Life Is Strange – värelused ajas ja ruumis

It really feels like an indie movie! ehk lause, mis mängu trailerites teravalt silma jäi ja nüüd, kui viieosalise seeria avapauk on kenasti läbi mängitud, olen selle väitega täiesti nõus. Life Is Strange paistab silma oma melanhoolse, nostalgitseva ja õrnatundelise USA indie-filmiliku tunnetuse, visuaali, stilistika ja tegelastega. Pilootepisoodiga suudab Life Is Strange end väga edukalt kehtestada, pakkudes omapäraselt visualiseeritud maailma ja tegelasi. Esimese osa lõppedes pole mingit kahtlust, et tegemist on prantsuse stuudio Dontnodi (Remember Me) lapsukesega ja seda lihtsalt ei ole võimalik mõne teise mänguga segamini ajada.

Loo keskmes on 18. aastane Max, kes naaseb kodulinna, et õppida fotograafiat ning võtta julgus kokku ja kohtuda oma vana sõbraga, kellega ta ei ole juba viis aastat suhelnud. Maxi elu pööratakse aga pea peale, kui ta täiesti ootamatult avastab, et tal on miskipärast võime hüpata mitukümmend minutit ajas tagasi ja elada läbi kõikvõimalikud valikud, mida ta sooviks parandada või uuesti kogeda. See erakordne võime saabub aga üheskoos halvaendelise tundega, et midagi väga suurt ja ohtlikku on tema kodulinna ja selle elanike heaolu ohustamas.

Loo- ja valikutepõhise mänguna on Life Is Strange’i nägemus noortepärasest keskkoolidraamast helge ja tundlilk. Selle maailm ja eriti just tegelased on piisavalt sümpaatsed ja huvipakkuvad, et soovida nendega suhelda ja avastada, mis nende pealispinna all tegelikult peitub. Lugu mõjub nagu indie-filmilik teleseriaal nostalgiast, ambitsioonidest, igatsusest ja lootusrikast fantaasiast muuta igat sammu, mis me igapäevaselt läbima peame. Kuna mängu peategelane on alles täiskasvanuikka jõudnud noor neiu, siis kogu lugu ongi kujundatud tema enda perspektiivist lähtuvalt. Ükskõik, millega peategelane kokku puutub, on mõjutatud tema enda subjektiivsest maailmapildist. See nüanss on aga keskkoolidraamale, kus kesksel kohal tüüpilised USA koolide ja teismeliste sotsiaalsele ärevusele omased klišeed, vägagi oluline, sest see annab kogu mängule intrigeeriva ja uudse näo, mida on ainuüksi esimeses osas igas mõttes huvitav jälgida ja analüüsida.

Life Is Strange’i suurim teene seisneb aga selles, et mängijal on võimalus kehastuda hilisteismeliseks tüdrukuks, kes peab igapäevaselt suutma end kehtestada ja tegema valikuid, mis ei ole kasulikud mitte ainult talle endale, vaid neile, kellest ta kõige rohkem hoolib. Ühe loopõhise mängu jaoks on see küllaltki eripärane perspektiiv ja see avab nii mõnegi ukse, millesse muidu videomängudes väga ei soovita piiluda. Lugu on seega üsnagi inimlik kujutlus raskustest igapäevases elus ja kahetsustest, mis saadavad meid igal sammul. Sõltumata mängu helgest toonist ja muhedast huumorist, et kujutada teismeliste igapäevaelu tõuse ja mõõnu, ei ole mängu loojad peljanud puudutada ka raskemaid teemasid. Esimese osa jooksul puutub mängija kokku nii mõnegi äreva momendiga, mis seostuvad oluliste ja aktuaalsete teemadega, millega me reaalses elus ühel või teisel viisil kokku puutuma peame.

Mängust kumab läbi kirjaniku Stephen Kingi õudus-ja fantaasialugude painajalikkus, kultusseriaali Twin Peaksi halvaendelisus, 2013. aasta hinnatuima indie-mängu Gone Home’i suhtedraama peenetundelisus ja Telltale’i The Walking Deadi mitmekesine suhtlemismehaanika dialoogide ja sündmuste mõjutamiseks. Life Is Strange pakub omalt poolt omalaadselt animeeritud reaalsust ja originaalset ajakerimise mehaanikat.

Ajakerimise funktsioon on võrratu vahend, et igat olulisemat ja vähemolulisemat vestlust kujundanda nii nagu ise tahad, olgugi, et vestlus ise on mängu poolt suunatud ja kontrollitud. Mängija võimuses on aga iga kokkupuude tegelaste ja olulisemate sündmustega kujundada nii nagu etteantud valikute seas kõige mõistlikum või huvitavam tundub. Ajakerimise mehaanikal on mängu edasistel episoodides väga palju potentsiaali muutuda aina olulisemaks vahendiks ja lisaks inimestega suhtlemisele pakkuda ka ohtlikke ja kiireloomuliste olukordade pöördelist lahendamist. Esimeses osas kasutati ajakerimist nii vähemal kui ka suuremal määral üsnagi põhjalikult. Kuna tegu on eelkõige loo- ja tegelastepõhise mänguga, siis väga palju märulit seekord läbi elada ei saanud. Siiski kasutati juba esimeses osas aja tagasi kerimise mehaanikat keset pingelisi ja eluohtlikke olukordi väga efektselt ära.

Telltale sai endale kõva konkurendi. Dontnod on nii mõneski mõttes loonud märksa mitmekesisema loo- ja valikutepõhise dramaatilise seiklusmängu kui seda on senini pakkunud Telltale oma The Walking Deadi,The Wolf Among Usi. Game of Thronesi ja Tales From Borderlandsi seeriatega. Life Is Strange särab eelkõige tänu vabale liikumisele ja avatud keskkondadele, mis pakuvad ohtralt avastamist ja huvitavat lugemist. Kui Telltale’i looming on justkui sisutihe miniseriaal, siis Dontnodi teine ponnistus on pigem laiahaardelisema ja traditsioonilisema teleseriaali formaadis, pakkudes mitmekesist tegelaskonda, pingelisi konflikte ja ärevaid afääre.

Esimene osa pealkirjaga Chrysalis annab ohtralt põhjuseid, et järgmisi episoode innukalt ootama jääda.