Dawngate

Electronic Arts’i uus MOBA Dawngate on kõigile kättesaadav ja otsustasin lähemalt uurida, mis eristab seda teistest MOBA kollossustest nagu Leage of Legends ja DOTA2. Ma ei hakka siin tekstis lahti seletama MOBAdele omaseid mehaanikaid ja põhimõtteid, seega teksti mõistmise eelduseks on juba eelnev mängukogemus. Downgate on hetkel veel open betas, seega kõik võib veel enne mängu väljatulekut muutuda.

Kangelased

Taaskord on mängijatel valida mõnetosina kangelase vahel, kellega lahinguväljal mõõtu võtta – alustades hamster-maagidest ja lõpetades lammast koinivate druiididega. Kangelastel ehk „shaperitel“ on Downgate maailmas valik enamjaolt standartseid ja juba eelnevatest MOBA maailmadest tuntud mehaanikatega oskuseid, küll aga leidub iga tegelase puhul ka näputäis originaalset lähenemist. Iga 10 leveli järel saab mängija valida just käimasoleva matši jaoks sobiliku „summoner spelli“ (kokku kolm korda ühe mängu jooksul) ning enne matši algust ka mängustiili mõjutava passiivse boonuse. Kui sulle meeldib rohkem kogu mäng top lane‘s istuda, siis mäng toetab ja premeerib sind selle otsuse eest – sama kehtib džungli ja assassin sorti mängustiili kohta.

Lahinguväli

Kahe baasi ja kahe rajaga kaart on esmakogemusena väga lõbus! Kaardi äärtes ja keskel leidub hulganisti väiksemaid radasid ja creep campe, kus oskuslikult lahinguid maha pidada. Ohtralt kasutatakse kogu kaardi ulatuses LoL’ist tuntud bush mehaanikat, seega osav juking hoiab sind väga kaua elus. Kaardi keskel leiduva draakoni maha löömine tagab meeskonnale rahalise boonuse ja tugevamad minionid radade peale jooksma. Mängu lõppfaas baasides kujutab endast World of Warcraft stiilis bossfighti, kus baasi valvur pillub mängijaid erinevas suuruses kivikamakate ja laseritega, seega tuleb pidevas liikumises olla. Lisaks valvurile tuleb loomulikult arvesse võtta ka vastasmeeskonda, kes selleks momendiks juba väga meeleheitlikult üritavad teid baasist välja loopida.

Üldmulje

Visuaalselt ja heliliselt on Dawngate kahjuks jube standartne ja igav. Lahinguväljadel on raske eristada üht tegelast teisest ja pea iga kangelase stereotüübist saab aru lihtsalt talle otsa vaadates. See on disaini mõttes küll hea, aga loovuse poolest on kasutatud juba ära väsitatud ideid. Deny mehaanikat mängus ei eksisteeri, mis on veider, sest mäng reklaamib väga agressiivselt ennast motoga  „Break the Meta!“.  Muusika, menüüd ja ruunide süsteem on väga sarnane Leage of Legends’ile. Lisaks on sarnane ka grind, sest kui tahad uut kangelast osta, pead välja käima 1800 ühiku väärtuses mängusisest raha. Iga matši võidu eest teenib umbes 50 punkti, seega mängija peaks lõpetama umbes 36 poole tunnist matši, et enda lemmikut lahti osta. Boonusena saab aga peale igat mängu valiku erinevaid ruune, mida õnneks eraldi ostma ei pea.

Kokkuvõte

Üldiselt on Dawngate näol tegemist enamjaolt värskendava mängukogemusega praeguste kuningate LoL ja DOTA2 kõrval, küll aga on kaheldav, kas ainult mängu paindlikus mängustiilide suhtes suudab uusi fänne kohale tuua ja ka hoida. Mängus puuduvad mälestusväärsed tegelased, lugu ja muusika ning enamus ideid tunduvad olevat väikeste mööndustega vanad ning väsinud. Põhiliseks tõmbenumbriks on uus kaart ja suurem paindlikus mängustiilide suhtes, seega koos sõpradega mängimiseks on tegemist hea vahepalaga seniks, kuni Heroes of the Storm areenile maandub.

www.dawngate.com