Vigade parandus: Ryse: Son of Rome

Eelmise aasta lõpus välja tulnud Ryse: Son of Rome on seiklusmäng, mis viib meid 1. sajandisse keiser Nero aegsesse Rooma impeeriumisse. Astudes leegionäri Titus Mariuse sõdurisandaalidesse, võitleb mängija barbarite vastu Britannias, kaitseb Rooma linna hävingu eest, pistab rinda keisri ja tema kahe pojaga ning jõuab lõpuks kuulsasse Colosseumigi. Ekraani ees istujal on võimalik näha noort Rooma keisririiki oma täies hiilguses ja intriigiderohkuses. Kahju vaid, et suur osa sellest, mida Ryse meile näitab, tõele ei vasta.

https://www.youtube.com/watch?v=s5jZwRhtVGY

Mul ei ole vähimatki ajaloolises kontekstis räägitud fiktsionaalsete lugude vastu. Videomängud on aga ülipopulaarne meedium, mille tarbijaskond kasvab iga päevaga. Üsna suur osa mängijatest ei ole kursis Rooma riigi ajaloo arengut iseloomustavate detailide ja faktidega ning sellest ei ole midagi hullu, ent olukorras, kus meie teadmised möödanikust on piiratud ning ainus informatsioon mingi sündmuse kohta tuleb videomängudest, on erinevad valearusaamad kerged levima. Ryse’i mängija teadvustab endale, et narratiiv, mida ta kogeb, on fiktiivne, kuid ta võib siiski hakata teatud mängus nähtud detaile seostama vastava perioodi või sündmusega reaalses ajaloos. Kuna Ryse’i sündmustik ei vasta suurel määral sellele, mida me tänaseks ajaloost teame, olen võtnud nõuks välja tuua selle mängu suurimad möödalaskmised.

KAPRIISNE KEISER

MÄNGUS…

… on Rooma imperaatoriks Nero, üks tuntumaid keisreid. Ta on juba vana ja kiilanev mees, kes valitseb riiki koos oma kahe poja, Commoduse ja Basileusiga. Ei keiser ega tema priiskajatest pojad pole roomlaste seas eriti populaarsed ning valitseva perekonna raskustele on kaalu lisanud Rooma linna ähvardav sõjaline häving.

KUID TEGELIKULT…

… ei elanud keiser Nero piisavalt vanaks, et oma elu kuldseid aastaid nautida. Lucius Domitius Ahenobarbus, kes keiserliku perekonna liikmena hakkas kandma nime Nero, sündis 15. detsembril aastal 37 Rooma lähistel Antiumis. Tema ema oli Agrippina, 41. aastal mõrvatud keiser Caligula õde. Tegu oli ülimalt võimeka ja võimuka naisega, kelle mahhinatsioonide tulemusena adopteeris keiser Claudius Luciuse aastal 50 oma perekonda. Nüüd sai poiss nimeks Nero. Aastal 54 suri Claudius kahtlastel asjaoludel ning sama aasta oktoobris sai noor Nero troonile. Tema valitsusaega iseloomustasid mitmed erinevad skandaalid ja vandenõud, millest üks sai talle ka saatuslikuks. Olles senati poolt tagaotsitavaks kuulutatud, võttis Nero 9. juunil aastal 68 endalt ise elu. Ta suri 32 aasta vanusena.

Oma neliteist aastat väldanud valitsusperioodi ajal oli keisril kolm abikaasat. Nero teine naine, Poppea Sabina, sünnitas talle 63. aastal tütre. Tüdruk sai nimeks Claudia Augusta, kuid suri neli kuud hiljem. Poppea jäi ka teist korda rasedaks, kuid väidetavalt lõi keiser 65. aastal vihahoos oma lapseootel naist kõhtu, tappes seeläbi nii oma naise kui ka sündimata lapse. Kuna ajalooallikad, mis Nero valitsusperioodist kirjutavad, on keisri suhtes selgelt negatiivselt häälestatud ning teavad mainitud juhtumist ainult kuulujuttude kaudu, siis tasub vägivallahoos surnukslöödud naise loosse skepsisega suhtuda. On näiteks arvatud, et Poppea suri sünnitusel. Keisril ei olnud seega poegasid. Commodus kuulus tõepoolest keiserlikku perekonda, kuid enam kui sajandi jagu hiljem – ta valitses Rooma riiki 2. sajandi lõpus pärast kuulsat Marcus Aureliust. Basileus seevastu on täiesti fiktsionaalne tegelane. Basileus on muuseas ka kreekakeelne termin, mis tähistas kuningat või valitsejat ja mille juured võivad ulatuda umbes 15. sajandisse eKr. Hiljem kasutasid seda tiitlina näiteks Bütsantsi keisrid.

Nero valitsusperioodil ei ähvardanud Roomat kordagi ükski vaenulik armee. Britannias toimus tõepoolest ülestõus ning natukene võitlemist leidis aset Armeenias ja hiljem Juudamaal, kuid üldiselt oli Nero aeg impeeriumis rahulik. Armeenia konflikti lahenemine võttis küll palju aega, kuid sõjalisi kokkupõrkeid oli vähe, ning Juudamaa sõda leidis lõpu alles pärast Nero surma. Mingit suurt koalitsiooni, mida juhtinuks Briti saartelt pärit sõdalanna, ei eksisteerinud.

MAAILMA KUULSAIM AMFITEATER

MÄNGUS…

… näeme Colosseumi juba varakult. Kaitstes Roomat ründavate barbarite hordide eest, on see massiivne ehitis tihti linna panoraami osana tagaplaanil mängija tähelepanu köitmas. Ryse on graafiliselt muljetavaldav mäng ning kümnete lehvivate lippudega pikitud kuldsetes päikesekiirtes Colosseum nägi siinkirjutajale välja väga muljetavaldav. Mängu lõpus viisid Mariuse seiklused teda ka selle ehitise sisemusse, kus ta tuhandete pealtvaatajate valju kaasaelamise saatel oma vaenlastele vastu astus ning lõpuks nad ka hävitas.

KUID TEGELIKULT…

… ei olnud seda kuulsat areeni mängu sündmuste ajal veel olemas. Kui võtame ajaloolise positsioneeringu aluseks Nero valitsusaja, siis Colosseumit tollal veel ei eksisteerinud. Roomas ringi jalutavale huvilisele avanes toona hoopis teistsugune vaatepilt. Enne 64. aastal aset leidnud suurt tulekahjut oleks hilisema amfiteatri kohal tõenäoliselt silma hakanud rägastik kitsaid ja ebakorrapäraseid tänavaid. Majad olid halvasti konstrueeritud, ehitatud puidust ja asusid üksteisele väga lähedal. Hiljem, pärast suurema osa linnast hävitanud põlengut, asus kõnealusel kohal Domus Aurea ehk Kuldne Maja, keisri ülimalt suurejooneline ja rikkalikult sisustatud palee, mille Nero lasi ehitada tulekahju poolt laastatud maa-alale. Domus Aurea ehitamine tekitas vastuolusid ka oma kaasajal ning levisid kuulujutud, et keiser olla lasknud linna maha põletada, et oma uue kodu jaoks ruumi teha.

Amfiteatrit hakkas ehitama keiser Vespasianus 70-date aastate alguses ning see valmis aastal 80 tema poja Tituse valitsusajal. Kuna Nero suri lasteta, siis leidis koos temaga lõpu ka Julius-Claudiuste valitsejasugu. Vespasianus ja Titus olid loonud uue, Flaviuste dünastia ning seega sai vastse areeni ametlikuks nimeks Flaviuste amfiteater. Nimetus Colosseum ei tulene sellest, et tegu oleks olnud kolossaalse ehitisega, vaid on seotud Nero Kuldse Majaga. Nagu mainitud, ehitati Colosseum Nero endise residentsi aladele, mis ajapikku maha lammutati. Pikapeale jäi vanast paleest linnapilti alles vaid üks asi, mis paiknes seal veel keskajalgi – Nero hiigelehitise vestibüülis asunud keisrit kujutav 30-meetri kõrgune koloss, mis oli ehitatud juba antiikmaailmas tuntud Rhodose kolossi eeskujul. Nero massiivne kuju seisis seega Flaviuste amfiteatri kõrval ning seetõttu sai areen endale rahvasuus nimeks Colosseum.

KANGED BRITI NAISED

MÄNGUS…

… on Boudica sõjanduses osav kelditar, kes tõstab roomlaste vastu mässu pärast seda, kui üks Nero poegadest tapab tema isa, kuningas Oswaldi. Sõdalanna poolt juhitud ülestõus kasvab väga suureks ning lõpuks jõuab Boudica, ühendades oma armeega ka teiste rahvaste vägesid, suure rahvusvahelise barbarite hordiga Rooma linnani. Järgnenud lahingus Boudica tapetakse ning tema sõjavägi lüüakse puruks.

KUID TEGELIKULT…

… peitusid keltide ülestõusu põhjused mujal ning selle tagajärjed ei olnud kaugeltki nii mastaapsed. Juba varem sai mainitud, et Nerol ei olnud poegi, seega ei saanud nad loomulikult ka kõne all olevate sündmustega seotud olla.

Ryse’is kujutatud roomlaste mereinvasioon Britanniasse on samuti fiktiivne. Nero valitsusajaks oli Rooma riigil juba Briti saartel arvestatav kohalolu olemas ning mängus kujutatud dessant Doveri kaljude juures olnuks seega ebavajalik. Lisaks sellele kasutavad britid roomlaste laevade hävitamiseks kahe torni vahele tõmmatud massiivset ketti. Seda ei tasuks samuti üleliia tõsiselt võtta – kuigi ajaloos on sellist tehnoloogiat kasutatud, ei olnud 1. sajandil Britannias elanud hõimudel piisavalt oskusi ega vahendeid taoliste ehitiste rajamiseks.

Boudica ülestõusu ajendiks ei olnud tema isa Oswaldi mõrv. Oswaldi karakteri loomisel on tõenäoliselt eeskuju võetud sama nime kandnud Northumbria, väikese Britannias asunud riigi kuningalt, kes valitses aga peaaegu kuussada aastat hiljem. Mässu ajendiks oli Boudica abikaasa Prasutaguse, keltide sekka kuuluva ikeeni hõimu kuninga loomulik surm. Oma eluajal oli Prasutagus sõlminud Roomaga liitlaslepingu ning ametlikult olid tema alad seega veel iseseisvad. Surres pärandas ta oma riigi aga nii oma tütardele kui ka Rooma keisrile. Pärast kuninga surma ei pidanud roomlased kokkuleppest kinni – ikeenide alad võeti üle, Boudicat piinati ning tema õed vägistati. Kuna vahetult enne Rooma vägede sissemarssi nõudsid mitmed roomlastest aristokraadid keltidelt sisse neile võlgu antud suuri rahasummasid, siis on arvatud, et olukord võis olla Rooma poolt kunstlikult tekitatud – juba laenu andes teati, et raha ei suudeta tagasi maksta ning see asjaolu pidi saama annektsiooni ettekäändeks.

Tasumaks kätte talle tehtud ülekohtu eest, alustas Boudica kas 60. või 61. aastal vallutajate vastu mässu. Ta suutis lisaks ikeenidele enda poole meelitada ka mõned teised kohalikud hõimud. Ülestõusu algus oli Boudicale tõepoolest üsna edukas – ta suutis vallutada ja hävitada kolm roomlaste asulat, kaasa arvatud tänapäevase Londoni asupaigal olnud Londiniumi. Boudica käitus alistatud asulatest leitud roomlastega väga julmalt ning tegeles ka rüüste- ja hävitustööga. Ei ole täpselt teada, kui suure armee ta suutis kokku koguda, kuid allikatesse, mis räägivad 100 000 mehest, peaks suhtuma tõsise skepsisega.

Sellest hoolimata ei kestnud mäss kaua. Esialgsed kaotused tulenesid asjaolust, et roomlased ei olnud nii tugevat vastureaktsiooni oodanud, kuid olles ennast kogunud, ei suutnud britoonid paremini relvastatud ja väljaõpetatud leegionäride vastu efektiivselt võidelda. Ei ole võimalik kindlalt öelda, kas Boudica armee löödi puruks 60. või 61. aastal, kuid selge on see, et kohalikud hõimud said roomlastelt hävitavalt lüüa ning pärast seda ei toimunud Britannias pikalt ühtegi mässu. Boudica lõplik saatus ei ole täpselt teada. Levis kuulujutte, et ta mürgitas ennast, kuid väideti ka, et ta haigestus raskelt ja suri. Üks on aga kindel – ta ei juhtinud mitmest rahvusest koosnevat barbarite armeed Rooma linna väravate alla.

Meie esmane huvi mängude nagu Ryse: Son of Rome vastu ei tulene küll soovist ajaloo kohta midagi uut õppida, kuid kui meil avaneb mänge mängides võimalus neis kujutatu kohta midagi enamat teada saada, siis on see minu arvates ainult positiivne. Soovin kõigile head kooliaasta algust!

Allikad: Suetonius “Kaksteist keisrit”, Tacitus “Annaalid”, Cassius Dio “Rooma ajalugu”.