Depression Quest – musta masenduse mõistmine

Üksik inimene ärkab kell pool üheksa oma korteri elutoas asuval diivanil. Vaadates kella mõistab ta, et tõenäoliselt on tööle hilinemine garanteeritud. Ometigi ei ei ole tema liigutustes kübetki ärevust; tal puudub igasugune motivatsioon kiirustada, et hilinemise ajaaken võimalikult väikeseks jätta. Loivaval sammul veab ta ennast vannituppa ning viskab külma vett näkku. Peeglist vaatab vastu morn sihverplaat. Köögis avatakse külmkapi uks, ent see suletakse sama kiirelt. Selles haigutas tühjus, aga see ei omagi tähtsust – söögiisu ei ole ennast juba ammu ilmutanud ja praegusel hetkel on masinas piisavalt auru, et mitte seisma jääda. Tööle jõudes ootab teda ees suur hulk tegemata ülesandeid, ent tema põhitegevuseks jääb kellaseierite jälgmine. Aeg venib nagu teosammul. Üle kõige muu ootab ta hetke, mil saaks oma sammud kodu poole seada, voodi peale pikali heita ning tekk üle pea tõmmata. Viimaste nädalate peamiseks tegevuseks ongi saanud just päeva üleelamine. Vaid uni peletab eemale peas kummitavad mõtted…

See on tõsieluline situatsioon, mida aitab inimestele tutvustada Depression Quest.

Depressioon ei satu just väga tihti meie igapäevastesse vestlustesse teiste inimestega. Veel harvem puudutab seda aga meedium, mida armastame kõige rohkem – videomängud. Depression Quest on tekstipõhine mäng, mis maalib meie silme ette sarnase situatsiooni esimeses lõigus kirjeldatule. Autorite sõnul on mängu eesmärk näidata depressiooni all kannatavatele inimestele, et nad ei ole oma haigusega maailmas üksi. Samuti üritab Depression Quest näidata neile, kes depressiooni ei mõista, kuidas see inimeste elusid täpselt mõjutab. Lühidalt on mängu eesmärgiks teadlikkuse tõstmine ning sellega saab ta ka üpriski hästi hakkama. On ilmselge, et mängu autorid on oma elu jooksul depressiooniga suuremal või vähemal määral kokku puutunud ning nende jaoks ei ole tegu pelgalt sõnakõlksuga. Depression Quest on oma teemaga üdini aus ning halastamatu.

Depression Quest’i peategelane on nimetu mees, kes vaevleb depressiooni küüsis. Musta masenduse tõttu on iga tema päev võitlus, leidmaks inspiratsiooni oma töö ja hobidega tegelemiseks. Tänu sellele kannatavad ka tema suhted nii oma tüdruksõbra, töökaaslaste kui ka perekonnaga. Alates sellest hetkest antakse tema elu mängija kätesse, et nood teda juhataksid ning aitaksid tal oma haigusest üle saada. Tutvudes mängu nimetu protagonisti eluga, antakse mängijale iga paari tekstislaidi järel võimalus valida järgmise slaidi sisu, suunates sellega ängistuses härrasmeest kas lunastuse või hukatuse suunas. Tehtud valikud mõjutavad tema depressiooni, selle taset ning samuti võivad tulevikus nii mitmedki uued valikuvariandid eelnevalt tehtud otsuste tõttu kas lukustuda või lahti minna. Valikud ei tundu küll tavainimese jaoks üüratult drastilised, ent depressiooni puhul mängib suurt rolli kasvõi see, kui tuleb otsustada, kas minna reede õhtul koos oma tüdruksõbraga välja või jääda koju diivanile telekat vaatama, et mitte inimestega suhelda. Hiljem tuleb mängijal otsustada, kas võtta kuulda tuttava soovitust otsida psühholoogi abi ning proovida leida lahendust ravimite näol. Lukkus olevad valikud näitavad kui raske depressiooni all peategelane kannatab, selle arenedes muutuvad ka taustamuusika ning visuaalne taust järk-järgult katkisemaks ja segasemaks. Tagasihoidlik, ent siiski üsna huvitav idee, mis pigem annab üldisele kogemusele väikese lisaväärtuse. Erinevad valikud pakuvad mängijale 5 erinevat lõppu, ent Depression Quest erineb muudest sedalaadsetest mängudest, et ühtegi lõppu ei saa liigitada „heaks“ või „halvaks“. Mängu ei ole võimalik võita, puudub siht, mille poole püüelda ning lõppu jõudes ei muutu tegelase haigus olematuks. Depressioon on tema alatine kaaslane, kellega tuleb õppida koos elama.

Ärge saage minust valesti aru – võttes arvesse tehnilisi aspekte, on Depression Quest parimal juhul keskpärane. Tõsi, autoritel on mõned üsna huvitavad ideed, ent üleüldine lõpptulemus tundub pigem pisut lohakas ja ebakvaliteetne. Mängu masendav lugu on hästi kirjutatud ning peategelase kannatustele on lihtne koheselt kaasa tunda või paremal/halvemal juhul, olenevalt mängija kokkupuutest kõnealuse haigusega, ka temaga samastuda. Loo sissejuhatus aga üritab algavale teekonnale koheselt kaikaid kodaratesse visata, pakkudes esimeste lausete ajal taustainfot andvaid linke, mis viskavad mängija teise aknasse. Sellega tekib kerge killustatus, sest kerkib küsimus – miks peab see informatsioon olema eraldiseisev kui selle sidumine ülejäänud sissejuhatusega oleks enam kui lihtne ning – mis olulisem – efektiivsem? Silma hakkab riivama ka konflikt erinevate fontide vahel. Ekraani vasak külg on pühendatud autoritele ning menüünupule, mis püüab oma disainilise inetusega mängija pilke. Pilke, mille püüdmine ei ole vajalik ega abistav. Kuuldavasti on mäng püüdnud kriitikanooli ka sellega, et mitmete mängurite arust on Depression Questi peategelane priviligeeritud ning paljud valikud, millega ta rinda peab pistma, on sellised, mis tavaliselt depressiooni käes kannatavate inimeste ette ei satu. Ometigi tundub, et sedalaadi arvustused on tulnud inimestelt, kes on vaadanud asja pigem isiklikumast vaatepunktist, arvestamata faktiga, et nii nagu on inimesed erinevad, võivad (ja tõenäoliselt ka ongi) nende kogemused ja sümptomid teiste omadest erineda. Depression Quest ei üritagi väita, et mängu stsenaarium on üks ja ainus definitiivne depressiooni määrang; see on vaid üks lugu mitmetest tuhandetest.

Tee, mis mind selle mänguni viis, oli nii mitmeski mõttes huvitav. Ühel vaiksel kolmapäeval tekkis internetti suur postitus, mis sisaldas ühe Depression Quest’i autori, Zoe Quinni, elu ja tegemisi läbi tema endise poisssõbra silmade. See oli emotsionaalne lugu täis segadust, kurbust, kaheldava väärtusega motivatsioone ja eetikat, mis oli üheks aluseks nähtusele nimega Gamergate. Kuivõrd palju oli selles loos ausust ja kui palju mitte ei oska keegi peale asjaosaliste öelda, ent lõppkokkuvõttes tegi selle lugemine mind kurvaks ja mõtlikuks. Suure segaduse keskel paistis silma üks nimi – Depression Quest. Pisut nukker on tõsiasi, et mäng sattus nii minu kui ka paljude teiste inimeste vaatevälja kõigest nüüd ning tänu eelnimetatud skandaalile, mitte selle tõttu, et tegemist on olulise mänguga, millel on kindel ja üllas eesmärk.

Kõik eelnev kõrvale jättes ja teost tema autorite tegudest eraldi hinnates on Depression Quest teostuselt keskpärane mäng, mis räägib nukra, kuid südamliku loo, kasutades selle toetamiseks lihtsaid, aga mõneti toimivaid vahendeid.

See ei ole ilus, ent samas ei ole seda ka depressioon.