This War of Mine

„In war, not everyone is a soldier.“

This War of Mine on Poola mängustuudio 11Bits loodud uus arvutimäng, mis näitab sõda täiesti teistsuguse nurga alt, kui seda on siiani tehtud suurejoonelistes sõjamängudes. Mäng on inspireeritud Sarajevo blokaadist, ning vaatamata sellele, et mängu temaatikaks on sõda, pole mängija seekord eliitsõduri rollis, vaid kehastab lihtsaid tsiviilsikuid, kellel tuleb kuidagi sõjatsoonis ellu jääda. Mängija eesmärgiks on majandada ellujääjate kogukonda nii, et nad peaksid sõjategevuse lõpuni vastu. Selleks tuleb varustada tegelasi toidu, ravimite, relvade, ehitusmaterjalide ning isegi meelelahutusega.

Igaüks kirjutab oma loo

This War of Mine võimaldab igal mängijal kujundada ise enda lugu, mingit kindlat stsenaariumi siin otseselt pole. Ma ei tea kas sellel ongi mingi lõplik eesmärk, aga kujutan ette, et mängu lõppedes elavad kõik edukalt sõjatsoonis edasi. Või siis surevad kõik nälga, haiguste kätte või on kõigil niivõrd sügav depressioon, et nad ei hooli enam ellujäämisest.

Lugu saab kujundada tegelastele antud käskluste järgi – kas lasta karakteril vastu võtta ebamoraalseid otsuseid või mitte. Selles mängus pannakse inimene tihtipeale selliste raskete valikute ette: kas hoida kinni põhimõtetest ning panna oma saatusekaaslased kannatama või varastada haigetelt vanuritelt viimsed tagavarad ning jätta nemad hätta. Mäng sunnib sooritama kuritegusid ning siin mõjuvad need hoopis teistmoodi kui teistes arvutimängudes. This War of Mine paneb ennast vihkama.

Varasta teistelt, et omasid toita

This War of Mine omab suhteliselt omanäolist mängitavust. Andku mulle nüüd mänguarendajad ja fännid andeks, aga minule meenutab antud teos natuke FarmVille’i. Mängu ülesehitus on lihtne: päevasel ajal tegelased ehitavad, loevad raamatuid, söövad, kuulavad raadiot või magavad. Öösel aga läheb üks neist tänavatele eluks vajalikke materjale koguma. Kuna scavanger’i seljakoti maht on piiratud, ei saa ta kogu kraami korraga ära viia ning seepärast tuleb tal tihtipeale tagasi samasse kohta tulla mitmeid kordi, mis on suhteliselt tüütu. Mängumaailmas on õnneks piisavalt palju kohti, kuhu minna ja igas paigas on erinevat sorti olukord. Mõni asupaik on rusude all, mille puhul kulub endaga kaasa võetud labidas marjaks ära, mõni koht on snaipri laskeulatuses ning kuna viimane ei ole enda sihtmärke valides just eriti pirtsakas, tuleb tegelasel kuulivesti seljas kanda.

Erinevates kohtades leidub ka teisi tegelasi, mõned neist on agressiivsed, mõned sõbralikud. Suhet teiste inimestega on väga kerge ära rikkuda ning nemad ei unusta midagi. Kord leidsin end sellisest olukorrast kus minu tegelane puutus kokku relvastatud korteriomanikuga. See kokkupuude päädis minu karakteri taganemisega. Järgmisel ööl otsustasin sinna tagasi minna, kuna naiivselt lootsin, et too mees on juba kõik unustanud (NPC-del on vahel mängudes haugimälu), aga mind tervitati hoopiski kuulirahega ning minu parim scavenger leidis oma lõpu.

This War of Mine’i tegelased ei ole mingisugune hall mass keda võib suvaliselt maha nottida või kelle tagant varastada ilma mingisuguste tagajärgedeta. Hoopis vastupidi – kui üks tegelane varastab või tapab kellegi,  mõjutab see nii tegija kui ka kõikide teiste saatusekaaslaste meeleolu; mängutegelased võivad tunda nälga, olla haiged, väsinud või depressiivsed. Kahjuks ei avaldu see mingil moel, enne kui asi on juba kriitiline. Enne kui karakter on nälga surnud või on haigus eluküünla kustutanud, on parameetrid nagu nälg ja tervis lihtsalt kuivad näitajad, mis otseselt mängitavust kuidagi ei mõjuta. Kui tegelane saab aga surma, on sellel suuremad tagajärjed. See paneb kannatama nii muud tegelased kui ka mängija enda. Ma tõestin hoolin oma tegelastest, ma ei taha et nemad kannataksid…aga seda mina juba kontrollida ei saa.

Depressiivse vikerkaare toonides mäng

Tegemist on külgvaates mänguga, mis võib tunduda kuidagi miniclip-lik, kuid reaalsuses on ta siiski vägagi sünge ja tõsine. Maailmas valitsevad peamiselt tumedad värvitoonid (must, hall, pruun), mis väga edukalt masendust suudavad tekitada. Vaatamata sellele ei teki kunagi kahtlust mis hetkel pilgu ette jääb – praht eristub väärtesemest ning tegelaste sood ei jää küsitavaks. Rohkemat pole vast selle mängu puhul vajagi. Minule meeldis mängu puhul see, kuidas krutitakse pinget üles graafikat kasutades. Kui tegelane läheb öösel linna peale varustust koguma, siis on valgustatud ja nähtav vaid see piirkond, kus karakter asub – olles ühes ruumis, on ülejäänud hoone ruumid hägustatud ning pole näha, kas seal on kasulikku kraami või võõraid inimesi.

Muusika, mis kõlab relvatärina saatel veelgi nukramalt

This War of Mine omab väga sünget heliriba, mis sobib mänguga väga hästi kokku. Huvitav on aga see, et baasis olles kõlab rahulikumat sorti muusika ning öösel linnas ringi luusides kõlavad rütmilised, pinget üles kruttivad helipalad. Samuti oleneb taustal kõlav heli ka tegelaste meeleolust – kui kõik on terved ja täis kõhuga, on palades kuulda isegi selliseid lõbusamaid toone, kuid kui mõni karakter on haige või pole viimaselt käigult tagasi tulnud, siis mängib ka meeleolule vastav muusika.

This War of Mine on tõsine mäng, mis näitab sõda sellisena, nagu pole vast ükski AAA sõjamäng seda seni suutnud ega tahtnud kujutada. Teos mõjutab inimest hingepõhjani. See pole nauditav mäng, millega saaks pärast pikka rasket päeva lõdvaks lasta. Mängul on korralik sõnum, kuid puudub tahtmine seda uuesti ja uuesti mängida.

Kuid ma siiski jätkan. Ma ei saa jätta oma tegelasi üksi.