8-bitine ajalugu: The Elder Scrolls II: Daggerfall

The Elder Scrolls II: Daggerfalli tegevus toimub Kolmandal Ajastul Tamrieli mägises High Rockis ja praktiliselt elutus Hammerfellis. Peategelane saab Tamrieli imperaatorilt kaks ülesannet. Esiteks peab nimetu kangelane  vabastama hukkunud kuninga Lysanduse hinge maisetest ahelatest, et too saaks teispoolsust nautida. Teiseks ülesandeks on välja selgitada, mis on saanud Daggerfalli õukonna nuhile saadetud kirjast. Teel Daggerfalli satub laev aga tormi kätte, mis selle pilbasteks rebib. Jõudnud kaldale, leiab peategelane koopa, millest saab tema ajutine pelgupaik. Kuid tugev tuul ja vihmavesi põhjustavad koopasuu varisemise ning meie kangelane jääb rõskesse pimedusse lõksu. Mõne aja pärast avastab ta siiski väljapääsu ja alustab oma teekonda.

Kuidas see algas?

Iidsete Ürikute teist osa hakkati Bethesdas arendama peaaegu kohe pärast Arena turule paiskamist 1994. aasta märtsis. Ka seekord olid arendustiimi eesotsas TES-i esimese osa kallal töötanud Ted Peterson ning Julian LeFay. Esialgselt plaaniti mängu pealkirjaks Mournhold ning tegevus pidi toimuma Tamrieli kirdeosas, Morrowindis. Lõpuks otsustati Morrowind jätta magustoiduks ning Daggerfalli tegevus leiab aset hoopis Bretonite kodumaal. Sellega pandi alus The Elder Scrolls seeria järgnevate mängude ülesehitusele – teose sündmustik leiab aset ühes kindlas regioonis, erinevalt sarja esimesest osast, kus tegevus toimub üle kogu mandri.

Vaatamata sellele, et Arena oli oma aja kohta innovatsiooniline rollimäng, näeb see teos oma järeltulija Daggerfalli kõrval välja justkui ürgne koopaelanik tänapäeva Homo sapiensi kõrval.

Mängitavus

The Elders Scrolls sarja teine osa hakkas omandama juba sellist jumet, mida me praegustele TES-i mängudele omistame. Esiteks paranesid mängumehaanika ning mängitavus märgatavalt. Erinevalt Arena‘st, kus tegelase tase tõusis vaid millegi relvaga surkimise tagajärjel, kasvas Daggerfallis mängija tase vastavalt sellele, mida ta kõige rohkem tegi. Hiilides tõusis tegelase hiilimise tase, vibu kasutades tõusis laskmise oskustase jne.

Võitlusmehaanika poole pealt on Daggerfall samuti astunud sammu edasi: tegelane sooritab löögi vastavalt sellele, kuidas ja mis suunas mängija hiirekursorit lohistab.

Teose teeb eriliseks ka selle lugu, mis on märkimisväärne, kuna pakub mängijale laialdast valikuvabadust ning erinevalt paljudest teistest tolle aja mängudest, on Daggerfallis ühe lahenduskäigu asemel tervelt kuus erinevat lõppu.

Daggerfall annab mängijale suurema valikuvabaduse, mida tollel ajal ei suutnud pakkuda ükski arvutipõhine rollimäng. Mängija võib asuda läbima peamist süžeeliini või käia oma rada. Ta võib minna kuhu iganes soovib, olla see, kes tahab ning teha ükskõik mida siis, kui parasjagu tuju tekib. Tegelane võib olla õel sorts, verejanuline salamõrtsukas, üllas rüütel või hoopiski muutuda vampiiriks või libahundiks. Mängija võib ennast siduda ka kõikvõimalike liitude, ordude või ühingutega, mis võimaldab tal saada põnevaid missioone ja nende sooritamise eest väärtesemeid.

Mängusiseste tegelaste suhtumine peategelasse oleneb sellest, millisel positsioonil on ta ühes või teises ühingus. Lisaks staatusele ja nodile saab tegelane gildidelt lahedaid boonuseid. Näiteks Maagide Gildiga liitunu saab luua oma loitse. Mängija saab loitsida ka oma relvi ja turviseid, et neid maagiliste võimete toel võimsamaks muuta.

Daggerfallis saab mängija osta endale maju, kus kõikvõimalikku nodi hoiustada, ning soetada endale maailmas ringi rändamiseks hobuse või laeva. Rääkides mängumaailmast, siis Daggerfallis on see üks videomängude ajaloo suurimaid. Selle pindala on 161 600 km², mis võrdub umbkaudu kogu Suurbritannia pindalaga. The Elder Scrolls III: Morrowindi maastik moodustab pindalalt vaid 0,01% oma eelkäija maailmast. Kasutajale on avastamiseks antud ligi 15 000 asukohta, nende hulgas linnad, külad ja koopad. Mängijal on võimalik kokku puutuda üle 750 000 NPC-ga, mis on ligi 2/3 Eesti praegusest elanikkonnast. Mängu täielikuks läbimiseks on vaja külastada 6-8 piirkonda, kuid Daggerfallis on saadaval kokku 47 erinevat ala. Kuna maailm on niivõrd hiiglaslik ning mängija võib üsna lihtsasti ära eksida, lisati teosesse esmakordselt ka minikaart, mis lihtsustas maa-alustes koobastes hulkumise ning maailmas orienteerumise.

Tasub aga mainida, et kuigi Daggerfalli maailm on hiiglaslik, pole see siiski kadestamist väärt: kaart genereeritakse arvuti poolt kindlatest ehitusplokkidest ning suur osa maastikust on üksluine ja asukohad äravahetamiseni sarnased.

Minu arvates on antud teose lahedaimaks funktsiooniks oma tegelase ning talle spetsiifiliste oskuste valimine. Seda oleksin soovinud meelsasti näha ka järgnevates seeria mängudes. Lisaks sellele, et mängija sai valida endale etteantud rasside ja tegelastüüpide seast, võis ta nüüd luua ka oma tegelaste klassi ning määrata sellele vastavad oskused.

Mängu ilmumine

TES II nägi ilmavalgust 1996. aasta 31. augustil. Bethesdale omaselt oli mäng ilmumise hetkel vigadega ülevürtsitatud (mäng sai hüüdnime Buggerfall). Mõne aja pärast ilmus küll hulgaliselt patch‘e, kuid kahju oli juba tekitatud ning mäng vähendas mõningal määral Iidsete Ürikute sarja austajaskonda. LeFay sõnul sundisid Daggerfalli vead ja publiku suhtumine muutma stuudio käitumisnorme ning edaspidi oldi väljalaskekuupäevadega ettevaatlikumad kui varem.

Iidsete Ürikute teise osa teeb eriliseks ka selle mängijate kogukond. Entusiastid on aastate jooksul oma jõududega parandanud mängus esinevaid vigu ning loonud isegi mängumootori, mis võimaldab Daggerfalli ja teisi 90-date mänge jooksutada tänapäevastel masinatel. Fännid on ka valmis meisterdanud teose modifitseerimiseks vajalikud tööriistad, mis võimaldavad asjaarmastajatel parandada  Daggerfalli graafikat ja mängitavust ning lisada mängu uusi missioone. Samuti tõlkisid teose fännid omaalgatuslikullt enda lemmikrollika mitmesse erinevasse keelde.

Huvitavad faktid

Kuna Daggerfall sisaldas vägivalda ning paljast ihu, kuid Bethesda tahtis suunata mängu ka noorte mängijateni, oli mängu installeris funktsioon childgard, mis asendas laibad luukeredega ja pikseldas ära inimkeha iseärasused.

Esialgselt pidi peategelasel olema võimalik astuda suguühtesse NPC-dega, kuid see funktsioon jäi valmisproduktist välja.
Daggerfall on ainuke TES-i sarja esindaja, millele määrati ESRB-lt Mature (M) vanusepiirangu kategooria.

Esialgselt pidi mäng olema ehitatud 2,5-dimensioonilisele mängumootorile, nagu ka legendaarne FPS Doom, kuid Bethesda arendajad otsustasid esimese täisväärtusliku 3D mängumootori XnGine kasuks.

Antud mäng oli viimaseks projektiks TES-i sarja alusepanijale Ted Petersonile Bethesda Softworks stuudios.