Alien: Isolation – püüdlused parandada eelnevalt hävitatut

Mäletate kogu seda rõõmu ja joovastust, kui Gearbox Software’i ja Sega pikalt töös olnud Aliens: Colonial Marines lõpuks meieni jõudis ja me olime tulemusega täpselt sama rahul nagu kõikide eelnevate ülivingete promoklippide põhjal võis loota?  Jah, mina ka mitte.

Ridley Scotti ja James Cameroni poolt ikooniliseks ulmeõuduseks raiutud Alien’i seeria on juba varemgi lugematul hulgal videomängu meediumisse jõudnud ja tulemuseks on alati olnud kas siis küllaltki põnevad või siis kiirelt unustatavad projektid. Mäletan selgelt kuidas mängisin PlayStation 1 peal nüüdseks juba 14 aasta vanust adaptsiooni seeria neljandast filmist Alien: Resurrection. Tollal mõjus antud mäng vägagi õudustäratava ja pingelise kogemusena. Sama ei saa aga absoluutselt öelda seni viimase ja pea kõigi poolt pikalt oodatud kohutavalt halva Aliens: Colonial Marines’i kohta. Mäng suutis pakkuda ainult imekspandavalt suures koguses frustratsiooni ja kurbust, et rikkalikul materjalil põhinev adaptsioon nii õnnetult läbi kukkus. Otse loomulikult tuleb arvesse võtta ka mängu loomisprotsessi jooksul toimunud mahhinatsioone, mille tõttu kogu läbikukkumine niivõrd õnnestunult teoks saigi.

Nüüd, kus juba oktoobri seitsmendal päeval jõuab meieni järgmine filmiseeria põhjal valminud mäng Alien: Isolation, tundub, et peaksime olema ülimalt ettevaatlikud, sest teist korda ei ole ju mõtet vastu näppe saada või mis? Õnneks tundub, et stuudio The Creative Assembly (Total War seeria) on hakkama saanud kardinaalselt erineva mänguga. Vaatamata tõigale, et levitajaks on taaskord Sega, kes solvas meid Colonial Marines’iga, on tohutult suur tõenäosus, et Alien: Isolation on mäng, mis pakub kogu seeriale midagi väga uut.

Isolation üritab laia kaarega tüürida julgelt eemale tüüpilistest esimese isiku vaates tulistamistendentsiga mängudest, nagu seda oli tuim ja igav Colonial Marines. Selle asemel sukeldutakse õudusmängude Amnesia ja Outlast stiilide eri variatsioonidesse. Outlast’i ja Amnesia mängumehaanika nägi ette, et mängija mitte ei võitle ega tulista ribadeks oma vastaseid, vaid ainus võimalus eluga pääseda on põgeneda ja peituda. Sama mehaanikat kasutab ka Alien: Isolation. Kogu mängu peale ei jahi sind mitte sada verejanulist happest tilkuvat tulnukat, vaid ainult üks.

Kui meenutada 1979. aasta Ridley Scotti filmi Alien, mis sellele kõigele aluse pani, siis kõige õudsamaks aspektiks oligi just see üks ja ainus pimeduse varjus luurav tulnukolevus, kes kosmoselaev Nostromo liikmed ükshaaval oma pisikese rõveda suuga kostitas, kuni Ellen Ripley talle otsa peale tegi. Rääkides Ellen Ripley’st, siis Alien: Isolation’i peategelaseks ongi Ripley tütar Amanda, keda on ema kadumine kogu elu piinanud. Saades jälile värskeimatele jälgedele, mis selgitaksid ema kadumise põhjuseid, satub Amanda keset luupainajat, mille Ellen oli juba mitmeid kordi läbi elanud. Siinkohal ei jäägi muud üle,  kui tõdeda, et The Creative Assembly püüab luua esimese Alien’i filmile sarnanevat kogemust. Siiralt loodan, et see neil ka õnnestub.

Alien: Isolation on ammutanud kohutavalt palju inspiratsiooni seeria esimesest filmist ja seda toetab ka seeria fänne rõõmustavad lisaosad, kus mängija saabki astuda keset 1979. aasta filmi sündmustikku. Kõigele lisaks laenavad kõik vanad head näitlejad nendele lisadele ka oma hääled.

Kogu senisest promomaterjalist saab teha ainult ühe erutusvärinat vääriva järelduse, et Alien: Isolation on õõvastava keskkonna, teravat pinget kruttiva tempo ja ehmatavalt peletava mehaanikaga ulmeline õudus, mis mitte kuidagi ei tohiks meid taaskord julmalt petta. Aga siiski….olgem valmis halvimaks, sest kui aus olla, siis Colonial Marines võis nii praeguse kui ka tulevaste Alien’i seeria mängude maine mõningal määral ära rikkuda. Maine sai kahjustada. Loodame, et seda enam ei juhtu.

Isegi mängu arendajad hoolitsevad selle eest, et neid Colonial Marines’iga üleliia ei seostataks.

Alien: Isolation ilmub 7. oktoobril PC, PS3, PS4, Xbox 360 ja Xbox One peale.