Bayonetta 2 keerab hullumeelsust juurde!

Mikk: „Proovisid Bayonettat?“ Sten: „Jaa!“

„Kaklesin linna vahel ringi lendava lennuki peal kollidega, siis hüppasin sõitva rongi peale ja võitlesin suure bossiga, kes rongile järgi jooksis. Lõpuks manasin oma juustest hiiglasliku koletise, kes selle bossi ära sõi, aga juuksekoletis muutus äkitselt pahaks ja ronis suure pilvelõhkuja otsa, seega ma hakkasin lendama ja andsin samal ajal talle molli.“

Selline oli minu kogemus Bayonetta 2 demoversiooniga. Kas ma pean siia veel midagi lisama? Esimene osa oli mõnusalt hullumeelne, „viska-aju-varna“ stiilis üle võlli keeratud graatsiline kollipeksmisesimulaator, mis ei lasknud silmadel just tihti puhata – ekraan oli ilusat, värvilist möllu täis ning kui tekkiski mõni vaiksem hetk, suutsid mänguarendajad panna pead kratsima ja küsima: „Mis praegu täpselt juhtus?“

Bayonetta ei võtnud ennast kordagi liiga tõsiselt, vaid hoidis kogu aeg kätt pulsil ja serveeris mängijale ette täpselt parajas koguses fanaatilist müstikat. Ainuüksi teise osa demoversiooni mängides on tunda, kuidas sensuaalne mustapäine nõid, kelle rõivasteks on tema enda juuksed, ei kavatsegi oma kuule tulistavaid kingi varna riputada, vaid liigub täpselt sama (kui mitte suurema) energiaga edasi tähtede poole. Seda kinnitavad ka mitmed, mitmed positiivse hinnangu andnud arvustused – Bayonetta 2 täisversiooni läbinud mängukriitikud on jaganud heldelt välja üheksaid ja isegi kümneid.

Eelnenud treileris küsib Bayonetta, et kas me igatsesime teda. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, kuid minu vastus on kindel ja konkreetne – jah, Bayonetta, ma igatsesin sind! Sind ja sinuga kaasas käivat meeletut hullumeelsust!