. Naabri huvi asemel ilmub minu hämarasse tuppa inimvari, kes vastust teades siiski küsib: „Kas sa mängid jälle tasuta horror-mänge?“. End kergelt kogudes vastan ärritunult: „Arvan, et sõna ‘tasuta’ ning ‘horror’ saavad juba omal jõul tähelepanu!“ Või kas ikka saavad?

Tasuta mängumaastik annab igale endast lugupidavale mängutegijale võimaluse luua süümepiinu tundmata nii lühikese, igava, algelise, lõbusa või verdtarretava loo nagu soovib, sest mängu idee teostuse eest makstakse suure hulga huviliste aja ja närvide kulutamisega. Võttes arvesse tohutuid võimalusi mängude loomiseks pole peale indie-mängu „Slender: The Eight Pages” suuremat tuntust kogunud ükski teine tasuta leviv horror-mäng. Seda võib-olla põhjusel, et kui mäng on hea, siis seda ka mängitakse. Vastasel juhul jäävad need peitu oma loodud varjudesse.

Tasuta võib olla ühepoolne lõuna või Rootsi laud, õudusmäng või võidusõidu simulaator – mängu loomine on žanrist sõltumata huvitav. Austan siiralt tootjaid, kes otsustavad oma loomingut rahatult inimestele anda. Mängurite ootused tõusevad niigi iga järgmise ilmuva mängu suhtes ning tootjatel tuleb aina rohkem innovaatilisust välja näidata. Tasuta mängude puhul on alati olemas teatav ootus – mäng ei pruugi olla hea, see ei näe hea välja, aga on siiski tasuta. Tasuta ei tähenda kvaliteedi langust ning seda on juba korduvalt tõestatud. Köitvam lugu, detailsem graafika, võimalusterohkem mängumehaanika või erakordne uus lähenemine. Kes oskaks hetkel öelda, millise hüppe on teinud kogu mängumaastik aastaks 2020? Tulevikust kiiresti tagasi käega katsutavasse ümbruskonda naasedes võime praegu austuse avaldamiseks ning isiklikuks huviks lugeda lõputiitritest mängu loomisprotsessi taga peituvast tööst.

Seega sõnan julgelt, et enamik mänge, millele hind külge kleebitakse, väärivad siiski lipikul märgitud summat. Kui aga mänguga isiklikult rahule ei jääda, siis tuleb lihtsalt tunnistada enda halba otsust ning lohutuseks lootma jääda, et sinu panuse ja õigete inimeste kokkusattumuse puhul saab rahatu idee Kickstarter’i ja teiste toetusprogrammide kaudu hoogu ning sündida võib näiteks järgmine „Neverending Nightmares“. Kahjuks on tasuta ainult nimetatud psühholoogilise õudusmängu demo versioon, kuid alternatiiviks Rootsi lauale pakub internet oma sügavustest palju teisi õudumänge, mille eest ei pea ükski meist avama oma pangakontot.

Milleks lasta end hirmutada? Ma ei tea, mis on sinu motiiv, ega pole ka kuigi kindel omaenda põhjustest, aga mõnda inimest paeluvad erinevate emotsioonide kõrghetked. Horrormängud on turvaline viis ületada sotsiaalsed normid ja kogeda oma tundeelamuse piire õuduse valdkonnas. Inimeste hirmulevelid on erinevad ning õnneks ei saa reaalsuses rakendada selle leveli maksimumi.
Mängus asendame tuntud ohutunde kontrollitud hirmuga. Kui soovid rohkem karjuda, mängi hirmsamat mängu, aga kui ei soovi kartustunnet edasi tunda, jäta mäng pooleli. Simuleeritud surmahirmu on võimalik manipuleerida nii, kuidas soovid.

Suures osas on väikeste õudusmängude ühiseks iseloomuomaduseks loo loogika logisemine, lihtsustatud liikumine ja lühike pikkus, kuid arvestades vahendeid, millega tasuta horrormänge luuakse, oleks liialt karm hinnata neid tavapäraste kriteeriumite alusel. Õudusmängud kuuluvad vähem piiritletud žanri hulka kui seda on näiteks tulistamis – ja rollimängud. Seda ühel lihtsal põhjusel: õudusmängu ei saa liigitada ühe tavapärase nimetaja järgi (relvad, võimed). Sisu võib olla olematu, narratiiv õhuke, kuid igal õudusmängul on täiesti oma viis, kuidas kasutada ära teatud kogus pimedust, üksindust, koledaid elukaid ja verd ilma et need muutuksid kõikide õudusmängude ühiseks nimetajaks. Heidame kahetsuseta kõrvale jumaliku graafika, südameid liigutava jutustuse ning hingematvad võitlusstseenid ning jätame alles vaid sinu enda, sinu keha.

Head horrormängud on hirmsad, sest nad vigastavad sõna otseses mõttes meeli, jättes mängija tihti kõige suhtes kaitsetult ebakindlaks. Nõnda võib ideaalselt iseloomustada ka indie-mängu „Eyes’i“.

Isiklikul hinnangul on „Eyes“ üks hirmutavamaid mänge tasuta pakutavate seast. Olles häbiväärselt aus tunnistan, et mäng jäi praktiliselt lõpetamata ühel lihtsaimal põhjusel: „ei, ei, ma ei julge enam“. Viimast fakti kõrvale heites võtan siiski endale õiguse allutada „Eyes“ kriitika või siis pigem arvamuse alla.
Mängu struktuur on ülimalt lihtne ning sellel puudub jätkusuutlik lugu. Nii nagu inimestel tihti kombeks sisened kohe mängu alguses endale märkamatult võõrasse magamistuppa magama. Ärgates on tegelase peamiseks ülesandeks koguda suuremahulisest majast ette kirjutatud summa järgi kullakotte. Lihtne ülesanne, kuid majas ringi hiilides ümbritsevad sind tumedad seinad ning kõrvus puhub armutu tuuleiil. Missiooni eesmärgi saavutamiseks on vaja ka ellu jääda. Vabandan, see ei olnud lihtne!

Mäng küll abistab minusugust argpüksi majaplaaniga, võimalusega tuvastada mind jälitava koletisliku „kullese“ asukohta, kasutades selleks tema enda värisevaid silmi ning toetava kirjaga „RUN!!!“. Majas ringi tampides jäi mul puudu oskusest vältida hõljuvat konnakullese visuaaliga kummituspead. Pärast mitmendat luhtunud katset ei leidnud ma endas julgust kummituse teele enam sattuda, kuid sellest olenemata tõuseb adrenaliin lakke ning segadusest läbi imbunud koridorides ei tea ma enam, kuhu poole oleks turvalisem liikuda. Kahtlen, et suudan olukorraga harjuda ning mängu seetõttu ka ära lõpetada. Võttes võrdluseks kvalitatiivse sarnasuse tõttu eelnimetatud mängu „Slender“, on „Eyes“ ainuke õudusmäng, mis identsetes olukordades suutis mind alati ehmatades kiljuma saada, täpselt 4,5 korda. See oli seda väärt!

Siiamaani teevad paljud mängud sinust sangari, aga nii nagu ka „Eyes“, tegi indie-mäng „Kraven Manor” minust antikangelanna. Seekord küsiks ülbelt hilinedes luba ning kuna ma teid ei kuule, siis nimetan julgelt „Kraven Manor’i” siiamaani parimaks hinnasildita horror-mänguks. Õudus-, seiklus- ja puzzle-mängust kokkuliidetud „tööriistad“ näitavad, kui võõrana võib tunduda inimese ajule erinevad õuduse stsenaariumid. „When we become frightened our sympathetic nervous system takes over as we ready for ’fight or flight.’“ Dr. B. Donner. Lisades tungile „võitle või põgene“ on mängus alati olemas ka vajadus lahendada samaaegselt mõni mõistatus. Pinge all olles võib ka kõige lihtsama mõistatuse lahendamine osutuda keerukamaks ja aeganõudvaks.

“Eyes’iga” võrreldes suutis „Kraven Manor” mind küll vähem ehmatada, täpselt 3 korda, kuid siiski hoidis terve aja põnevust üleval ideega „kohe-kohe juhtub midagi halba“ ja see ei muuda mängu mitte kuidagi vähem hirmsamaks. Mängu sisenedes on üheks esimeseks juhuslikuks mõtteks „pagan kui hea see välja näeb…“ jätkates „…aga hirmus!“. Saabudes vihmasest ööst, mitte räästa alla, vaid otse õudusesse, võtab mängijat koheselt vastu lõppematu äikesetormi maru heli ning tüüpiliselt vilkuvad tuled. Nii manipuleeritakse esimestest hetkedest mängija meeltega.

Heli kompositsioon ning visuaalne pool ongi aspektid, mis loovad õudusmängude hirmutundeskaalast poole, ülejäänud hirm toetub adrenaliinist läbi imbunud põnevustundele. Lisaks suurepärasele tehnilisele küljele on ka lugu ausalt öeldes vägagi kaasakiskuv. Mäng annab võimaluse maja plaaningut muuta, nii võib üks ja sama uks mängijat viia kahte erinevasse ruumi.
Lukustatud peauks jääb siiski kinniseks ning läbi tuleb proovida eelnevalt toad, mis jutustavad ositi maja lugu. Ruumidest avastad järgemööda seintesse peidetud hoone omaniku kinnismõtte ebaharilikest mannekeenidest. Pimedas kligisevad inimnukud näivad ohvritena, kes läbi manipulatsiooni on kaotanud piiri enda ja inimese vahel.

Eluspüsimiseks ei tule ainult elusuuruses marionette vältida, vaid ka lendavate raamatute peal joosta ning pudeleid õiges häälestuses kaevu visata. Loo terviklik ammendamine on mängijat vihkava maja poolt loodud kohustus. Vahel on küll hetki, kus võid turvaliselt maha rahuneda ja mõtiskleda „Mis toimub?“, aga äkiliselt müstiliseks ja veriseks muutuvas olustikus tuleb koheselt tegutseda.
Läbi mõistatusi täis võitluse ning lõputult kestva äikesetormi mängu lõppu jõudes saad olla hetkeks õnnelik, kuid ka viimased sekundid mängust on halvalt head, ilusalt koledad, heledalt tumedad.

Sõna „tasuta“ saab omal jõul tähelepanu, see sai minu kummalise valvsuse ennast võimalikult palju hirmutada. See on hõivanud ka App Store klientide tähelepanu, online mänguvõimaluste laia haarde ning mu tuppa astunud inimvarju tähelepanu, kes peitis enda nägu küll viie sõrmega, aga oli vapper kogemaks ka horror-mänge.

Hiljem põlesid küll kõik tuled…