Armastuskiri näotule mõrvarile

Assassin’s Creed’i seeria seni viimane osa Unity on alates eelmise aasta novembrist käinud konarlikku rada. Mina jõudsin mänguga lõpule juba mõnda aega tagasi ja plaanisin ka arvustuse kirjutamist, kuid muud kohustused ja tegemised ei lasknud mul sellele ülesandele vajalikul määral aega pühendada. Unity vajus unustustehõlma ning taasleidsin ta alles hiljuti, kui ilmus mängu tasuta allalaetav lisa Dead Kings. Selleks ajaks oli Ubisoft juba mängu parandamise lõpetanud ja lonkava mõrvari reipamalt jooksma saanud ning pärast Dead Kings’i lõppu avastasin end taaskord Pariisi tänavatelt, kus asusin mõtisklema selle üle, mida Assassin’s Creed’i seeria mulle laiemalt tähendab.

Armastuskiri tundus mulle enam kui sobiv – mis saab olla veel prantslaslikum, eriti 18-19. sajandi vahetusel? Unity‘s vahetavad peategelane Arno ja tema armastatu Elise omavahel kirju ning sellest ja Prantsuse revolutsioonist innustust saanud romantismist kannustatuna otsutasin esitada oma mõtted samas formaadis.

Kallis Assassin’s Creed,

Mul oli siiralt hea meel sind taaskord näha. Su sitsi-satsiline tumesinine elegantne kostüüm nägi Pariisi poriste tänavate ja nõgiste katusesarikate taustal välja ülimalt kutsuv. Pärast seitset aastat ei ole mul enam sinu äratundmisega raskusi. Olenemata sellest, et üllatad igal aastal uue ajastuga, uue väljanägemisega, tunneksin su selle kapuutsi alt ära absoluutselt igal pool.

Meie koosveedetud aeg on olnud põnev ja mitmekülgne. Siiani meenutan kiindumusega meie esimest kohtumist ristisõja taaka kandva Püha Maa gooti kirikute ja eksootiliste mošeede poolt heidetud lohutavalt jahedates varjudes. Sa olid midagi uut ja huvitavat, ühendades endas alati intrigeeriva pilguheidu ajalooliste konfliktide ähmastesse telgitagustesse ja liikumisvabaduse, mis tegi su fantaasiarikka pilaminevikuga suhtestumise võimalikuks enneolematult vahetul tasandil. Olenemata sellest, et ristisõdija turvis sobis sulle hästi, ei saanud külmast ja karmist gootikast siiski sinu kutsumust. Sa otsisid midagi suurejoonelisemat, mängulisemat ja frivoolsemat ning seda kõike pakkus sulle renessanss, mil sa lapsekingadest välja kasvasid ning õppisid enesekindlalt oma sammu astuma. Humanistliku Itaalia kaubalinnade õitsev kultuur, poliitiline intriig ja klassitsism olid justkui sinu jaoks loodud ning hoidsid sind enda kütkeis tervelt kolm aastat. Euroopa ja kõik euroopalik on sulle alati sobinud kui valatult.

Võib olla saab su euroopalembusega seletada seda, mis juhtus järgnevalt. Sa kasvasid Itaalias suureks, suuremaks kui sa ehk isegi oleksid osanud loota ja oodata, ning Vana Maailma raamid hakkasid sind üha enam pitsitama. Su eskapaad 16. sajandi Istanbuli oli jätkuvalt ajastuhõnguline, kuid midagi jäi siiski puudu. Sa olid kaotamas oma esialgset värskust ja võlu ning tundus, et sa ei ole enam päris kindel, millega igal järgneval aastal oma lojaalsete kaasaelajate tähelepanu köita. Aasta pärast Konstantinoopolit sai selgeks, et ka sa ise olid oma raugevat hoogu täheldanud. Sinu külaskäik sünnivaludes Ühendriikidesse oli taaskord kaunis, suutis jälle tabada ajastu vaimu ning sa üritasid sisse viia ka üksikuid suuremaid muudatusi. Tehtud töö oli märkimisväärne, sa olid nüüd kiirem ja nõtkem kui kunagi varem, kuid paljusid su järgijaid see ei veennud. Hoolimata väledatest jalgadest, seisid sa paigal. Kategooriline suunamuutus, mis kätkes endas aastat piraadilaeval, suutis küll tagasi võita osa kaotatud häältest, kuid nüüd väideti, et sa ei ole enam sina ise ning oled kaotanud oma esialgse näo. Muutu liiga vähe ja jätad mulje, et su värsked ideed on otsakorral, kuid muutu liiga palju ning siis arvatakse, et oled oma identiteedi maha parseldanud. Sa teenid tujukat muusat.

Sellega jõuame tagasi tänasesse päeva, kuid ühtlasi ka Prantsuse revolutsiooni, sinu seni viimasesse sihtpaika. Alustades kirjutasin, et mul oli hea meel sind näha ning hoolimata vahepeal kerkinud tumedatest pilvedest, ei valetanud ma sulle. Sa nägid välja täiesti võrratu ning tundus, et oled ennast uuesti leidnud. Su Pariis on detailirohke, kaunis ning minu arvates sinu seni kõige täiuslikum looming. Sa liigud läbi revolutsioonilise linna rahvahulkade justkui taasleitud nõtkuse ja elegantsusega. Kõike seda arvesse võttes tuli su põrumine ebameeldiva üllatusena, meenutades näitemängu avaetendust, mil lava on suurejooneliselt dekoreeritud ja kostüümid kvaliteetseimad, kuid kardinate tõustes unustavad näitlejad maskid garderoobi, seisavad valedes kohtades ning prantsatavad läbi lavalaudade. Su Pariis osutus seega Potjomkini külaks – rõhku oli pandud fassaadile, selle taha jääv oli saanud vähem hoolt ja armastust.

Tundub, et sa oled väsinud ning tõepoolest, sa pole enam kõige nooremate killast. Su ilu kasvab iga mööduva aastaga, kuid kaunis fassaad ei suuda lõputult varjata selle taga peituvat kontseptuaalset kriisi. Igal aastal esitatakse sulle üha kõrgemaid nõudmisi ja sa üritad, tõepoolest üritad, kuid vahel tundub, et su uuendusmeele kohale on asunud endaga rahulolu. Mina olen sinuga olnud algusest peale ja ehk seetõttu on mul keerukam märgata sinuga toimunud muutusi, kuid su viimane avantüür Prantsusmaale raputas ärkvele ka lojaalsemad jüngrid. Paljud tunnevad end petetuna ja pahameel ei ole alusetu – „kvaliteet“ peaks sinu puhul olema iseenesestmõistetav, mitte fraas, mida võib alusetuid lubadusi andes hoolimatult ringi loopida. „Miski pole tõsi, kõik on lubatud“ on küll assassiinide ordu tunnuslause, kuid iroonilisel kombel sobib see kirjeldama ka sinu E3 demonstratsioone. Äkki peaksid aja maha võtma ja aasta-paar puhkama? Mine kogu mõtteid Kariibide kuldsetel liivarandadel, kuid hoia seekord piraatidest eemale.

Kuluaarides sosistatakse, et selle aasta sügisel võõrustad sa meid Inglismaal, kolid viktoriaanlikku Londonisse ajal, mil tööstusliku revolutsiooni poolt sünnitatud massitootmine on ladumas vundamenti tänapäevasele läänelikule ühiskonnale. Kas ma tulen sinuga kaasa ja asun taaskord sammuma mööda juba ammu tuttavaks saanud rada? Selles võid täiesti kindel olla. Sa ei ole muutumisaldis ja komistad vahel, kuid sa meeldid mulle. Sinuga käib kaasas omapärane võlu, mida suudavad pakkuda väge vähesed teised. Sa suudad jätkuvalt võrratult taasluua möödunud aegade kadunud olustikku ning teha seda kaasahaaravalt. Notre Dame’i massiivse torni tipust all igas suunas lahti rulluva Pariisi viilkatuste, kuplite ja tornide imetlemist meenutan tänini. Sa pakud mulle võimalust väisata ajastuid ja kohti, kus muudeti maailma arengu kurssi, ning vahel ka ise tüüri juurde astuda. Sa tood minuni Jeruusalemma beežid päikesepõletatud savist majad, Nassau vaevu püsti püsivad puust hurtsikud ning Pariisi kitsa ja räpase tänavaterägastiku. Puudujääkidest hoolimata taaslood sa ajalugu intrigeerivalt ja kutsuvalt ning kui sa ühel hetkel õhku haihtuksid, tunneksin ma sinust suuresti puudust. Kaotaksin kaaslase, kellega koos ajateljel lõbusõitu teha. Sa rändad läbi ajaloo, toidad kujutlusvõimet ja pakud avastamisrõõmu, ning kõige selle eest olen ma sulle tänulik.

Nii mõnigi ütleks selle peale, et taoline suhtumine on sinu probleemide kestvuse nurgakiviks, et minusuguste inimeste jätkuv toetus teeb võimalikuks su iga-aastase maailmaturnee jätkumise. Võib olla tõesti, kuid sul on mulle jätkuvalt piisavalt pakkuda, et ma sooviksin igal aastal uuesti sinu kutsele vastata. Pole põhjust arvata, et ma ei näe su vähem atraktiivset poolt. Näen küll, ülal teele saadetud kriitikanooled peaksid seda edukalt tõestama. Minu jaoks ei kaalu aga su halvad omadused üle su positiivseid külgi. Sa võid olla frustreeriv, kuid lõpuks lahkun ma sinu juurest alati naerulsui ning ma ootan juba pikkamisi võimalust hiivata ennast maailma kuulsaima kellatorni tippu, et heita pilk Londoni tossavatele korstendele ja taamal terendavale Püha Pauli katedraalile. Just seda hindan ma sinu puhul kõige enam – võimalust külastada ammukadunud, kuid elutruult taasloodud ajalookilde ning neid oma suva järgi avastada. Kuigi taoline mulje võib tõenäoliselt jääda, arvan siiski, et ma ei näe sind läbi roosade prillide. Kõige muu kõrval pole su puudujäägid minu jaoks lihtsalt nii rängad, et sinu seltskonna nautimisest loobuda.

Ma soovin sulle kõike paremat ning loodan, et halvasti hoitud saladuseks kujunenud põige Londonisse saab sulle pöördeliseks ja su kaasaelajatele värskendavaks. Sellegipoolest, olenemata, kuidas Inglismaa sind kohtleb, võiksid sa pärast Thamesi kallaste selja taha jätmist kaaluda aja maha võtmist. Sa peaksid olema nüüd juba piisavalt jõukas, et lubada endale aasta või paari pikkust uuenduskuuri kuldsetel liivadel. Ma tean, et sa ei tee seda, kuid hea nõu on nagu kingitud hobune, mille suhu ei vaadata.

Taaskohtumiseni minevikus,

Martin