Game of Thrones – Telltale või HBO?

Esmapilgul võis Telltale’i kavatsus luua videomäng George R. R. Martini fantaasiaromaanide ja HBO teleseriaali põhjal mõjuda pigem üllatava käiguna. Üllatavana eelkõige seetõttu, et stuudio otsustas taaskord ette võtta materjali, mis on juba eelnevalt nii romaanidena kui ka eduka teleseriaalina üle kogu maailma laineid löönud. Tollal, kui teadaanne alles levis, oli Telltale’i stiilis “Game of Thronesi” üsna keeruline silme ette manada. Mida aeg edasi, seda loomulikumana hakkas aga tunduma stuudio otsus laiendada oma loo- ja valikupõhise mängumehaanika haaret ning võtta kinni just “Game of Thronesist” kui viimase aja ühest kõige populaarsemast ja armastatumast fantaasiaseiklusest.

“Game of Thrones” pakub Telltale’ile piisavalt mitmekesist maailma, ajalugu, tegelasi ja intriige, et kududa eriti pingeline ja ootamatu elamus neile omase stiili ja tunnetusega. “All men must die” – sellisena kõlas teleseriaali hoiatav tunnuslause viimaste hooaegade jooksul ja Telltale’i nägemus jääb sellele motole truuks. Siinkirjutaja on väga suur HBO ekraniseeringu austaja, kuid ometi ei ole ma George R. R Martini kirjasõnaga veel tutvunud. Igal juhul loodan selle vea kunagi parandada.

Tellltale’i Game of Thrones’i esimene osa Iron From Ice on ühest küljest meeldivalt üllatav, teisalt aga väga tuttavlik. Seda eelkõige seetõttu, et stuudio on loonud väga otsese järjeloo HBO poolt vormitud teleekraniseeringule. Kuna seriaal on hämmastav suutäis kibemagusat keskaegset fantastikat, siis täpselt samasugust elamust oodati ka Telltale’i adaptsioonist. See, mis muudab HBO teleseriaali niivõrd haaravaks, on loomulikult kohal ka videomängus. Siinkirjutaja arvates seisneb probleem aga selles, et esimese osa põhjal ei ole mängustuudio jätnud ruumi vabale mõttelennule ja fantaasiale, mis on nende stiilile omane. Telltale, mis on edukalt loonud selliseid julgeid ja teravaid elamusi nagu The Walking Dead ja The Wolf Among Us, tõi mängijateni küll järjekordse kvaliteetse mängu, kuid seekord on suuresti kaduma läinud stuudiole iseloomulik nägu ja tegu. Game of Thrones’i videomänguadaptsiooni mängides tabas mind niivõrd tugev äratundmine, et ma ei osanud enam mängu teleseriaalist eristada.

Oluline on rõhutada, et tegu on siiski Telltale’i katsega adapteerida videomänguks HBO mugandatud lugu, maailma ja tegelasi, mitte Martini esialgset romaaniseeriat. Paratamatult kaasneb teleseriaali ümberseadega ka selle näo ja teo videomängu kaasamine ning olles mängu esimest osa korralikult tundma õppinud, pean tunnistama, et HBO ja Telltale on suures osas teineteisest täiesti eristamatud. Ühest küljest on selline paralleelsus fantastiline, kuna see näitab mängustuudio võimekust adapteerida midagi nii suurt ja riskantset, kuid teisest küljest mõjub liigne sarnasus ebaoriginaalse kopeerimisena. Mõningatel väga olulistel momentidel lööb välja teleseriaalile omane rütm, millega kaasnevad kõrgendatud emotsioonid, julmad teod ja lõpetatud elud. Kohati jääb isegi mulje, et loo ja tegelaste areng on viimse detailini sarjast maha kirjutatud. Telltale on nii täpselt loonud HBO seriaalile sarnaneva elamuse, et tulemus meenutab tugevalt telekanali tellimustööd, mis soovib, et nende loomingust videomäng tehtaks. Tegelikkuses oli olukord aga vastupidine, sest just nimelt mängustuudio oli see osapool, mis adaptsiooni õigused lunastas.

Telltale’i Game of Thrones meenutab põgusat kõrvalepõiget teleseriaali põhisündmustest. Olulisemaid erinevusi seriaali ja mängu vahel hetkel veel ei eksisteeri. Martini loodud fantaasiamaailmale ei tehta mingit ekspositisooni, vaid seriaali kõige olulisemate sündmuste taustal minnakse edasi uute tegelaste ja konfliktidega, mis on oma olemuselt märkimisväärselt sarnased kahetsusväärse mineviku ja olevikuga üllate Starkide perekonna probleemidega. Kattuvused on kohati nii selged, et mängu ja seriaali tegelaste vahele saab tõmmata väga konkreetseid paralleele ning mitmete karakteride isikuomadused on omavahel raskusteta samastatavad.

Kas Telltale’i HBO seriaalilembus on sobilik või oleks pidanud stuudio taotlema omanäolisemat lugu ja stiili? See on suhteline. Mäng on ikkagi valminud tänu seriaali edule ja mingis mõttes poleks mõeldav, et töötavast valemist eemaldutakse ja pakutakse midagi radikaalselt teistsugust. Romaaniseeria ja eelkõige teleseriaali hüppelauana mängundusse on Telltale’i nägemus vähemalt esimese episoodi põhjal suurepärane, aga edasised viis osad võiksid olla rohkem stuudio enda nägu, mitte kohati lausa lihtlabasena mõjuv HBO jäljendamine. Selline olukord ei ole tingimata halb, kuid pidades lugu stuudio loomingust, ootaksin neilt ikkagi enamat kui eduka valemi kordamist.

Kas liiga lähedane adapteerimine teeb Telltale’i nägemusele liiga või on selline suund sobilik? Kas Telltale on kaotamas oma nägu? Kas kartus, et populaarse teleseriaali ainestikul loodud videomäng peab edu saavutamiseks astuma oma inspiratsiooniallika jälgedes, on õigustatud? Neile ja kõikidele teistele küsimustele saame vastuse arvatavasti juba täna, kui ilmub Telltale’i mänguadaptsiooni teine osa The Lost Lords.