Space Engine

Space Engine (0.9.7.1) on tasuta allalaetav kosmost simuleeriv kolmemõõtmeline programm, kus saab ilma piiranguteta lennata planeet Maast kuni kaugete galaktikateni. Teadaolevad piirkonnad kosmosest on esindatud astronoomiliselt korrektsete andmete järgi; astronoomia poolt kaardistamata piirkonnad on loodud protseduuriliselt. Miljonid galaktikad, triljonid tähed, lugematud planeedid – kõik on vabalt avastatavad. Võid maanduda igal planeedil, kuul või asteroidil ja vaadelda võõraid maastikke ja taevanähtuseid. Võid isegi juhtida tähelaevu ja atmosfäärisüstikuid.

Meie galaktikas on ligikaudu 400 miljardit tähte ning vaadeldavas universumis on üle 100 miljardi galaktika. Et nende rohkust paremini visualiseerida, on astronoomid tihtipeale maininud, et universumis on rohkem tähti, kui on liivaterasid tervel meie planeedil. Space Engine’iga läbi universumi lennates saame aga tõenäoliselt kõige efektiivsema tunnetuse sellest, kui palju tähti meie universumis tõepoolest on, kuna antud simulaator on üleni kolmemõõtmeline ja meil on vabalt võimalik lennata kuhu iganes soovime. Lennates näiteks sisse mõnesse lugematutest täheparvedest, mis kaugelt vaid väike valgusetäpike näib olevat, läheb ekraan järsku väga eredaks ja me avastame, et meie ümber on sadu tuhandeid või isegi miljoneid tähti (mis võib protsessorile üsna koormav olla).

Teine asi, mis Space Engine‘t mängides ilmseks saab, on see, kui uskumatult kaugel tähed üksteisest on. Meile lähim täht Proxima Centauri näiteks asub 4.2 valgusaasta kaugusel, mis on umbes 40 triljonit km. Kõige kiirem kosmoselaev, mille inimesed on loonud, Helios 2 kosmosesond, saavutas kiiruseks ligikaudu 70 km/s. Sellise kiirusega läheks aega umbes 18 000 aastat, et jõuda Proxima Centaurini ning see on veel lähim täht. Kõige kaugemad tähesüsteemid, mis on avastatud, on meist ligikaudu 13 miljardi valgusaasta kaugusel.

Miks on tähed meie universumis üksteisest nii kaugel? Sest universum on tohutult suur ja tohutult tühi – järjekordne fakt, mida Space Engine perfektselt illustreerib. Vaadeldava universumi diameeter on ligikaudu 93 miljardit valgusaastat ja 95% sellest on tühjus (tegelikult tumeenergia ja tumeaine, kuid need on nähtamatud ja nende mõju on vaid gravitatsiooniline).

Seega kõik need sajad miljardid galaktikad, tähed, planeedid ja muu on vaid murdosa sellest universumist. Enamik sellest on tühjus. Pime, vaikne, külm tühjus. Erinevalt Maast, on kosmos üks üksildane ja vähese külalislahkusega koht. Ometi on see aga ka üks erakordselt kaunis, kummaline ja salapärane koht ning selle vaenulikkus elu vastu on kõigest järjekordne katsumus, mida tehnoloogia ja inimleidlikkuse abil ületada. Ühel päeval, kui meie liik selleks ajaks välja ei ole surnud, rändame me kosmoselaevadega teistesse planeedisüsteemidesse. Momendil aga peame me leppima selle simuleerimisega.

Kosmose avastamine Space Engine’is võib vahel veidi hirmuäratav olla, kui näiteks mõne galaktika või täheparve keskel asuva musta augu juurde satume ja näeme, kuidas selle tohutu mass ajaruumi enda ümber painutab või kui satume näiteks piirkondadesse kosmoses, kus näib ainult pimedus olevat. Enamiku ajast on selle mängimine aga üpriski joovastav kogemus, kui maandume näiteks mõne kauge tähe ümber tiirleval kummalisel eksoplaneedil, jälgime komeete koos nende pikkade tolmust ja laetud osakestest koosnevate sabadega või satume mõnda mitmiktähe süsteemi, kus tähed ümber üksteise ringlevad.

Space Engine‘i mängimine võib olla ebamugav kogemus nende jaoks, kes end aja keskpunktiks, põhjuseks ja eesmärgiks peavad – kuid seda enam peaksid nad seda proovima. Igasugune astronoomiaga tegelemine on tegelikult üsna tagasihoidlikuks tegev kogemus, sest ehkki meile vastupidist meeldib teeselda, ei asu me universumi keskel ja universum ei ringle ümber meie. Me ei asu isegi Linnutee galaktika keskel, asume selle keskpunktist ligikaudu 26 000 valgusaasta kaugusel, Orioni harus. Mis on hea, sest meie galaktika keskel, nii nagu ka tõenäoliselt iga galaktika keskel, asub ülimassiivne must auk, mille lähedusse me ilmselt sattuda ei sooviks. Space Engine’is võime seda seevastu külastada, ilma et selle gravitatsiooniline tõmme meid spagettideks venitaks.

Tehnilisematele astronoomiahuvilistele on võib olla väärtuslikum tasuta allalaetav Microsofti tarkvara Worlwide Telescope (tõenäoliselt ainuke läbinisti hea programm, mille Microsoft eales loonud on), kuna see koosneb tõelistest teleskoopidega tehtud fotodest. Interaktiivseid planetaariume ja universumi simulaatoreid on veel teisigi, kuid Space Engine on momendil ainuke üleni kolmemõõtmeline kaasaegse graafikaga simulaator tervest meile teadaolevast – ja mitteteadaolevast – universumist.

Tõsi küll, et tegemist on veel beeta versiooniga, sisaldab see mõningaid tõrkeid, puuduvaid detaile ja paneb kohati ka pange, mis puudutab astronoomilist täpsust. Kuid võttes arvesse universumi lõputut suurust ja kompleksust, et me üldse sel väikesel planeedil juba niivõrd palju meid ümbritseva universumi kohta teame ja seda virtuaalselt kujutada suudame, on üks kuradima hämmastav saavutus. Järgmises versioonis peaks lisanduma isegi Oculus Rifti toetus, millega Space Engine mängimine oleks ilmselt üks vapustavalt fantasmagooriline kogemus.

Nüüd, kuna universum on niivõrd suur ja tühi, siis võib vaja minna natuke kannatust, et kõige erakordsemate kosmiliste nähtustega kokku puutuda ja programm on veel kohati kohmakas ning jookseb aeg-ajalt ka kokku, kuid veidi kannatust varudes võib selle mängimine olla ohtralt silmailu pakkuv ja üpriski meeli laiendav elamus. Ning mitte selline „meeli laiendav elamus,“ kus peale hallutsinogeensete ainete kasutamist leiad järsku, et oled kilpkonnade kuningas vms.

Lõpetuseks mainiksin ma veel, et poleks ilmselt väga raske uskuda, et igal piisavalt arenenud tsivilisatsioonil on üksikasjalik kolmemõõtmeline arvutitega loodud mudel meie universumist, mida nad konstantselt täiendavad. Vahest on nendes mudelites koguni meie väike planeet esindatud. Tõenäoliselt oleksid nad tänu spektroskoopiale teadlikud isegi sellest, et meie planeedi atmosfäär sisaldab hapnikku ning kuna taimed seda toodavad, eeldaksid nad seega, et siin eksisteerib ka elu; ehkki mitte ilmtingimata intelligentne elu. Ning kui nad meie raadiolaineid vastu suudaksid võtta, näeksid nad läbi meie telesaadete, filmide ja raadio, et õpetame oma lastele mõrvamist, vägistamist, julmust, ebausku, kergeuslikkust ja konsumerismi, mille puhul nad lausa veendunud oleksid, et intelligentset elu siin veel ei eksisteeri ja et meiega ei maksa nii pea ühendust võtta.

Space Engine saab alla laadida siit