Cold, Cold Heart

Iga kord, kui jututeemaks tõuseb Batman: Arkham seeria viimane mäng, alapealkirjaga Origins, alustan ma oma lauset samamoodi: „Noh, ta ei olnud just halb mäng, aga…“ Sarnaselt saaks kokku võtta tolle värskelt ilmunud allalaetava lisaosa, nimega Cold, Cold Heart.

Täismängus aset leidnud sündmustest on möödunud kõigest üks nädal. Jõululaupäev on asendunud uusaasta pidustustega ning Bruce Wayne on korraldanud enda mõisas heategevusliku gala. Soojad südamed jahutatakse kiirelt, sest peole ilmub kutsumata külaline. Selleks osutub näiliselt kurjade kavatsustega Mr. Freeze, kes on parasjagu astumas esimesi samme kuritegelikul teel. Episoodi vältel üritab Batman sotti saada tema tegevustest ning motiividest. Lõpplahendus, kuigi efektiivne, on kahjuks üsnagi läbinähtav ning etteaimatav. Lisaks sellele on suurem osa loost üks-ühele koopia 90ndate Batmani animaseriaalist maha viksitud. Kel eelnimetatud nähtud, selle jaoks on loos veelgi vähem üllatusi ja põnevust kui teistel. Päästvaks õlekõrreks on fakt, et lühike lugu on oma puudustele vaatamata siiski üsnagi kvaliteetne.

Mängitavus on jäänud samaks ning nende kolme-nelja tunni jooksul, mis rahulikus tempos lisaosa läbimiseks peaksid kuluma, saab Batmanina pättidele kere peale anda, kuritööpaikasid uurida ning vaenlasi varjust jälgida. Kogu tegevus on surutud täismängust tuttava ühe saare kahe piirkonna sisse. Sellega seoses on mänguruumi tunduvalt vähem, ent ära jääb täismängus tüütuks kiskunud silla ületamine. Samuti on DLC jaoks eraldi loodud uued tegevuskohad, nagu Wayne’i mõis ja GothCorpi jäätunud hoone. Tegevustes ja kohtades on piisavalt palju vaheldust ning tänu DLC pikkusele ei suuda ükski neist liigselt korduvaks muutuda. Väikeseks miinuseks võiks siiski lugeda, et Arkhami mängude poolt populaarseks muutunud lihtne kaklemissüsteem ei suuda asja lõbusana hoida, kui pättide grupid aina suuremaks ja suuremaks muutuvad. Näpud jäävad kangeks. Eriti veel nüüd, mil lisatud on jääkiirepüssidega vaenlased, kelle eest pidevalt ära tuleb põigelda.

DLC (kui ka Arkham Originsi enda) suurimaks miinuseks võiks lugeda tema visuaalset ilmet. Kuigi kindlasti mitte kole ega inetu, on ta väga kahvatu. Valdavas enamuses domineerivad masendavalt hallid, pruunid, sinakad ja valged toonid. Silmatorkavaid värvilahendusi pole ning tõepoolest, puuduvad ka piisavad motivatsioonid, et neid lisada (Arkham City karnevalitoonid olid selgelt põhjendatavad). Tänu sellele tundub virtuaalne Gotham liigselt masendav.

Võiks ju arvata, et isegi sellises linnas suudetakse vähemalt jõulude või uusaasta korral paar värvilisemat kaunistust linnatänavatele üles riputada.  Kahjuks on aga lood vastupidi ning kahvatud visuaalid tõmbavad suunurgad allapoole. Võib olla on asi taotuslik. Võib olla peab mängija kogema samasugust depressiooni, mis Batmani pureda võib – kõik teised saavad soojas kodus šampanjat lürpida, samal ajal kui tema kõledatel tänavatel ringi tammuma peab. Tema uus kostüüm on äge, ent sellest üksi ei piisa.

Cold, Cold Heart ei ole halb DLC, aga…