Umbusaldame Arkhami rüütlit!

Internetis liiklesid viimaste nädalate jooksul ringi kuulujutud, et kohe-kohe kuulutatakse välja uus „Arkham’i“ seeriasse kuuluv Batmani mäng. Tänaseks on selgunud tõsiasi, et tegu ei olnud pelgalt juttudega – värkselt netiavarustesse paisatud treiler paljastas eesotsas selle, et uue osa nimeks saab „Batman: Arkham Knight“ ning mäng jõuab (eeldatavalt) poelettidele juba selle aastanumbri sees. Kas järjekordsest Batmani mängust saab rüütel valgel hobusel või peab Gothami korravalvur seekord kõigest jalamehe rolliga leppima? Teisisõnu – kas seerias on veel piisavalt õhku, et pinnal püsida?

Kui „Batman: Arkham Asylum“ aastal 2009 poelettidele jõudis, oli see justkui välk selgest taevast, pauk luuavarrest ning täielik tühjast kohast tekkimine. Mitte keegi ei osanud arvata, et mängu saadab selline edu, või veel vähem – et ta üldse mängimist väärt on. Tegijaks oli tollal võrdlemisi tundmatu stuudioga; Rocksteady oli enne Batmani kallale asumist valmis sepistanud kõigest ühe (üsna stereotüüpse) tulistamismängu. Ometigi pidid paljud inimesed lauanõude järgi haarama, et oma sõnu süüa- „Arkham Asylum“ võitis südameid ning hulkade kaupa erinevaid Aasta Parima Mängu tiitleid. Batman pistis rinda nii Jokkeri, kui ka paljude teiste kurikuulsate vaenlastega ja kõike seda terve Arkhami hullumaja ulatuses. See oli iga koomiksinohiku märg unenägu.

Kaks aastat hiljem sai „Asylum“ endale järje „Batman: Arkham City“ näol. Enam ei piiranud Pimeduse Rüütlit kolossaalse hullumaja seinad, vaid avastamiseks anti terve suur linnaosa, mis oli ülejäänud Gothamist eraldatud ning nüüd ainult kurjategijatele (ning mõnele üksikule kodutule ja röövitud diplomaadile) kodu rolli täitis. Suurem liivakast mängimiseks tähendas ka rohkem vaenlasi ja uusi mänguasju. Batmaniks olemine polnud kunagi varem olnud niivõrd lõbus ning Rocksteady suutis lati veelgi kõrgemale tõsta kui ta seda varasemalt „Asylum’i“ puhul teinud oli. Ometigi tuli alla neelata üks hästi tibatilluke mõru pill – taaskord oli põhipahaks Jokker. Ühest küljest on tõepoolest tegu ühe parima kurikaelaga koomiksiraamatute ajaloos, ent laenates Ivo Schenkenbergi ütlust: „Mitu korda pean ma üht meest maha lööma?! “

Kahjuks on neid kordi liigselt palju. Peale Arkham City ilmumist võttis Rocksteady näilise puhkuse ning aastal 2013 ilmus „Batman: Arkham Origins“. Tegijaks oli seekord mängu väljaandja Warner Bros’i enda stuudio, kelle seni ainsaks teoks oli „Arkham City“ portimine Wii U konsoolile. Kuigi „Origins“ ei olnud halb, per sé, näitas seeria sellele vaatamata ilmselgeid väsimuse märke. Tegevuskoht oli üldjoontes sama, mis eelmises mängus. Ajateljele asetus lugu enne „Asylum’i“ sündmusi, mis tähendas seda, et mängitavuse ja loo vahel tekkisid märgatavad loogikaaugud. Nagu sarjale kombeks, tuli ka seekord rinda pista enam kui ühe vaenlasega. Mängule eelnevates treilerites ja reklaamides kuulutati põhipahana välja Must Mask, ent mängu käigus ilmnes, et kulisside taga tõmbab niite taaskord ei keegi muu kui Jokker…

Klounimeigiga psühhopaat ei ole ainuke seeria läbivatest elementidest. Kas te teadsite, et Bruce Wayne kaotas oma vanemad juba noores eas ning selle tulemusena otsustas Gothami kurjategijates Nahkhiiremehena hirmu tekitada? Ei? Sellest pole midagi, sest Batman meenutab meile seda IGAS SEERIA MÄNGUS ja seda rohkem kui ühe korra. Olgu Pimeduse Rüütel kuitahes kõva mees, ka kõige kurvameelsem emo satuks tema läheduses masendusse ning soovitaks tal elu kergemalt võtta. Sama temaatikaga jätkab nähtavasti ka „Arkham Knight“, sest vähemalt esimene treiler oli valdavas enamuses üles ehitatud Batmani missioonile täita oma varalahkunud isa soov, kaitsta Gothami linna ebaõigluse ja kurjuse eest.

Paberil võis vastav idee tõesti hea välja näha, ent reaalsus on see, et värkse treiler ei toonud lauale midagi uut – iganenud isaprobleemid ja klišeeline vajadus visata Batmani ette ikka ja jälle neid samu kurjameid, keda oleme näinud tänu seeria eelmistele mängudele (ja muule populaarkultuurile) liiga palju kordi. Vähemalt peaks Jokkeri naasemine teoorias loo tõttu võimatu olema, ent teades koomiksite hingeelu ning tegelaste suutmatust surnuna püsida, ei ole mitte miski kivisse raiutud. Internet lubab, et „Arkham Knight“ jätkab avatud maailma formaati ning pakub mängijatele avastamiseks niivõrd suure linna, et seal saab muretult Batmobiiliga ringi vurada. Aeg näitab kas sellest piisab, et kulunud valemisse elu taas sisse puhuda.

Boonusküsimusena mõtteainet vandenõuteoreetikutele – miks avaldas Thomas Wayne oma testamendis kahetsust, et ei näe kuidas Bruce suureks kasvab?