Dark Souls II

Alguses on pimedus. See on hingemattev. Avades silmad, vaatab mulle vastu vanamemme hambutu naeratus. Ta tutvustab mulle minu kurba saatust, juhuks, kui ma olen selle unustanud. Tema huultelt rullub sõna needus, millele järgneb väide, et ma kaotan kõik, mis mul on. Siin ei ole mul enam midagi teha, mõtlen ning asun rännakule Drangleici kuningriigi suunas. Minu tegudel puudub kindel motiiv, mida kinnitab minuga kaasa reisiv memme häälekaja. Järvepind, mida mööda mu paat seilab, püsib peaaegu peegelsiledana. Vaid kuukiirte peegeldus häirib ümber lokkavat rahu.  Oma sihtkohta jõudes lükkan enda ees lahti suured rauast väravad; nende taga peitub põhjatu veekeeris. Hingan sügavalt, astun läbi väravate ning peatun serval. Kusagil seal all peitub vastus minu küsimustele, ravi minu needusele. Sulgen silmad, sest tean, mida tegema pean. Järgmisel hetkel hüppan pea ees teadmatusse.

Ärkan kivialtaril. Siit alalt viib välja ainult üks tee. Kõrge rohu sees võib märgata väikseid koletisi ning nende ohvriteks langenud inimesi: neist on alles jäänud ainult hunnikutesse kuhjatud kondid. Taamal on väike tareke, mille üksikust aknast paistab valgust. Paarikümne sammu pärast olen jõudnud ukseni, asetanud käe lingile ning vajutan selle alla. Tarekesse on ennast elama asetanud mitte üks, vaid tervelt kolm vanamemme ning nende eest hoolt kandev noor neidis. Minu nägu nähes manavad memmed enda nägudele õelad irved. Minu needus pakub neile nalja. Nad ei anna mulle lootust, öeldes, et minu lugu saab kiire lõpu. Tuleb välja, et ma pole ainus neetu, kes on nende tarekeses peatunud. Nad kõik külastavad seda kohta, arvates, et siit võib leida lohutust, kuid ainus, mis neid tervitab, on meeleheide.

„Sa ei ole teistest siia sattunud ränduritest erinev“, ütleb esimene memmeke. „Tal ei ole mingit võimalust“, pobiseb teine põlgliku pilguga. „Mine sa tea!“ ütleb kolmas. Korra jõuan arvata, et tegemist on lootusekiirega, ent sellele järgneb trio kõrvulukustav naer, millega väljendatakse usku või õigemini selle puudumist minu ettevõtmisesse. „Sa kaotad kõik oma kokku kogutud hinged. Hinged, mida sa vajad elus püsimiseks. Sa kaotad nad üha uuesti ja uuesti ja uuesti…“Astun uksest välja, saatjaks nende salakaval naer. Õues süütan oma esimese lõkke. See märgib minu kannatuste algust.

Mõni aeg hiljem, kui läbi on kolatud esimesed koopad ning vastu võetud järjekordsed surmad, jõuan lõpuks Majulasse. Silmapiiril kutsub mind läbi loojuva päikese kuma väikese majaka siluett. Linnavärava rolli täitva kaarja võlvi alt läbi astudes tervitab mind järjekordne lõkkeplats. Majula on vaikne linnake, kus minusugused võivad leida abi, varjupaika, lohutust. Ent ma ei kavatse siia kauaks jääda. Rahu ei ole enam minu soov. Soontes tuksuv veri igatseb uute seikluste järele, mõõk nõuab uusi ohvreid. Külakesest välja viiv tee juhatab mind suurte mustade rüütliteni, kes oma kasvult on minust kolm korda suuremad. Kohkumise asemel manan näole naeratuse ning tervitan väljakutset valjuhäälselt: „Tulge! Võtke mu hinged! Kuid teadke, et kui meie mõõgad vaikivad ning tolm langeb, olen mina see, kes meie lahingust eluga väljub!“

Oh, Drangleic! Sa oled võrratu koht!