Hoidke ennast! Talv on tulekul!

Valar morghulis.

Vaid mõned päevad tagasi ilmunud Tales from the Borderlands esimesel episoodil põhinevas artiklis väljendasin oma muret Telltale’i võimekuse üle hallata niivõrd mitut erinevat mänguseeriat ilma, et ühegi kvaliteet kannataks. Borderlands kanti suurepäraselt ühest žanrist teise üle ning kartused, et nende Game of Thrones’i adaptsioon ebaõnnestub, muutusid minimaalseks. Nüüd, olles värskelt lõpetanud kõnealuse mängu esimese episoodiga, saan teha ainult üht – vanduda oma lojaalsust Telltale’i kojale!

Erinevalt teistest Telltale’i viimase aja mängudest on Game of Thrones’i puhul algmaterjaliga (siinkohal just teleseriaal) tuttav olemine pea et kohustuslik. Mängu tegevus leiab aset koheselt peale telesarja kolmanda hooaja lõppu ning loo keskmesse on asetatud Põhjas elavad Forresterid, nende koda, pere, lojaalsus – nende elu. Kuigi Forresterid on isegi kõige tulihingelistemate fännide jaoks suhteliselt värske nähtus (nende eksistentsi on raamatukaante vahel mainitud vaid korra ning üsna põgusalt), on nad üpriski tihedas seoses suuremate tegelastega, mille tõttu võib tekkida uustulnukatel raskusi mängu maailmasse sisseelamisega ning kohe kindlasti jääb terviklik kogemus saamata. Kuigi liigne seotus algmaterjaliga ei luba ehk selliseid vangerdusi mängijate tunnetega nagu seda tegi The Walking Dead, on Game of Thrones seni stuudio kõige pingelisema õhustikuga mäng üldse. Mitte kunagi enne ei ole ma oma valikute tegemisel niivõrd kaua kaalutlenud ning nende tagajärgede üle kartnud, kui tegin seda nüüd. Neile, kes sarja ning raamatutega tuttavad, ei tohiks selle põhjus arusaamatuks jääda; mitte miski ei ole kivisse raiutud ning alati tuleb oodata etteaimatamatut. Game of Thrones on seega eelkõige nö. fännikaup, ent selles ei ole midagi halba. Telltale Games näitab ennast taaskord kõige paremast küljest… kuid seda, nagu traditsiooniks kujunenud, loo esitamisel – helis ja pildis leiab siin ja seal mõne väiksema apsaka, mis õnneks tänase päevani pole veel ühegi nende mängu juures suutnud elamust rikkuda.

See on kõik. Rohkemat on sellest mängust lihtsalt võimatu kirja panna ilma, et midagi kogemata välja ei lobiseks. Hammustan keelde ning ootan, mil Te järele jõuate, et me saaks kõik suure ühtse perena praksuva tule ümber koguneda, täita õllekapad ja veinipeekrid ning rääkida nendest tunnetest, mida kõnealune episood tekitada suutis. Armastus, viha, õnn, nõutus, raev, kurbus… tülgastus, mille kutsus esile lahingut näinud mõõga tera otsast tilkuv värske veri…

Valar dohaeris.