Valve näitas kirvest vastuolulisele Poola mängule, aga ainult hetkeks

Valve teatas üleeile, et keelas Hatred`i nimelisel mängul Steam Greenlight`is osalemise, saates mängu arendajatele alljärgneva kirja.

“Based on what we’ve seen on Greenlight we would not publish Hatred on Steam. As such we’ll be taking it down”

Kuid juba tänase seisuga on Hatred taas Steam Greenlight`is.

Valve mõtles kähku ümber ja eriti hoolega tegi seda suur juht Gabe Newell, sest just tema oli see, kes tõi mängu Steam`i tagasi. Et aru saada, millega Hatred sellise käitumise ära teenis ja kas ka õigustatult, tuleks hetkeks keskenduda mängule endale ja tuua välja mõningad asjaolud, mis viisid selle Steamist eemaldamiseni.

Hatred on videomäng, mida arendab Poola stuudio Destructive Creations. Mängu peategelaseks on inimkonda sügavalt jälestav ja vihkav üleni musta riietatud mees, kes otsustab lõpuks alustada oma personaalse genotsiidiga ja maailm vastikutest inimestest puhastada. Täpselt sellise kirjelduse leiab ka inglise keeles mängu enda koduleheküljelt. Kui Hatred möödunud oktoobril avalikustati, sai mäng koheselt mängurite ja pressi põlgava tähelepanu osaliseks. Treiler tekitas avalikkuses omamoodi lahingutandri, kus üks osapool kritiseeris liigset vägivalda ja teine võttis hoiaku, et taoliste videomängude vallas pole tegu millegi väga uudsega. Pealtnäha on taolisi mänge ju alati tehtud ja ka alati mängitud. Poleemikat ei tekitanudki tegelikult vägivaldne iseloom, vaid hoopis selle eesmärk – tappa lugematutes kogustes süütuid inimesi, sest peategelane lihtsalt vihkab inimkonda.

Hatred`i stuudio koduleheküljelt vaatab vastu mängu sisu, mehaanikat ja eesmärki kirjeldav tekst. Alljärgnevalt tsiteerin ühte osa sellest kirjeldusest, mis tekitab isegi veelgi rohkem mõtteainet.

“The question you may ask is: why do they do this? These days, when a lot of games are heading to be polite, colorful, politically correct and trying to be some kind of higher art, rather than just an entertainment – we wanted to create something against trends. Something different, something that could give the player a pure, gaming pleasure.”

Kui mängude vägivaldsus on tegelikult täiesti tavaline viis, kuidas tähelepanu krabada, siis puhta ja ilustamata mänguelamuse võrdlemine julma ja mõttetu tapmisega on juba väga teistsugune nähtus. Mind kui mängurit koguni solvab, kui üks stuudio annab mõista, et kui videomängudelt võtta ära lugu ning igasugused kunstilised ja visuaalsed taotlused, siis jääbki alles ainult mees püssiga, kes inimesi tulistab. Veelgi enam, mängu arendajad nimetavad vihkamisest tulvil jõledat tapmist tõeliseks ja isegi puhtaks meelelahutuseks.

Tundub kuidagi kummaline, et üks mängustuudio on arvamusel, et iga videomängu põhialuseks on tulistamine ja hävitamine ning et seda kõike peaks võtma kui meelelahutust. Ma saan aru mängudest nagu Postal, Manhunt, Hotline Miami või Grand Theft Auto, sest nendes mängudes ei ole vägivald eraldi eesmärgiks ja isegi kui eluküünalde kustutamine ongi põhiline eesmärk, siis tavaliselt on arendajad andnud toimuvale eraldi tasandi, kus kerkib kaval kriitika või elav dialoog vägivallast ja selle rohkusest. Iga mäng, mille põhielemendiks vägivald, on pea alati pakkunud sellekohast kommentaari või kasvõi mingisugust intellektuaalset tasandit, mis põhjendab mängu julma iseloomu.

Kui lugeda Hatred`i koduleheküljelt leiduva informatsiooni uuesti läbi, siis isegi mängu proovimata võib teha järelduse, et antud mängu põhieesmärk on olla vastuoluline ja haarata võimalikult suures koguses meedia tähelepanu. Kogu vastuolulisus seisneb vihases mehes, kes julmalt ja vastikult tapab süütuid inimesi. See ei ole normaalne, kui mängu loojad õhutavad viha ja vägivalda lihtsalt seetõttu, et neil ei ole sellega mingit probleemi. Seega põhiliseks probleemiks ongi mängu eesmärk, mitte mäng ise. Kui Grand Theft Auto või Call of Duty püüavad meile rääkida ühte kindlalt lugu rakendades selleks kriminaalset või militaarsed keskkkonda ja peategelasi, siis Hatred on lihtsalt tapmine ja mitte midagi muud. Hatred jätab endast mulje, et igast teemast võib mängu teha. Isegi niivõrd traagilistest ja šokeerivatest sündmustest nagu Columbine`i või Sandy Hook`i massimõrvad. Nendest sündmustest võib ja peab mänge ja filme tegema, aga mitte nii, et ennastõigustav hääl antakse mõrtsukale endale, kuigi isegi selline lähenemine oleks huvitav idee. Iseenesestmõistetavalt ei piirduks isegi sellised mängu tühipalja mõrtsukatööga.

Hatred`i arendajad kasutavad ära mängu vastuolulisust ja selle pihta suunatud teravat kriitikat, et mängu paremini müüa, sest treilerit vaadates jääb mulje, et Hatred on suhteliselt viletsa disaini ja igavapoolse mängitavusega. Treileri ja olemasoleva ametliku informatsiooni põhjal võib täiesti julgelt järeldada, et tegemist on sirgjoonelise ja lihtsakoelise mänguga. Tundub, et mängu loomisprotsess ei olnud mitte just eriti loominguline, vaid tegu on pigem katsega ületada uudiskünnist ja see neil ka õnnestus.  Alati on võimalus, et Hatred on hoopis huvitavamalt ja mitmekülgsemalt lahendatud, aga praeguse mulje põhjal võib oletada, et see on väga ebatõenäoline.

Siinkirjutaja usub, et Valve tegi esialgu väga õige otsuse, et mängu Steam Greenlight`ist eemaldas, kuid kui vaadata olukorda väga üldistava pilguga, siis alati on targem sitta mitte puudutada, sest see läheb ju haisema. Seega olen ka täiesti päri sellega, et Gabe Newell mängu tagasi Steam`i tõi. Newell jäi neutraalsele pinnale ja seda otsust võin ma austada. Milleks keelata, kui saab arutada? Aga see ei muuda asjaolu, et Hatred on lihtsalt labane katse pealtnäha kesise mängu müügiedukust suurendada. Sõltumata mängu vastutustundetust ja mõttetust vägivallast, annab just see juhtum aluse dialoogiks vägivaldsemat sorti videomängude iseloomust ja nende eesmärkidest. Nii et mõnes mõttes võime olla Hatred`i taolistele mängudele tänulik, sest nii lööb diskussioon elama ja me oleme taaskord sunnitud analüüsima meie lemmikmeediumi vägivaldsust.

Hatred`ist on vähemalt nii palju kasu, et aitab mängurite hulgas tekitada huvitavaid diskussioone. Kus jookseb kriitiline piir vägivaldsete videomängude olemuses? Kas see on Teie arvates normaalne, kui ühe mängu juures eemaldatakse täielikult võimalus intelligentseks analüüsiks? Kas mängudel, nagu ka näiteks filmidel, on õigus keskenduda ainult ühele vihasele ja ühemõttelisele inimvaenulikkusele, kus puudub igasugune tagamõte, või peaksid vägivaldsed mängud, nagu ka filmid, alati pakkuma lisaks oma ebamugavust tekitavale jõhkrusele ka sügavamat või kasvõi mingisugustki tagamõtet?

Mida Teie arvate? Kas vägivald vägivalla ja tapmine tapmise pärast on õigustatud või mitte?