Unrest – ootamatult keeruline rollimäng

Unrest on Kickstarterist hoo sisse saanud 23. juulil ilmunud rollimäng, mille tegijate meeskonda kuulub ka täpselt üks eestlane. Mängu loojad soovisid võitlusstseenidele toetuvate RPG-de sekka lisada midagi värskendavat. Vahel võib värskust leida ka segaduses ning piiritlemata olukordades ja sellele ongi mängutegijad siin enim panustanud.

Unrest on iselaadi RPG. Parandan ennast – erakordne RPG! See on asjaolude ning dialoogide võrgustik surmast, pettumusest, armastuse puudumisest, valust, näljast, rasketest valikutest, hoolimisest, valetamisest, võimust, diskrimineerimisest… kokkuvõtlikult – elust. See mäng ei anna aimu õigest ega valest käitumisviisist, ei määra tõe ega vale piire, ei omista karakteritele hea ega halva tegelase positsiooni ning mis kõige enam silma jääb – näitab maailmas paratamatult leiduvat pinget. Seda mitte visuaalselt, vaid emotsionaalselt.

Mängu lugu leiab aset väljamõeldud Indias, kus mängijale antakse võimalus näha elu viie erineva karakteri silmade läbi. Elus leidub hetki, kus sooviks näha olukordi kellegi teise silmapaari läbi, mõista tema analüüsi ja otsuste tagamaid. Olen tänulik, et Unrest mulle sellise võimaluse andis. Sama konflikti võib kogeda erinevalt, olenevalt tegelase olukorrast ja ideaalidest. Nii leidsin ma end korraga mitme tegelase rollis ja kogesin konflikti seetõttu mitte tegelaste vahel, vaid just iseendas. Unrestis on otsused tugevalt isikliku mõju all – ma olen ühtlasi kuningas, kes otsustab kuningriigi poliitilise saatuse üle kui ka vaene talumees, kes peab eelkõige hoolitsema oma pere eest.

Viis karakterit jagunevad kastisüsteemi – vaesest kuningani. Vaesed nõuavad toetust, süüa ning lahendusi, kuninglik pool ei suuda neid probleeme lahendada ning lükkab otsustamist edasi oma järglaste kaela. Ning teate…Unrest ei too nendele probleemidele täit lahendust, kui üldse mingi lahendus esile kerkibki. Kõik viis tegelast peavad hakkama saama enda isiku ja otsustega ning teiste (mängija) poolt tekitatud probleemidega. See pani mind tundma, et nad vastutavad täpselt nii ausalt oma otsuste tagajärgede eest nagu teevad seda minu kõrval seisvad inimesed ning kaasa-arvatud ma ise.

Kuigi Unrest peegeldab tegelaste otsuseid suhteliselt realistlikult, on sellega harjumine ootamatult raske. Mängu sisseelamine võttis mul aega enam kui pool mängitavast ajast. Võib-olla on kastisüsteemi ja kuningriigi kontseptsioon mulle liiga võõras või on mäng oma sisult nii ootamatult keeruline, et esimese hooga ei jõua süvenemisvõime ja nii suures hulgas emotsionaalse informatsiooni haldamine loole järele. Olen nõus mõlemat vastust aktsepteerima. Samas, kui mängida Unrest teist korda läbi, jõuab selle mängu taga olev geniaalne lugude kooslus peaaegu terviklikult kohale. Mäng sarnaneb heale sügavmõttelisele filmile, ainult et nüüd saab dialoogide üle ise otsustada.

Unresti dialoogidest ei avaldu meile pelgalt inimeste ja ühiskonna pahupool, vaid ka omapärane ja mänglev huumor. Isegi surm ei tähenda lõppu. Lugu läheb edasi ja otsused seisavad uute karakterite käes. Läbi dialoogide tooni saab suunata oma karakteri iseloomu: sõbralik, kriitiline, ettevaatlik, ootamatu, isiklik, poliitiline. See on üks väheseid kohti, kus mäng annab mängijale vihje ning aitab mõista oma vastuse tagajärgi. Kuid iial ei tea, millal oled parimat tahtes loonud olukorra, kus pead nentima: „You don’t know how your children will eat next week, but at least you know where you stand.“

Unrest on vähemalt minu jaoks üks selle aasta parimaid mänge. Kontseptsioon on keeruline, kuid väga nauditav oli proovida midagi, mis sundis mind enda mugavustsoonist välja tulema. Unrestis on keeruline oma tegelasele õiget kohta leida ja tekib küsimus, et kas ongi olemas õiget vastust. Arvan, et ei ole. Vähemalt üks vaene mees oskas öelda, mida temal vaja läheb: „I need a skin, a new skin“. Umbes niimoodi tundsin ka mina ennast peale mängu lõpetamist.

Et teada saada rohkem Unresti teinud meeskonna kohta, loe Mikk Luigega tehtud intervjuud. Mäng on müügil Steamis hinnaga 11.99€.