Eesti indie-mängud Mängutisel: Unrest

23. ja 24. mail toimunud Eesti esimesel indie-mängude festivalil Mängutis sai juttu teha ka kohalike mängutegijatega. Level1.ee uuris lähemalt mis paneb üht noort inimest mängu tegema, milliste mängudeni on jõutud ning mida teha, et kohalikke mänguloojaid oleks rohkem.

Unrest

Mängu tegijad: Mikk Luige, Arvind Raja Yadav, Adam DeCamp, Ross Zevenhuizen, Mohd Jafar, Ian Nicholls, muusika: Devendra Kumar ja Ashwarya Prasad

Unrest on RPG, kuid mis teeb selle eriliseks?

Mikk Luige: Klassikalises RPG-s on mängija kangelane, tulevad erinevad kollid, tapad. Unresti näol tegime hoopis mängu nö tavalistest inimestest. Tegevus toimub iidses Indias, kus mängija kehastab viite erinevat tegelast, kes Indiale omaselt jagunevad kastisüsteemi. Idee on selles, et mäng on asjaolude võrgustik, oleneb mida mängija otsustab ja mida teistele tegelastele ütleb. Lineaarseks jääb vaid tagataust ning olustik.

Esimene tegelane on 14-aastane tüdruk, keda sunnitakse abielluma ning mängija peab otsustama mida ette võtta. Näiteks ta võib nõustuda abieluga või põgeneda mitmel erineval viisil, õnnestub see siis või mitte. Surm mängus ei tähenda mängu lõppu vaid on loo osaks, mäng läheb edasi järgmise tegelasega. Mängija satub varem kogetud konflikti vaatama teiselt poolt, teisest kastisüsteemist.

Kõigi viie tegelase lood on seotud, mistõttu Unrest tekitab teistmoodi tunde. Suuri RPG-sid mängides tekib tunne, et kõik on must ja valge, tegelane on kas hea või halb. Unrestis on kõik segane.

Kõlab põnevalt, kust tuli selline idee?

ML: Idee tekkis meeskonna nördimusest. Tihti valmib RPG nii, et keegi programmeerib mängumootorisse lahingurežiimi ja pärast hakatakse mõtlema missugust lugu selle peale võiks ehitada. Mulle tundub, et taoline viis on mängude taset natukene alla toonud. Aga kui teha teistpidi, enne mõelda läbi sisu ja sõnum, tuleb hoopis teistsugune mäng. Tahtsime näidata ja eelkõige ise mängida mängu, kus lugu on tähtis ning mängija kontrolli all.

Kuidas teie rahvusvahelise taustaga meeskond kokku sai?

ML: Meid on 5 pluss-miinus 1. Minu töö on graafika joonistamine, testimist ja kirjutamist saab ka harjutada. Mängumootori programmeerija ja asja alustaja on Indiast, nagu ka muusika kirjutajad. Loo kirjutas ameeriklane ja tema kirjutisi programmeerivad liikmed Inglismaalt ja Kanadast.

Nemad tundsid üksteist varem ja olid koos mänge teinud. Parajasti oli üks mäng pooleli, kui graafikakunstnik ütles, et tema enam ei viitsi. Panid kuulutuse ülesse, vastasin ning sain meeskonna liikmeks. Unresti alustasime uue meeskonnaga nullist, Kickstarterilt toetuse küsimine läks edukalt ning varasema pooliku mängu viskasime minema.

Oleme umbkaudu 12 kuud seda mängu teinud. Igaüks on oma riigis, kaks korda nädalas toimuvad videokõned, kus arutleme kõige üle, mis mängu puudutab. Esimesed 4-5 kuud võtsid harjumist. Nüüdseks on kõik korras, keegi ei maga aega maha ja kõik räägitakse selgeks.

Kas mängude tegemine on nüüdseks sinu elukutse?

ML: Pärast Unresti on tõesti elukutse. Loovõrgustiku tekitamine ja kirjutamine ongi kõige raskem osa. Samuti testimine. Vahepeal istusin järjest 6 tundi ja mängisin vestlusi läbi, et kontrollida, kas kõik töötab. Sellest 12st kuust olemegi viimased 6-7 kuud teinud väga tõsist tööd, ei ole lihtsalt võimalust millegi muuga tegeleda. Kickstarterist saadud summa eest on see mõnda aega talutav.

Kas eestlasel on lihtsam otsida endale meeskonnakaaslasi välismaalt?

ML: Oleks ju tore, kui Eestist oleks võtta. Nüüd siin, Mängutisel, vaatan ringi, et on küll inimesi, aga enne nokitsesin 10 aastat üksi. Ei teadnud väga, et Eestis üldse keegi sellega tegeleb. IT-riik, kõik oskavad programmeerida aga mängude tegemisest väga palju ei räägita.

Üritusi on oluline teha, samuti on väga positiivne, et nüüdseks on põhimõtteliselt ka mänge kajastav ajakirjandus eesti keeles olemas. Aga ma tahaksin konkreetselt Eesti mängude veebilehte või väikest portaali. Siis leiaks ka neid inimesi.