Suhtumine videomängudesse paraneb iga aastaga

Selles pole ilmselt midagi imestada, et pealkirjas esitatu vastab tõele. Seda väitis ka naljatledes Richard Bartle level1.ee-le antud intervjuus, et suhtumine videomängudesse muutub siis, kui temavanused inimesed on surnud. Kui paljud vanemad mängivad koos oma lastega videomänge või kui mitu mängurit on keskmiselt igas majapidamises? Neile küsimustele vastab iga-aastane Entertainment Software Association-i poolt koostatud  „Olulisi fakte videomängutööstusest” aruanne.

Väidetavalt 68% perekondadest, kus on alla 18 aastaseid lapsi, usub, et videomängude mängimine arendab lapsi ning stimuleerib neid vaimselt. 58% lapsevanematest mängib vähemalt igakuiselt oma lastega koos videomänge ning neist omakorda 88% usub, et videomängud on kogupere meelelahutus.

Raportis on ka detailselt välja toodud see, kuidas lapsevanemad jälgivad mängudele seatud vanusepiiranguid (ESRB reiting), siinkohal peab märkima, et Euroopas kehtiv PEGI märgistus on Eestis aga soovituslik. Äramärkimist väärib veel see, et 95% vanematest jälgivad, mida nende lapsed mängivad ning 91% vanematest viibisid videomängude ostmise või rentimise juures.

Üle poolte Ameerika Ühendriikide kodudest omab mängukonsooli ning keskmiselt on igas neis kaks. Keskmine mängija on 31 aastane ning põhimõtteliselt on mees- ja naismängureid võrdselt, vastavalt 52% ja 48%. Kui aga vaadelda mängijaid kui üht tervikut, siis neist alla 18 aastaseid mehi on 17% ning üle 18 aastaseid naisi koguni 36%. Kus on nüüd maskuliinsusele orienteeritud tööstus? 2013. aastal osteti mänge, mängumasinaid ja lisasid rohkem kui 21 miljardi dollari eest. Selle raha eest saaks osta Facebookilt 10.5 korda Oculus Rifti tagasi.

Miks peaks meid huvitama, mis Ameerika Ühendriikides toimub? Meil siin ei ole isegi paljud mängukonsoolid ametlikult müügis, rääkimata siis regionaalsest toest. Videomänge peetakse ikka laste halbade hinnete põhjustajaks ning naismängurid on enam kui harvaesinev nähtus. Fakt on aga see, et varem või hiljem peab selline suhtumine jõudma ka meie riiki. Senikauaks jääme aga ootama, millal võtab keegi Eestis ette sarnase statistika koostamise, et saaksime siis kõik koos end Ühendriikidega joonele panna. Palju me maha jääme?

Täielikku raportit saab lugeda siit!