Forza Horizon 2

Teisipäev, 16. september.

„Hea küll. Täna nägi päevavalgust Forza Horizon 2‘e demo, tööpäev on läbi, aga kohe varsti pean jälle kodust välja jooksma. Ma tean! Ma panen ta alla laadima, lülitan konsooli välja ja jätan ta taustale laadima!“ Täpselt nii tehtud saigi. Pisut peale kella kuute õhtul vajutasin Xboxi puldi peal rohelist nuppu, millel ilutseb suur A täht. Paar sekundit hiljem andis konsool mulle teada, et allalaadimine on alanud. Noogutasin rahulolevalt pead, panin Xboxi kinni ning järgmisel hetkel olin juba üle ukseläve astunud.

Tagasi koju jõudsin ma pisut peale kella üheksat. Lülitasin konsooli sisse ning avastasin, et Forza Horizon 2‘e demost on minuni jõudnud ei vähem ega rohkem kui 87 protsenti. Mõned minutid hiljem saatis sõber mulle „peokutse“ (tobe toortõlge Xboxi oma vestlussüsteemile) ning kiitis eelnimetatud demo, uhkustas oma üle keskmise sõiduoskusega ja kutsus mind mängima. Informeerisin teda sellest,et minu netikiirus on tunduvalt kehvem kui tema oma ning läheb veel pisut aega. 90 protsenti. Paar minutit veel. 98 protsenti! Kohe on kohal!

„See on siin! Kohe saan ka mina uue põlvkonna konsoolil segaverelist automängu proovida. Segaverelist selletõttu, et ta ei ole ei täisvereline simulaator ega ka sajaportsendiline arkaadirallikas. Esimene Forza Horizon tundus jäävat sinna kahe tasandi keskele ning oli tänu sellele täiesti arvestatav mäng. On vist ohutu oletada,et jätkatakse samas taktis ja…mis siin ikka mõelda, hakkame mängima!“ Taaskord leiab pöial üles selle  toreda rohelise A. Ekraanil sähvatavad uhked logod, kõigepealt üks, siis teine, siis kolmas ja lõpuks…must ekraan.

Oot, mida? Aga kuhu mäng jäi? Kahtlevalt tardun paigale. Äkki peab lihtsalt ootama. Möödub nii mõnigi minut, ent mingit muutust  ei toimu. Ekraan on must nagu öö. Panen demo kinni ja avan ta uuesti. Kiirelt vihisevad taaskord mööda logod, ent peale seda tervitab mind jällegi jäägitu tumedus. Kangekaelselt proovin sama tehnikat veel kaks korda. „Kurat, väga veider värk,” väidab sõber teispool kõrvaklappe ning tuleb IT-mehele omaselt lagedale klassikalise lahendusega: „Äkki peaks kogu konsoolile resa tegema?“ No hea küll, proovime ka seda. Mine sa tea, ennegi on tehnika veidralt käitunud ja noh, lihtsuses peitub võlu. Konsool kinni, juhe tagant, paar hetke hiljem juhe tagasi konsooli külge, konsool sisse, demo käima, logod vihisevad mööda ja…teate  küll!

Pettunult (ning kerge vihaga) otsin mängude nimekirjast selle õnnetu demo üles ning paari sekundiga on kõik need 10 gigabaiti (!) mu Xboxist eemaldatud. Ega’s midagi – üritame  uuesti! Kell on pisut üle kümne. Läheb vist aega. Huvitav kas täna üldse saab seda (mitte küll minu, ent paljude teiste poolt) kauaoodatud automängu proovida. Oeh, need protsendid tulevad aeglaselt. Veedan seniks oma aega internetis sobrades, taustal kõlab muhe muusikapala, mis kannab nime „Space Asshole“. Klassikaline lugu!

Samal ajal, kui demo oma teiskordsel allalaadimisel 36 protsendi tähiseni on jõudnud, mõtisklen enda probleemi üle. Kiire guugeldamine ei anna samuti ühtegi vastust. Huvitav, kas tõesti on minu juhtum ainulaadne või läks midagi eelmisel allalaadimisel valesti? Kell on nüüdseks juba üksteist õhtul, aga neetud! Täna lähen magama alles siis, kui see protsent sajani kerkinud on! Või siis homme, oleneb kaua tal aega läheb. Viskan kiire pilgu ekraanile, hindan protsentide muutumise kiirust ning nendin – homme. Magama lähen ma alles järgmise kuupäeva sees. Samas ei oma see erilist tähtsust – nüüd on asi juba põhimõtte taga kinni! Ainult 60 protsenti veel. Vaatan senikaua vanu „Dragon Ball’i“ episoode. 80ndate anime on ikka tohutult veider. Mitte, et situatsioon praegu kuidagi erinev oleks.

Kolmapäev, 17. september.

Kell on kolmveerand üks öösel, aga lõpuks ometi on ta kohal! Forza Horizon 2 demo on (taaskord) minu Xboxi alla laetud. Aeg mängida! Ekraanil sähvatavad uhked logod, kõigepealt üks, siis teine, siis kolmas ja lõpuks…must ekraan.

…

Forza Horizon 2 demo on kõige parem demo, mida ma kunagi mänginud pole!

10/10!