See on eksklusiivne artikkel!

Eksklusiivsus ei ole mängumaailmas enam ammu tundmatu mõiste. See üksainus sõna hoiab inimesi lahus, ajab neid tülli, ei lase nautida mängimist ning viskab kaikaid kodarate vahele.

Kui sellele sõnale veel liiteid külge pookida (nagu näiteks „konsool“), minnakse veel eriti vihaseks. Tihtilugu ei ole vihal põhjust – vähemalt konsoolide puhul (andke andeks kõik Teie, kes te PC peal mängite ning ennast kuidagi eemalejäetuna tunnete, ma lihtsalt ei tunne Teid nii hästi) on eksklusiivsed mängud üheks (kui mitte kõige) suuremaks faktoriks oma valiku tegemisel. Valik, mis näiliselt  asetab (ent mõne isiku arvates on tegemist paratamatu kohustusega) selle tegija igaveseks ühte leeri, mida sellest hetkest alates kaitsta tuleb. Tema eest peab võitlema, vastaseid tuleb laita ja poriga loopida, tänaval nähes neile pasunasse anda ning sotsiaalmeedias nende seintele solvanguid jätta. Plusspunkte saaks veel selle eest, kui internetis mitmikmängus emanalju teha, aga need konsoolitegijad raiped teevad ju ainult firmasiseseid servereid. „Hea küll, vastasleeri mees, seekord jääb Sinu ema rahule, lähen sõiman kedagi omadest.“ Oota, ma varsti jõuan puändini.

Veider värk see eksklusiivsus. Suvest jäi meelde erk mälestus sellest, kuidas suurüritusel E3 tuli oma pressikonverentsi ajal Microsoft välja uudisega, et uus Tomb Raider on eksklusiivne ainult nende konsoolile. Inimesed läksid raevu. Nad sülgasid tuld ja viskasid sõnumitoojat kividega…piltlikult, muidugi. Tegelikkuses läksid nad facebooki ja twitterisse, otsisid üles nii Microsofti kui ka Square Enixi inimesed ning siis väljendasid enda pahameelt. Üks kahekümnendate aastate lõpus olev kohalik noormees, kes tahes või tahtmata esindab nii paljuski Eesti mängureid, läks facebooki, otsis üles mängu arendajad ning kirjutas nende seinale suurte trükitähtedega „FUCK YOU“. Miks? Kas see muutis midagi? Mõne aja möödudes paljastati selle eksklusiivsuse tagamaid ja tehti teatavaks, et “Rahunege maha, see on aasta aega ainult meie konsooli peal ja siis peale seda saavad kõik mängida!” Aga noh, hambad olid juba verel ning suurelt ja kõvahäälselt öeldud sõnu enam tagasi võtta ei saanud. Ma saan teist aru, esmane kaotusevalu, armastatud ikooni kadumine teie elust… see on raske värk. Tänase päevani on see uus Tomb Raider’i mäng pisut hell teema. Aga oota – ma varsti jõuan puändini!

Iga päevaga saab mulle endale aina selgemaks, kuivõrd veider see mängumaailm siiski on ning millised on inimesed selle mulli sees. Ärme isegi hakka hetkel rääkima sellest, mis toimub sotsiaalmeedias ja mida esindab trellidmängurvärav – see on jutt teise päeva jaoks, mis siis, et ka see, vähemalt osaliselt, räägib eksklusiivsusest. Kohe kindlasti ei ole tegemist enamusega ning need inimesed ei esinda kõiki „mängureid“ (ja ma panin selle sõna jutumärkidesse, sest peavool ei luba seda enam ilma jutumärkideta kasutada), aga kohe kindlasti iseloomustab ta seda eelmainitud veidrust. Paljude nende ja ka teiste inimeste arust ollakse neile justkui midagi võlgu.”Tomb Raider oli aastaid Sony konsoolidel, ma ostsin kõik mängud! Ma olen seda väärt, et mäng avaldatakse kõikide konsoolide peal!“ Sedalaadi suhtumine kehtib ka mujal. PlayStation Plus on paljudele tuttav, ma oletan. Igakuiselt saavad kasutajad „tasuta“ (te siiski maksate teenuse eest, seetõttu ka jutumärgid) mänge, aga „Hoidku Jumal selle eest kui valikusse satuvad mängud, mis on rohkem kui aasta aega vanad ja mida internetis taevani ei kiideta! Värdjad, kuidas te julgete sellist saasta oma lojaalsetele klientidele pakkuda?! MA OLEN PAREMAT VÄÄRT!“ Siinkohal Sa aga eksid, kallis käratseja. Tihtilugu kiputakse unustama, et kõige selle eksklusiivsuse taga peitub üks lihtne kontseptsioon – äri. „Tasuta“ mängude jagamine ei ole ühegi konsoolitootja kohustus, selle põhjus on lihtne – äri. Need on kõigest linnukesed kastides, mis peavad seal olema, et Sinus, kui potentsiaalses kliendis, huvi äratada Nende toote vastu. Ei, kohe kindlasti ei väida ma, et Neil on Sinust täiesti ükstakama (see on täiesti legaalne sõna!), aga ärge kujutage ette, et seda kõike – mänge, konsoole, teenuseid – Teile heast südamest pakutakse. See „klient on kuningas“ mentaliteet eeldab siiski mõistvat käitumist mõlemalt poolelt. Aga oota, ma ei ole ikka veel oma puändini jõudnud!

Praegu võib väga vabalt jääda mulje, et ma olen täiega konsoolide ja mängude tootjate poolel ja „mängurite“ vastu ning kõik, mis on eksklusiivne, on parim asi eales ja nii on, kuni aegade lõpuni ja et ainult minu arvamus on õige. Tegelikult ei ole nii, kohe üldse mitte. Mulle on ka eksklusiivsed asjad vastukarva. Kadedaks teeb ju, kui PlayStationi omanikud saavad God of War’i mängida, aga Xboxil seda pole. Ilgelt ajab närvi see, kuidas need Xboxi tüübid mängivad Halo‘t, samal ajal kui mina seda teha ei saa. Nendest Nintendo jobudest pole mõtet isegi rääkidagi mitte – kõik need Super Mario mängud, Super Smash, Mario Kart… paha hakkab lausa sellest, et neil on lõbus, aga minul mitte! „Ah, kellel neid vaja on! Minu konsool on parim ja need viinamarjad on nii või naa hapud!“ – Selline tunne on lihtne tulema, ma mõistan. Ometigi on eksklusiivsed mängud ja teenused vajalikud, AGA, vähemalt mina isiklikult, tõmbaksin siia piiri. Eksklusiivsed mängud on minu arvates täiesti okei, allalaetavad lisapakid ja muud vidinad…see on juba teine teema. Ma pean silmas muidugi mänge, mis on olemas (peaaegu) iga platvormi peal, ent mille üks või teine lisapakk (või ainult OSA sellest) on eksklusiivne ühe platvormi jaoks. JA NÜÜD JÕUAMEGI PUÄNDINI!

Internetti jõudis üks uudis. See uudis sisaldas kuupäeva. Sel kuupäeval, mida eelnimetatud uudis sisaldas, saavad kõik huvilised endale osta ja alla laadida Destiny esimese lisapaki. See lisapakk, mis ilmub uudises väljatoodud kuupäeval ja eelnimetatud mängule, sisaldab endas paari loopõhist missiooni, mõnda mitmikmängu kaarti, ühte Raid’i ja kahte Strike’i, AGA seda ainult konsoolidele, mis omavad nime PlayStation (ja sellele järgneb number, mis on suurem kui 2). Xboxi omanikud peavad leppima ainult ühe Strike’iga. Teate, ma ei hakka valetama, korraks tekkis ka minul selline tunne, et läheks ja elaks ennast välja, otsiks need Sony ja Bungie vennad sealt internetist üles ja kirjutaks nende seintele suurelt ühe mahlase roppuse. Aga seda mitte seetõttu, et mul on Xbox. Kindlasti ka mitte seetõttu, et mulle Destiny väga meeldiks ja ma ei saaks ilma selle DLC-ta eluga edasi minna. Minu pettumus kogu situatsiooni üle seisneb ühes tillukeses seigas – hind on kõigile üks. 20 dollarit. Ühene hind erineva sisu eest.

Maname koos silme ette ühe lihtsa pildi. Pisut labane, ent (vähemalt minu meelest) toimiv näide. Kaks vanemat prouat saavad keskpäeval turu peal kokku. Mõlemad on juba aastaid pensionärid olnud, seetõttu on neil aega lõuna paiku sellistes kohtades olla (see pole tegelikult üldse oluline fakt, aga loo sügavuse tarbeks ikka hea). Noh, nagu linnapildis ikka aeg-ajalt näha, jäävad prouad omavahel vestlema. Teate küll, pole kaua näinud ja siis ikka tore küsida, et kuidas endal läheb, kuidas lastel läheb, kuidas lastelastel läheb, kuidas „pinss“ on ikka nii väike, nii väike. Vana hea klassikaline eakate prouade vestlus. Vaikselt liigutakse väiksemasse putkasse, sest juhuse tahtel on mõlemal kõik muud ostud tehtud, nüüd on vaja ainult päts leiba osta. Putkas võtab prouad vastu keskealine kiilakas mees (jällegi, lihtsalt loo jaoks väike seik). Prouad küsivad leiba, kiilakas mees vastab, et “Leib maksab 2 eurot (hästi kallis, aga hea leib, noh)!” ja prouad hakkavad oma rahakottides sagima ja sente lugema, sest turuputkas ju kaardimasinat pole ja ega nad pole viitsinud ära ka õppida, kuidas seda pangakaarti ikka kasutatakse. Sulas ju hea mugav, tead täpselt palju sul on, alati saad üle lugeda… ükskord lapselapsed üritasid selgeks teha, aga ei jäänud ju meelde… Rahad leitakse, antakse kiilakale härrasmehele ning too ulatab esimesele prouale täiesti terve ja korraliku leivapätsi. Seejärel võtab ta riiulist (või mine sa tea, kus turu leivaputkades neid hoitakse) teise pätsi, murrab ühe nuki küljest ära ning annab selle naeratades teisele prouale. Vot. Ühene hind erineva sisu eest.

LIIGA PIKK; EI LUGENUD! Eksklusiivsus ei ole üdini halb. Jah, üks osa sellest on probleemne – aina vähem ja vähem viitsitakse korralikult vaeva näha ja kohe algusest alates ühte mängu ühele konsoolile teha. Muututakse laisaks. „Miks peaks tegema mängu, kui me saame lihtsalt mänguarendajatele natuke lisaraha maksta, et nood meie versiooni paar ägedat lisajuveeli paneks. Või siis teeks ühe tegelaseklassi juurde, mida teise kompanii versioonis ei ole!“ Sellisele suhtumisele saab vastata ainult ühte moodi – Tehke omi mänge, jätke teiste mängud rahule! Ja kui juhtubki nii, et ühes versioonis on rohkem sisu kui teises, siis kindlasti KÜSIGE ÜHE EEST VÄHEM RAHA! C’mon, see on ju lihtne loogika! Aga Teie, „mängurid“ (sorri, peavool noh, teate küll), ärge nutke ja halage kogu aeg. Halo, Killzone või Super Metroid polegi kõikide platvormide peal? Hoidke oma piip, prillid, hobuseid ja pisaraid – kõik on hästi, see on loomulik. Destiny pakub teile sama hinna eest vähem sisu? Kurtke, andke sellest teada, aga jätke oma hargid ja tõrvikud koju ning suurelt kirjutatud välismaised ropud väljendid kirjutamata. Asju saab ajada ka inimlikult. Üleüldse – jobu olemine pole eksklusiivne mitte kellelegi, seega olge ettevaatlikud.

Lolli mängida ei taha keegi, mis siis, et see free-to-play on.