Kuidas võidelda piraatlusega?

Piraatlus ei ole vaid mängutööstusele omane probleem, selle all kannatab kogu meedia alates Hollywoodi filmitööstusest lõpetades metsas elavate kirjanikega. Suurkorporatsioonid kulutavad miljoneid selleks, et võidelda salapärase musta pealuu lipu alla koondujaid, kuid tihtilugu on tunne, et probleemile lähenetakse valest otsast. Ma nõustun Gabe Newelli öelduga, et probleemiks on pigem teenused ja asjade kättesaadavus mitte piraatlus ise. Miks peakski soovima keegi mängu osta, kui tihilugu on raha maksnud inimeste jaoks tehtud piraatlust tõkestavate vahenditega mängu mängimine tunduvalt keerulisemaks protsessiks kui neile, kes selle illegaalselt alla laevad?

Peale tihtilugu pigem kahju tekitava DRM-i (Digital Rights Managment) kasutamise on mänguarendajad tulnud lagedale ka palju huvitavamate lahendustega, soodustamaks nende mängu legaalset ostmist.

Antud teema värskeim (kuid mitte kõige lahedam) näide tuleb mängust Far Cry 4, kus piraatversiooni omajad ei saa muuta vaatevälja ulatust. Kui antud käiku proovida kuidagi kontseptuaalselt üle mõtestada, siis Ubisoft näitab piraatidele, kuidas nende vaateväli on piiratud ning nad ei suuda näha suuremat pilti ega enda väikesest rahakotist kaugemale. Luban, et see oli antud postituse raamides esimene ja viimane pastakast imetud seletus.

Mängus Batman: Arkham Asylum ei suutnud piraadi kontrollitav Batman aga liuelda. Selle asemel püüdis ta korduvalt oma tiibu avada kuni leidis oma lõpu kõva pauguga vastu maad kukkudes. Kui kõik omaksid illegaalseid mänge, kukuks kogu mängutööstus kolinal kokku? Vabandust, tuletan endale eelpool antud lubadust meelde!

Kui aga ajada omavahel segamini näiteks kuulid ja kanad? Mängus Crysis: Warhead leiavad piraadid end just nimelt kanu relvast välja tulistamas. Sellega seoses tekib mängule pigem uus ja huvitav huumorikiht, mida võiks vabalt pidada andeka mängude modifitseerija looduks.

Serious Sam 3: BFE tegijad võtsid asja ette väga tõsiselt. Nende mängu piraatversiooni omajad leidsid eest roosa skorpioni, keda ei olnud võimalik tappa.

Kuidas oleks aeglaselt jalutamine mängus, kus on tähtis kiirus ja suured hüpped? Mirror’s Edge’i piraatversiooni mängijatel ei õnnestunud isegi mängu õpetuslevelist kaugemale jõuda – peale esimesi kiireid samme Faith väsib ning otsustab, et tema ei viitsi enam mängida.

Ent on ka mänguarendajaid, kes lähenevad piraatlusprobleemile väga lahedalt. Mängus Alan Wake sai piraatversiooni mängija oma virtuaalsele tegelasele piraadi silmaklapi. Ülejäänud osas töötas mäng edasi nii nagu selle ostetud versioon, kui nüüd välja jätta laadimisakendes olev kiri, mis soovitas siiski mängu osta. Nii sai mängu mängida nagu tõelisele piraadile kohane.

Viimaseks hoidsin ma enda vast ühe lemmiku: mängu Game Dev Tycoon piraatversiooni ei olnud võimalik võita. Su loodud mängufirma läks alati panktrotti. Miks? Sest su tehtud mäng ei teeninud piraatluse tõttu piisavalt. Nii leiavadki end piraadid selles samas olukorras, kus on mänguarendajad, kes peavad igapäevaselt piraatlusega kokku puutuma. Kas võistelda selle vastu ning pigistada kahjude osas silmad kinni või hakata lähenema probleemile omapärasema vaatenurga kaudu?

Allikas: PC Gamer