Mängu-filmid ehk filmid mängudest

Mängu-filme ehk filme mängudest tekib sama kiiresti kui idufirmade ideid värskelt Tallinna Ülikooli astunud tudengite peas. Nende filmiprojektide poolikud treilerid ja ühisrahastust paluvad videoklipid jalutavad vastu üle päeva ning nende käsitletud teemad näivad olevat juba eos varem tehtud või mitmetest varasematest kokku pandud. Selles saab ilmselt süüdistada Interneti kõikvõimsust eneseteostusel ning usku, et ühisrahastus tõesti parandab maailma. Küll aga jalutab aeg-ajalt vastu mõni teistest kirkam filmiidee, kellele tahaks pikemalt järgi vaadata ning mõelda, mis tunne oleks temaga veeta üks mõnus õhtu.

Kui lombitagune filmitööstus hakkab vaikselt saama üle hirmust teha videomängudest filme, lükkates käima teiste seas nii Assasin’s Creed’i projekti kui ka World of Warcraft’i linateose. Erinevalt Hollywoodist ei taha ja ei kavatsegi algajad ja indie-filmitegijad sinna vahele võrdusmärki lisada. Nad on juba aastaid julgelt eksperimenteerinud videomängude temaatikaga videoformaadis. Olgu selleks siis fan-made filmid, dokumentaalid või soovid suurema tüki hammustamisega teha täispikka filmi.

2012. aastal avalikustati kauaoodatud ning väga positiivse vastukaja osaliseks saanud Indie Game: The Movie, mis rääkis loo indie-mängude tegijate eneseohverdustest, et teha seda, mida armastatakse. Film osutus nii emotsionaalseks retkeks, et võttis mõnelgi lõputiitrite ajal silmanurga märjaks, sealhulgas ka minul. Seejärel tekkis äravahetamiseni sarnase ideega film GameLoading: Rise of the Indies, mille ilmumiskuupäeva pole veel teada.

Kui tahta aga personaalsemat lähenemist, mis tooks ühe mehe higi, vere, pisarad, nälja ja tema enda üles võetud materjali  piinlikult lähedale, tuleb vaadata filmi Pixels and Polygons: An Indie Game Developer Story, mis on täiesti vabalt youtube vahendusel kättesaadav. Hoiatuseks tuleb lisada, et sealt ei ole mõtet oodata ideaalse kompositsiooniga kaadreid, Oscari väärilist montaaži või kõnepruuki, kus ei sisaldu ruppe sõnu. Nagu päris eluski!

Filmitööstuse poolt ära rikutud silmade jaoks on kindlasti vaadatavam lühidokumentaal The Creativity of Indie Video Games, mis võtab hästi ja kõigile arusaadavalt kokku indie-mängude võlu, valu ja selle, miks kurat peaks mängude eest raha maksma.

Veidi kaugemasse minevikku vaadates hakkavad silma paar väga huvitavat dokumentaali videomängude teemadel. Minu jaoks üks parimaid Second Skin (2008) näitab veidi valgust nende inimeste magamistubadesse, kes üle kõige tahaksid loobuda oma reaalselt elust ning kolida täielikult virtuaalmaailma. MMO mängud võivad viia mängijad piirini, kust on väga raske tagasi tulla ning see film proovib vastata küsimusele, miks see nii on ja kas tegemist on tingimata halva nähtusega.

Kõige värvikamad ja väga hästi videomängude ajastut kokku võtvad dokumentaalid on põhinevad muidugi arkaadide hiilgeaegadel, mida kahjuks Eesti mängumaastik kogeda ei saanudki. Chasing Ghosts: Beyond the Arcade ja The King of Kong: A Fistful of Quarters esitlevad põnevalt lugusid nüüdseks juba vanadest meestest, kes olid arkaadide ebajumalad. Nohikud, kes said tänu videomängudele milleski maailma parimateks.

Praegu töös olevatest ja huvitavamatest projektidest saab esile tuua dokumentaali No Princess in the Castle, mis toob ekraanile rohkem kui 30 intervjuu abiga naiste rolli videomängudes. Teiste seas istuvad kaamera ette mängutööstuse veteran Brenda Romero, programmeerija Rebecca Heineman ja professionaalne mängur Ryli Cious. Äramärkimist väärib veel asjaolu, et sama filmi autorid on teinud dokumentaali The Video Craze.

Dokumentaalfilmi mõjust on haisu ninna saanud ka mängufirmad ise, kes siis otse või kaudselt on hakanud läbi tootepaigutuse oma mänge promoma. Selle eesotsas on muidugi Valve oma filmiga Free to Play, kuid ka teised tahavad saada oma koogitükki. Hiljuti avaldati treiler 2K tehavale filmile The Art Of The Game, mille näol näib olevat tegemist kaudse Borderlands mänguseeria promoga.

Mängud ja filmid on olnud algusest peale idee tasandil omavahel väga seotud. Videomängude ajastu alguses oli seda muidugi vähem märgata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkab see silma. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus meediumit arvestades pakuvad mängud filmidest rohkem võimalusi nii publiku haaramiseks kui ka loo jutustamiseks. Seda on näidanud ka rahapatakad, sest mängutööstus on läinud juba filmitööstusest mööda. Üks asi on aga selge, mängud on selleks, et jääda. Kas siis meie riiulitesse, koodiridadena kõvaketastele või andekate režissööride filmidesse.