E3 ja iganenud arusaamad mängutööstuses

Just äsja eelmisel nädalal lõpusirgele jõudnud elektroonilise meelelahutusmessil E3-l esitleti ka seekord ohtralt uusi ja vanu videomänge nii erinevatele konsoolidele, kui ka arvutile mõeldud eksklusiivseid elamusterohkeid järjelugusid ja originaalsed teoseid. Nagu igal E3-l, oli ka tänavusel messil esikohal juba aastaid mängijatele rahuldust pakkunud pikaealised seeriad nagu Halo ja Assassin’s Creed. Aasta, või vahel ka kahe, möödumisel, kui ilmub järjekordne tuntud seeria värskeim episood, üritatakse pakkuda midagi uut ja rabavat.Eeldatavasti alati midagi sellist, mida ei ole varem niivõrd täiuslikul ja uuenduslikul kujul tehtud. Samal ajal, kui iga aasta proovitakse leiutada uusi ja värskeid lähenemisnurki, jääb reaalne elu, mida asustavad tulihingelised mängurid, kaunikesti tahaplaanile ja sellel on kahjuks ka oma tagajärjed. Tekib konflikt fänne aastast aastasse rahuldava valemi ning sellest tuleneva ajast maha jääva mõtlemise vahel.

Assassin’s Creed: Unity ja naispeategelaste eiramine

Seekordse E3-l esitles Ubisoft, kes on juba aastaid nautinud oma kõige suurema seeria Assassin’s Creed meeletut edu, oma kõige uuemat episoodi, mis kannab alapealkirja Unity. Unity, ehk ühtsus, leiab mängus väga suurt rakendust. Seekordseks ajaperioodiks on Prantsuse revolutsioon ja esimest korda seeria ajaloos saab mänguga liituda ka kolm sinu kaaslast. Tegemist on vägagi tervitatava lahendusega kõigile mänguritele, kes soovivad kaaslastega revolutsioonilise Pariisi katuste kohal turnida ja hüpelda, kuniks jõudu jätkub. Kui aga tekkis küsimus, et kas on ka võimalus valida endale seniste mehehakatiste asemel kaaslaseks naissoost isik, oli Ubisofti vastus ootamatult ebalev ja kohmakas; nagu nad ei püüakski või tahakski  varjata asjaolu, et uut mängu tehes naistegelaste lisamisele üldse ei mõeldudki. See oli minu ja enam-vähem ka enamike interneti kogukondade (Polygon, Kotaku jpt) reaktsioon Ubisofti vastusele.

Ubisoft nimelt vastas, et naistegelase loomiseks kulub liialt ressursse. See vastus on justkui kahetähenduslik: naistegelasi ei olnud Unity tarbeks planeeritud, kuna meestegelaste disain on aastaid olemas olnud, või Assassin’s Creed seeria loomisel, mis on alati olnud meestekeskne (välja arvatud esialgu PS Vitale laekunud Assassin’s Creed III: Liberation’i puhul) ei mõelda juba algstaadiumis potentsiaalsetele naispeategelaste lisamisele. Seda ei ole nad varem teinud ja ilmselt arvatakse, et vaevalt nende mänge miljonite kaupa tarbivad mängurid ka taolist muutust soovivad. Veider, väga veider. Eriti arvestades fakti, et käes on 2014. aasta.

Me elame erakordselt vingel tehnoloogilise innovatsiooni ajastul ja ometigi on säilinud niivõrd iganenud mõtlemine. Mängureid on mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, noori ja vanu ning ometi ei soovita isegi mänguritele endile vastu tulla ja pakkuda suurimates seeriates mitmekesist tegelaskonda. Veider, sest mängureid on üle terve maailma, igast võimalikust kultuurist, soost, keelest ja rassist. See haakub ka Ubisofti Assassin’s Creed’is esitletud motoga, kus nad on loonud seeria silmas pidades väga suurt hulka erinevaid kultuure, religioone ja uskumusi. Nii tekibki vasturääkivus, kus stuudio ise väidab, et naistegelaste lisamine nende mängudesse on aeganõudev ja keeruline, eriti veel siis kui see tõele ei vasta. Siit leiate Kotaku artikli, kus Ubisofti esindajad stuudio valikut põhjendavad. Tasub veel lugeda mõtteid, mida jagas sellel teemal Naughty Dog stuudio üks mänguarendajatest. Suitsukate ei töötanud ja Ubisoft astus väga valjult ämbrisse.

Mass Effect ja soo vahetamise võimalus

Aastatel 2007-2012 võitis mängurite südameid eepiline kosmoseooper Mass Effect. Juba seeria esimeses osas anti mängijatele võimalus vahetada peategelase sugu. Mõte on lihtne: nii mees- kui naismängijad said rahulikult valida neile meelepärasest soost peategelase, kellega siis kogu triloogia (või ainult üks osa) läbi mängida. Miks seda meetodit tihedamini ei rakendata? Viimasel ajal ei ole olnud pea ühtegi mängu, mis annaks võimaluse vahetada sugu. Kui mängu enda lugu ei ole otseselt seotud peategelase sooga, siis miks ei võiks olla võimalus tegelase sugu vahetada? Ubisofti sõnul nõuab see liiga palju tööd, kuid see ei ole kindlasti piisavaks põhjenduseks. Uuenduslikkus ja mitmekesisus ei tohiks kunagi jääda toppama, aga nii juhtub kui populaarset seeriat on mugavam toota nii, et töötavat valemit üldse ei muudeta. 2007. aastal saime ühes suurimas seerias vahetada oma peategelase sugu ja nüüdseks on see tendents põhimõtteliselt välja surnud. Ei saagi enam aru, et kas liigume tuleviku suunas või mitte. Kas näiteks mängu Assassin’s Creed: Black Flag peategelaseks oleks võinud olla naine? Loomulikult!

Telltale`i The Walking Dead ja õnnestunud katse luua tugev naistegelane

Telltale, kelle kõige tuntumad seeriad The Wolf Among Us ja The Walking Dead naudivad hetkel fännide ja kriitikute kiidulaulu, on Ubisoftiga võrreldes küllaltki väike stuudio, kuigi nende senine kvaliteet on taganud neile laia mängumaa, kus nad saavad neile omast stiili aina huvitavamalt rakendada. Hetkel on neil töös nii Borderlands’i kui ka Game of Thrones’i teemalised mängud.

Eelmisel aastal oli Telltale’i The Walking Dead 2. hooaja avaosa üheskoos Naughty Dogi The Last of Us’i, Crystal Dynamicsi Tomb Raider’i ja Irrational Gamesi Bioshock Infinite’iga tõeliselt jõulised näited, kuidas intelligentsed ja püüdlikud stuudiod suudavad mitmekesise peategelaskonna abil läheneda nii mängumehaanikale kui ka loo arendusele hoopis värskema ja uuenduslikuma nurga alt. The Walking Dead 2. hooaja peakangelaseks on 9-aastane väike tüdruk Clementine, kes on sunnitud zombide poolt laastatud maailmas langetama otsuseid, mida temasugune laps ei tohiks mitte kunagi teha. Kui rääkida mitmekesisusest, siis Telltale on leidnud tõelise niši, mida suurstuudiod ei ole veel julgenud puudutada – asetada mängija väikese tüdruku rolli ja langetada otsuseid mitte enda loogika, vaid lapse enda heaolu alusel. Siinkohal tasub taaskord tõdeda, et on tekkinud olukord, kus väike stuudio nagu Telltale julgeb rakendada kaasaaegseid ja intelligentseid ideid ning suurstuudiod nagu Ubisoft kordab vanu ja testitud valemeid, et tagada maksimaalne edu. Seeläbi on nende julgus ja uuenduslikkus teosammul arenev. Telltale on vaid üks näide stuudiotest, mis ei pelga kasutamaks oma mängudes mitmekesist tegelaskonda.

Ubisofti Aisha Tyler ning naismängurite presentatsioon

Ubisofti E3 pressikonverentsi õhtujuhiks on viimased kolm aastat olnud karismaatiline ja valju iseloomuga Aisha Taylor, kes püüab end juba kolmandat aastat esitleda kui mängurit nagu sina ja mina ning kõik teised siin ilmas. Tyler on muidu igati tore õhtujuht, aga tema kui naine, kes püüab internetti ja saalitäit inimesi veenda, et ka tema on mängur, on vägagi tobe. Mängur ei pea mitte kellelegi tõestama, et ta on mängur ja see kehtib nii meeste kui ka naiste puhul. E3 esitluse tarbeks on Tyler muidugi ideaalne, toonitades mängunduse varieeruvust ja näidates kõigile, et kaasaegne mõtlemine on Ubisofti taolisele stuudiole vägagi iseloomulik. Tyleri etteastes aga peegeldub vastu liigne püüdlikus esitleda end naismängurina. See päädib karikatuurse ja teatraalse mänguga, kus jääb reaalsus tahaplaanile.

Kas see on tõesti ainus viis naisi mängurina esitleda? Milles siis probleem? Kas naine kui mängur ja mängu tegelane ei ole siis juba rohujuure tasandil igati aktsepteeritav ja loomulik nähtus, mille üle mängurid väga pead ei vanguta? Naine ja mees mänguri ja mängutegelasena on võrdsel tasandil, vähemalt minu jaoks. Milleks muuta etenduseks miski, mis enamiku maailma jaoks on loomulik nähtus? Kas stuudiod püüavad pigem ennast või kedagi teist veenda vastupidises? Jäägem rahulikuks, toogem E3-e lavalaudadele nii mehi kui ka naisi, lühikesi ja pikki, noori ja vanu, sest päeva lõpuks tahame me kõik uusi ja ägedaid mänge, mitte masinlikult tekitatud kulmu kergitavat tobedust ja vastuolulisust. Vaatamata asjaolule, et olen kogu aeg keskendunud Ubisofti E3-e esitlusele, ei ole mul selle stuudio vastu mitte midagi. Kasutasin neid kõigest näitena, sest erinevalt teistest stuudiotest, suutsid just nemad tänavusel E3-l suure kolinaga ämbrisse kukkuda.

Tulevased naispeategelastega mängud ja nende paratamatu vähesus

Nüüd aga tiriks rambivalgusesse E3-l üksnes naispeategelastega välja kuulutatud tulevased mängud ning toonitaksin kurba fakti, et neid oli hirmus vähe. EA näitas oma pressikonverentsil täiendavat materjali Mirror’s Edge’i kauaoodatuid järjele, mis hetkel kannab lihtsalt pealkirja Mirror’s Edge 2. Mängu esimene osa ilmus 2008. aastal ning alles nüüd paari viimase aasta jooksul hakkasid ilmuma märgid, et lõpuks ometi võib sellele ka järge oodata. Peamine põhjus on kindlasti see, et mäng ei müünud nii hästi kui EA lootis ja seega keskenduti suuremat edu lubavatele mängudele nagu näiteks Battlefield. Nõudlus aga tuleb siis, kui juba korra pakutud toodet enam mängijatele kätte ei anta. Mida meile keelatakse, seda me ka nõuame. Asi pole mitte selles, et Mirror’s Edge on vaimselt ja füüsilise tugeva naispeategelasega mäng, vaid pigem selles, et mäng pakub oma kliiniliselt valges linnas turnides ja joostes ohtralt uuenduslikkust, mis mänguritele meele järgi, kuid kuna nõudlus ja levik oli liiga väike, siis järje tootmisest loobuti. Hetkel ei jää muud üle kui rõõmustada, et Frostbite 3 mootoriga valmiv uue generatsiooni Mirror’s Edge’i väljalaske kuupäev on juba õige lähedal.

Eelmisel aastal väga edukalt ja märulirohkelt uut elu alustanud Tomb Raider saab endale koguni kaks uut mängu. Rise of the Tomb Raider on otsene järg eelmise aasta uusversioonile ja Lara Croft and The Temple of Osiris on põhimõtteliselt mõtteline järg 2010. aasta seiklusplatvormikale Lara Croft and the Guardian of Light. On vägagi tervitatav, et Guardian of Light formaat saab endale lisa, sest antud mäng oli igati õnnestunud seiklusrikas mõistatusplatvormikas. Siinkirjutaja nautis ääretult Lara Crofti uut tulemist.

Eelmisel aastal ilmunud ja totaalse uuenduskuuri läbi elanud Tomb Raider jätkab arvatavasti sama vägivaldse, märuli – ja tunneterohke stiiliga ka uues mängus. Mis on aga muutunud ja mis on valesti? Miks E3-l näidatud mängu Rise of the Tomb Raider treiler on oma taotluselt Lara Crofti kui mängu peategelase suhtes vägagi ebaaus? Tailer näitab meile, et esimese osa sündmuste tõttu on Lara sunnitud psühholoogi juurde pöörduma. Trailer justkui püüab meile maha müüa katset Larat veelgi enam inimlikustada, asetades ta haavatava noore naise rolli, keda kummitavad õudustäratavad teod, mida ta saatis korda luupainajalikul Jaapani saarel. See on väga ebaloogiline, sest igaüks, kes uue Tomb Raider’i mängu korralikult lõputiitriteni läbi mängis, teab, et füüsiliselt ja psüühiliselt kurnav seiklus hullumeelsuse saarel oligi haavatava Lara ümbersünd väsimatuks ja jõuliseks sõdalaseks. Milleks teda nüüd traileri järgi psühholoogilisele ravile saata, on täiesti mõistusevastane. Taaskord on mängus tõsiasi, et stuudiod lihtsalt ei oska ega suuda naistegelasi korralikult kirjutada ja esitleda. Sõltumata sogast vett tekitavale treilerile on järgmise põlvkonna uus Tomb Raider’i mäng enamgi kui oodatud. Eelmine osa oli lihtsalt väga hea.

Järgmise E3-ni

Võimalik, et mõne suurstuudio naispeategelasega uus mäng jäi mul kahe silma vahele, aga taoliste mängude vähesuse ja samas nende tugeva kvaliteeti näitlikustamiseks peaksid Mirror′s Edge ja Tomb Raider olema üsnagi piisavad. Eks näis, kas ka järgmisel E3-l kordub kõik vanaviisi või näeme lisaks mängumootorite ja graafilise ilu täiendamisele ka suuremat arengut mees-ja naissoo võrdsustamises. Oleks juba aeg.