Among the Sleep

Among the Sleep on tõeliselt hirmus esimese isiku vaates õudusmäng, kuid mitte sellepärast, et tegu oleks väga hirmutava ellujäämisõudusega või siis täis tõelisi ehmatusi. Pigem seisneb mängu õudus psühholoogilises surves, mis tekib siis, kui last kasvatab üksikema. Neid käib painamas lapse isa, kellega ema enam millegipärast läbi ei saa. Among the Sleep’i õudus tuleneb selgelt ära tuntavast perekondlikust traagikast, üksikemaks olemise raskustest ja sellega kaasnevatest võimalikest alkoholiprobleemidest ja vägivallapuhangutest ning vanemate vahelisest kisklemisest, mis selgelt mõjutab ka seda kõige väetimat ja nõrgemat – hällilast, kelle maailma algus ja ots on särasilmne ema.

Öeldakse, et kui sülelapsed nutavad ja kisavad ema ruumist lahkumisel, siis pole see lihtsalt igatsus ema järele, vaid sellel võib olla palju sügavam põhjus. Nimelt arvatakse, et laps kardab oma eksistentsi pärast. Ta kardab, et lakkab olemast kui ema lahkub, sest justnimelt tema on see, kes teda selle maailmaga seob, seda talle tutvustab ja maailmas peituvat headust ja kurjust tasakaalus hoiab. Mis aga juhtuks, kui see tasakaalu vardja kaob? Maailm muutub, laps ei mõista seda enam, sest puudub selgitaja. Laps näeb maailma või siis antud juhul oma kodu võõra ja tundmatu paigana, sest ei tea täiskasvanute jaoks kõige tavalisemate asjade ja objektide tähendust.

Nende vorm on tema jaoks tundmatu, mistõttu võibki mängus vaadelda neid kõige triviaalsemaid objekte kui deformeerunud kujusid, košmaarseid ilminguid ning iga heli võib mõjuda kui ebamaine kaja, sest kui puudub mõistmine, mis heli tekitab, siis võib see tähendada ükskõik mida, ka midagi hirmsat ja koledat. Among the Sleep’i lugu algabki ema kadumisega, majja oleks justkui keegi sisse tunginud ja ringi laamendanud ning miski hakkab ema päästmisele suunduvat last varjudes jälitama. Kas see on sissetungija, lahutatud isa või hoopis kuhjunud pingete all murdunud ema? Mängija astub vaevu püsti seisva lapse rolli ning koos vapra maagilise kaisukaruga algab teekond, millele annavad kuju mälestused emast ning lapse enda fantaasia.

Among the Sleep algab väga ilusa stseeniga – ema hoolitseb oma lapse eest. Ema pistab mängijale/lapsele pudrulusika suhu ja laps kõkutab naerda. Kuidagi väga kummaline tunne on olla mängus väike laps ja näha maailma nii nagu ta võiks maailma tajuda. Õnneks on erinevalt mõnest teisest esimese vaate mängust näha nii keha kui ka jalad, mistõttu on lapsega mängimisse sisse elamine päris veenev ja üsna huvitav kogemus. Lapsena liiga kaua kiiresti jooksmine tagab maha kukkumise, sest kui kaua sa ikka jaksad sipupükstes ilma pikali käimata korralikult joosta. Arvestada tuleks veel vanust, milleks on ainult 2 aastat. Viimati tundsin end tegelast kontrollides nii abituna võib olla Fallout 3 alguses, mis oli ühtlasi ka viimane mäng, mida mäletan, kus sai mängida väikese lapsena.

Pärast ilusat algust ema ja lapse vahel, mis oli ühtlasi ka lapse sünnipäev, kostub ukse tagant tasane koputus. Ema näoilme muutub, ta läheb asja uurima, ukselt kostub närviline vaidlus ning ema naaseb kingitusega, mis tõenäoliselt saabus eemale tõugatud isalt. Kohe esimeste minutite jooksul saab selgeks, et mängu põhiteemaks on lõhki kistud perekonna traagika. Seda teades tekkis minus koheselt elav huvi selle vastu, kuidas on nii rasked teema üle toodud õudusžanri, antud juhul siis õudusmängu. Kaua aega ei pidanudki ootama, sest õhtul magama minnes äratab lapse üles kummaline jõud, mis röövib isalt sünnipäevaks saadud kaisukaru ning ajab ümber lapse hälli.

Poiss ei hakka nutma, vaid asub kohe neljakäpukil roomates teele läbi kottpimeda maja, et leida kõigepealt kaisukaru ning pärast ema kadumise avastamist asuda teekonnale päästmaks talle kõige kallim. Kangelaseks on beebi, kes veel sipupükstes olles ei suuda isegi kiirelt joosta, aga siiski asub koos kallistades helendama hakkava kaisukaruga teele läbi koduse labürindi, mis on täis märke vägivallast ja emas pulbitsevast pettumusest ja raevust.

Laps peab koos kaisukaruga leidma 4 head mälestust emast. Selleks on vaja leida emaga seonduvad objektid nagu ema kaelakee, mängutoos, lasteraamat ja roosa mänguelevant.  Iga segment on täis lapse fantaasia ja perekonnaprobleemide mõjude tõttu tundmatuseni muutunud igapäevaseid kohti ja olendeid nagu õõvastav mänguplats, labürindiks muutunud kodu ning sünge varjude olend või sookoll, kelle hõljuvad juuksed, metsik pilk, nutmisest vaevatud hääl ei meenuta kedagi teist kui ema või siis tema depressiooni vajunud tumedat külge.

Majas platvormide vahel ronides tekitab tõelist õõva mängu helitöö. Heli loob rohkem kui 50% mängust, sest lisaks visuaalsetele vihjetele saab ainult heli kaudu mõista, mida olendid tegelikult esindavad. Näiteks roomasin mööda kummituslikke mantleid täis kapi põrandat, seal olles märkasin seina taga liikuvat tumedat kuju. Reaktsioon oli klassikaline – muusika hüppas lakke, heliliselt järgnesid kummalised loomalikud häälitsused, kuid erisus tekkis siis, kui olendi möödumine kutsus esile ka ema kriiskamised, karjumisest väsinud hääle ja korduvad vaidlused kellegi vahel. Minust ei möödunud mitte klišeeline kuri vari, vaid emas kogunevate tumedate jõudude kogum, mis otsib väljapääsu.

Ema vajadus väljapääsu järgi leidis tihti tee alkoholini. Näiteks risustavad pudelid maja kohe algusest peale ning põrandal vedelevad lapse joonistatud pildid, mis muutuvad aina süngemateks. Vastastega kokku puutudes ei juhtu lapsega midagi muud peale selle, et ta visatakse kaugusesse ja ta ärkab natuke eemal üles nagu oleks magama jäänud. Väga hea, et mängu loojad ei hakanud last reaalselt tapma, et siis salvestuspunktist uuesti alustada – see oleks olnud lihtsalt vale.

Among the Sleep on tõeliselt õõvastav, sest õuduse tekkepõhjused on psühholoogiliselt veenvad. Alati on võimalik tajuda tekkinud ideid elust suurema koletise taga. Lõpp on üsna kurb nii ema kui ka lapse jaoks, kuid siiski tekib pimedusse piisavalt palju valgust, mis lubab arvata, et kõik saab siiski korda.